LEMBELAULU TRUBADUUR, NEOLIBERAAL VÕI ORJARAHVA ŠAMAAN?
Mai, 2022Juhan Liivi erilisest olemusest EMTA lavakunstikooli 30. lennu diplomilavastuse põhjal
Juhan Liiv, Mirko Rajas ja Indrek Koff, „Sihtisid pole sel sillal”. Lavastaja: Mirko Rajas. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskunstnik: Emil Kallas. Liikumisjuht: Hanna Junti. Helilooja: Markus Robam. Mängivad: EMTA lavakunstikooli 30. lennu näitleja õppesuuna üliõpilased Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Alden Kirss, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi. Esietendus 15. I 2022 Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.
Küsimus „Mis selles Juhan Liivis nii erilist on?” ei tõstatu uute põlvkondade pealekasvu ja minevikuvarjude kahanemisega ajaloos mitte esimest korda. Kuigi Liivi kuulsus ei saabunud üdini postuumselt, pidid noored kirjandusloolased tema erilisust tõestama veel mitukümmend aastat pärast tema surma 1913. aastal. Tänapäeval on olukord muutunud ainult sedavõrd, kuivõrd on muutunud aeg. Kunagistest tõestamistest ja tollastest päevakajalistest küsimustest puutumata jäänud noorsugu kobab Juhan Liivist rääkides pimeduses. Kuigi laialdaselt teatakse, et Liivi kuulumine eesti kirjanduse kaanonisse ei ole asi, mida arutada, on tema aktiivne tundmine noorte hulgas siiski haruldane.
Eesti Noorsooteatris etendunud Liivi-teemaline „Sihtisid pole sel sillal” võib näida juba ette suure õnnestumisena puhtalt teemavaliku poolest. „Juhan Liiv on autor, kelle elu ja loomingut on põlvkondade kaupa koolis tundma õpitud. Ja kuigi tõenäoliselt satub teatrisse ka noori vaatajaid, kes seostavad Liivi nime heal juhul „Mesipuuga”, on siiski sümpaatne, et lavastuse tegijad pole võtnud eesmärgiks jutustada lihtsalt Liivi elulugu,” kirjutab Tiina Veismann 18. veebruari Õpetajate Lehes. Kuigi Liivi luulet on alati hea ja tore kuulata, pretendeerib Noorsooteatri lavastus millelegi enamale kui klišeevastusele, vaadates Liivi ka läbi ühiskonnakriitilise, nooruslik-psüühelise ning šamanistliku prisma. Sellises riskantsemas ja enda õigustamist nõudvas vormis võib lavastus kõnetada ka teisi vaatajaid väljaspool kitsast luulehuviliste ringi, kuigi ei kaota selle arvelt truudust mitte ainult Liivi kaanonile, vaid ka Liivi elufilosoofiale enesele.
Puust võres — metsas — paistab pesakast, kas mitte koduks „Käkimäe käole”?
Rituaaliteater
„Sihtide…” esimese vaatuse tugevaimatel hetkedel ei ole Liivi luule puhtalt sõnaline, vaid ka tantsuline, muusikaline ja kehaline. Jutustuse lainevoog kandub üle füüsisesse, nagu regilaul või vanakreeka heksameeter — olevat Liiv ju pidanud lugu Homerose „Iliasest” ja unistanud lausa selle eesti keelde tõlkimisest! (Tallinna teataja 1913, lk 2) Kuigi Liivi värsijalg „vahel lausa lootusetultki lonkas” (Tuglas 1927, lk 427), oli tal olemas tantsuline rütmitunnetus. Lavastuses lööb pulseerima Liivi rütm, mis „vaheldub ühtesoodu, raskelt raiuvast kuni mahedalt musikaalseni”, olles „ikka alateadlikult motiveeritud. Seda märkame juba sellest hõlpsusest, millega Liivi luuletused pähe hakkavad”. (Ibid.) Rütmi mõjule Liivi luules pööratakse tähelepanu eelkõige esimeses vaatuses ja vahest ehk kõige tugevamini ilmneb see Hardi Mölleri soleeritud „Helinas”, mis kasvab täiesti etteaimamatuna välja puhtfüüsilisest rütmietüüdist.
Kulunud loogika kohaselt alustataks „Helina” ettekandmist „väikese mehe” nõrgal häälel, rõhutades eelkõige luuletuse lapsepõlve osa. Lavastaja Mirko Rajas ja liikumisjuht Hanna Junti on valinud aga vastupidise tee, nähes „Helinat” pigem initsiatsiooniriituse loitsuna. Juba enne sõnade lisandumist on atmosfäär rituaalne — žestid, milles ilmneb kindel jõud ja tahe, tehakse tõeks ühiste südamelöökide rütmis. Jalaga vastu maad põrutamine tekitab trupi koostöös kindla heli, rütmi. „Nüüd on see helin pea matnud mind” saab sõnasõnaliseks, kui rütmist kasvab välja tants, muusika, luule.
Mis „Helina” esitusel on tajutav vaadates ja kuulates, toetab teksti sügavama sisu mõistmist. Mida aimame end luuletust lugedes mõistvat, saab lõpuni selgeks laval toimuvat jälgides. Lavastuslike elementide ja juba ammuilma tuttava luuleteksti sümbioosist saab eelkõige väga uudne kirjandustõlgendus, mis kutsub nägema harjumuslikest Liivi-käsitlustest kaugemale. Ka järgnev „Lumehelbeke” jätkab ürgset rituaalsust, viies füüsilise keha ja mõistusliku loo joovastavas ühenduses lõpuni „Helina” kangelasmüüdi jutustamise.
Liiv ei kippunud küll kaasajale omaselt otsestelt rahvalaulu imiteerima (Tuglas 1927, lk 428), ent siiski säilib tema vormis ja sisus midagi, mida doktor Juhan Luiga kirjeldab kui „nii kodumaa erilaadi kohast”, öeldes, et Juhan Liivi kui luuletajat võib ta „enesele ainult eestlasena ette kujutada”. (Ibid.) Luulemantrate väekus annab „Sihtide…” mõjul võimaluse mõelda Liivist kui eesti šamaanist, kelle legendideks pürgivad novellid ja prohvetlikud luuletused ei pannud posimisega alust mitte ainult rahvalikule eneseteadvusele, vaid ka hilisemale nõiduslikule Eesti Vabariigile.
Eelkõige tegeldakse lavastuses Liivi väljavabandamisega, kelle luuletuste rahvuslik sisu, aga ka rassistlikult pilav naljaluule kergesti käntseldamise ohvriks võiks langeda.
Liiv ja Vilde
Juhan Liivi elulooliste seikade mängimine lavastuses pakub võimalust etüüdilisele rolliloomele nii esimeses kui ka teises vaatuses. Säärast voolavat jutuvestmisstiili, mis figureerib oma kiiretes ümberreageerimistes banaalse ja geniaalse ülitäpsel piiril, kiideti viimati Draamateatri „Lehman Brothersis”. Lühirollide mängupinnal tutvustatakse publikule Liivi juttu „Esimese kirjaniku tundmused”, mille peategelases võib eksimatult näha teda ennast. Tõmmates paralleele „Varju” valmimisele järgnenud furooriga, astuvad loos üles mitmed kirjastajad, keda lavastuses kehastavad Mark Erik Savi, Jass Kalev Mäe ja Jaan Tristan Kolberg.
Nende mängustiil on omalaadi põhjamaine commedia dell’arte, mille tegelased, erinevalt selle žanri algsest lõunamaisest variandist, ei saanud inspiratsiooni ahvidelt ja Itaalia koduloomadelt, vaid nukratelt ja looduslähedastelt okasmetsa loomadelt, kelle psühholoogiagi on põhjamaiselt kare. Nõnda sarnaneb Mark silmi kissitades urust välja roninud muti või märja kärnkonnaga. Hoopis teisest puust Jass on sügelevate sarvedega sokk või kilav nirk ning Jaan talveunest ärganud karu.
Jant püsib maitsekas. Need tegelaskujud, kes „Sihtide…” lavastuses ajalikku stiili ja kohati ka materiaal-pealiskaudset maailmavaadet esindavad, on olemas ka Vilde „Tabamata ime” advokaat Kurgedes, doktor Vaikudes ja Salme Pedakites. Lembit Petersoni lavastatud „Tabamata ime” esietendus 2020. aasta detsembris ja tollest lavastamisprotsessist on noored näitlejad kaasa võtnud hea lavakogemuse, aga ka üldkultuurilise tausta. Teadlik või alateadlik nägemus 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kirjanduslikust huumoristiilist hakkab Liivi lavastuses kaasa mängima.
Kui mõelda lavastuse sisule, siis kipuvad kõige vildelikumad tegelased olema vähemalt Liivi nägemuse järgi tema suhtes negatiivselt meelestatud. Mõned tegelased jäävad ka neutraalseks või püüavad Liivi isegi aidata, nagu näiteks närvikliinikusse külla tulnud vend Jakob Karel Käose kehastuses. Kuigi publik kogeb tema heatahtlikkust ja näeb ka Käose kohkunud ilmet, on Liiv (selles stseenis Mark Erik Savi) siiski teisel arvamusel. Vildelikult karakteriseeritud minirollide vastakus peategelasega viitab väga tabavalt ka Liivi ja Eduard Vilde kehvale läbisaamisele, keda Tuglas oma biograafias nimetab naljatledes „nendeks vingumeesteks”. (Tuglas 1927, lk 231)
Et mehed juba oma eluajal — kusjuures ülilõbusates tingimustes — ära leppida jõudsid, siis ei osutugi lavaka 30. lennu tudengite diplomaatia enam hädavajalikuks. Juhan Liiv, kes oli tugevate tunnete ja agara õiglustundega mees, oli vimmapidamises Vilde vastu agaram kui Vilde tema vastu. Ometi oli just Liiv see, kes leppimisele aluse pani: 1925. aasta Päevalehte kirjutab Vilde oma mälestuse: „Mõtlen endamisi, et küll ta läheb võõralt mööda, jäise teretusega, või ka ilma. Aga ei. Liiv lööb mulle käed piha ümber, vapustab mind nii tugevasti, vaikib ise ja hakkab mind siis kusagile talutama. (—) Liiv viib mu [Oskar Brunberi, tollase „Postimehe” toimetuse liikme] korteri, palub mind olla kümme minutit üksinda ja kaob. Kui ta jälle tuleb, on tal pudel veini kummagi kaenla all ja käed täis pakikesi valitud delikatessidega. Ning meil algab pidulik oleng. Tundi kolm oleme kahekesi, siis ilmub korteriperemees ühe tutvaga ja me pidutseme edasi hilise ööni — lauldes, kõnesid pidades, deklameerides. Vaene Liiv, kes alkoholiga õieti kunagi lähemalt ei sõbrustanud — ta ohverdas oma viimased rublakesed veini eest ning käis õhtu hilja veel kusgilt lisa laenamas, mind kategooriliselt mitte lastes maksa.” (Ibid.)
Kuigi Liivi isamaalisi luuletusi maha ei vaikita, nähakse tema loomingus nendest olulisemana tema sobitumist meie kaasaegsesse paradigmasse.
Armastusluuletaja Juhan Liiv
Originaalne luuleinterpretatsioon on eelkõige omane „Sihtide…” esimese vaatuse luuletustele. Armastus — esimese vaatuse peateema — jääb üksinda ripnema, jõudmata välja teise vaatuse paralleelidesse. Olles temaatiliselt seotud eelkõige romantika ja Liivi eluloolise armsama Liisa Goldinguga, näib Liivi armastusluule etenduse lõppedes kohati trubaduurlik ja lääge, kuigi esimese vaatuse kestel ja vaheajal ei tulnud selline nägemus mõttessegi. Ometi, vaadates esimest vaatust kogutervikust eraldi, on tegemist meisterliku käsitlusega, misjuures näikse tabatavat lausa Liivi elufilosoofilist holismi. Kogutervikus tõestatakse ära, et Juhan Liiv on suurepärane armastusluuletaja, ent Liivi armastus teiste olendite, olemuste, peaasjalikult isamaa vastu läheb nonde teemade nõrga käsitluse tõttu kaduma.
Jüri Talveti sõnul nimetab uuem aeg holismiks „elu sisemise kokkukuuluvuse filosoofiat”. (Talvet 2012, lk 78) „Maailm on suur tervik, mille alghinge ei ole ühelgi indiviidil.” Juhan Liivi holistlikku maailmavaadet ilmestab kõnekalt asjaolu, et „sageli on väga raske aru saada, kas see „sina”, kelle poole Liiv oma luuletustes pöördub, on armastatud neiu, isamaa või hoopis miski kolmas“. (Talvet 2013, lk 430) Romantilised tunded ei avaldu Liivi jaoks mitte ainult suhetes teiste inimeste, vaid ka olendite ja olemustega.
Esimese vaatuse Liivi-Goldingu stseenide peategelasi kehastavad Maria Ehrenberg, Jass Kalev Mäe, Maria Teresa Kalmet ja Alden Kirss. Varasemalt avaldatud kriitika ülekohtused sõnad liigsest paatosest või kulunud võtetest varisevad eimillekski, kui Juhan Liivi ja Liisa Goldingu hästituntud romaanile näitlejate kätes uus tähendus antakse. Ehrenbergi ja Mäe „Inimesed, kes iseenese ära kaotasid” on pigem sõnaline tants kui tantsuline sõna. Kuigi kevadlindude pulmamäng toimub igal aastal uuesti, ei tahaks seda kuidagi nimetada klišeeks. Võib olla, et vanad linnud hakkavad end järgnevail aastail uuesti läbimõtlematult kordama, aga noorte lindude ettevaatlikus mängus ilmneb tuleviku kurbloolisus ainult siis, kui tegemist on lavakunstikooli viimase diplomilavastusega.
Alden Kirss, Maria Teresa Kalmet ja Juhan Liiv elusuuruses puust nukuna ei korda eelnevalt laval olnud Mariat ja Jassi, vaid moodustavad küll sarnase, ent uue ja uut sisu kandva trio. Igal inimesel ja nukul on luuletuse „Ei sinu iludus” sündimisel oma sihipärane ülesanne, mis mängitavat sündmust kannab: Maria mängib välja Liivi külmuse üheainsa valusa pilguga ja Alden näikse olevat valmis oma armastuse nimel kõik kaotama. Nukk-Juhani silmades peegeldub valus kahetsus, kui too mõistab, et on ka oma parimate soovide juures neiule haiget teha suutnud.
Esimese vaatuse armastussteenide tasemele teise vaatuse sama pretensiooniga stseenid enam ei küüni. Näiteks Liivi isamaalisele luulele pühendatakse küll ajalist mahtu, aga näitlejad näivad olevat sisuga vähem kaasas. Ka liikumised on tavalised ja muusika korduv. Luuletuste plokist, kus kõlab isegi „Kaks ilma” — mille viimasest reast lavastus oma nime sai — suudab üllatada siiski vaid tudengite omaloodud viisiga „Mustlase tütar”, mille meloodia ja esitus on nii head, et jäävad meelde juba esimesel kuulmisel.
30. lennu tudengite viisistatud Liiv on midagi sellist, mis peaks koha leidma Jaan Tätte ja „Viimse reliikvia” lõkkelaulude igavikulises kaanonis. Ei tea, kas trupp on kaalunud nende laulude plaadina välja andmist — peaasi, et need rahvale (kas või lavastuse katkenditena Youtube’is) kättesaadavad oleksid. Tähelepanu väärib ka Markus Robami terve etenduse jooksul kõlav muusikaline kujundus, mis loob iseäraliku atmosfääri. Pisut õõnsas helikeeles peitub eespool mainitud „helinalikku” šamanismi, millega Liivi enne selle lavastuse nägemist seostada poleks julgenud.
Leitakse ilusaid kujundeid: laiad valged paberilehed saavad kokkupandud käte vahel tiibu lehvitavateks mesilindudeks, kes „Ma lillesideme võtaks” ajal üheks suureks mesipuuks kokku kasvavad. Lavakujundus viitab „Varju” algsele nimele „Kui seda metsa ees ei oleks”. Puust võres — metsas — paistab pesakast, kas mitte koduks „Käkimäe käole”? Väikestele detailidele pööratakse tähelepanu lugupidava hardusega, millest suurt osa ei rõhutata ega seletata, nõnda et näiteks Liivi harjumus saapaid meeleheitlikus olukorras jalast visata jääb mõistetavaks ainult tema isiku tundjatele.
Jutustuse lainevoog kandub üle füüsisesse, nagu regilaul või vanakreeka heksameeter.
Sabine Burgeri fotod
Liivi ideologiseerimine
Kui romantilisest armastusest rääkida ei kardeta, siis armastusest oma kodumaa vastu, Liivi patriotismist küll. Eelkõige tegeldakse lavastuses Liivi väljavabandamisega, kelle luuletuste rahvuslik sisu, aga ka rassistlikult pilav naljaluule kergesti käntseldamise ohvriks võiks langeda. Kuigi Liivi isamaalisi luuletusi maha ei vaikita, nähakse tema loomingus nendest olulisemana tema sobitumist meie kaasaegsesse paradigmasse. Selle arvelt jääb lavastusest välja tema holism — armastusnägemus inimesest, loodusest ja kodumaast tervikuna — ning lisaks sellele ka kõik, mis maailmakirjanduse taustal teeb Juhan Liivist just Juhan Liivi. Tema poliitilise korrigeerimise nimel pöördutakse kohati üsna kahtlaste omapoolsete tõlgenduste poole.
Liivi isamaaliste luuletuste ettekandmisstiil ja lavastuslikud pingutused ei ole eriti märkimisväärsed. Näib, et rahvuslik temaatika tundub trupile liiga poliitiline, liiga kauge ja liiga võõras. Omamoodi on see mõistetav noorte hulgas, kes on kindlasti saanud tunda ilusat ja valusat armastust mõne teise inimese vastu, ent kes on sündinud vabas Eestis, mille tekkimist vaid Juhan Liiv ise kunagi ette näha võis. Ei tea, kuidas kõlaks „Ma lillesideme võtaks” uuesti lahti mõtestatuna nüüd, pärast sündmusi Ukrainas.
Et rohkem kui sada aastat tagasi elanud Liivi luulet ja isikut tänapäevases maailmas kõnekamaks teha, luuakse tema loomingule seoseid rassi ja soo küsimustega. Luuletus „Aafrika mehed”, mille võttis kunagi oma repertuaari ka Ruja, saab „Sihtides…” selga pahupidi kuue. Jüri Talveti (Talvet 2014), Helen Urbaniku (Urbanik 2003) ja Kaupo Meieli (Meiel 2020) eriliigilistes tõlgendustes on nähtud seda ilmselge naljaluuletusena. Jüri Talvet räägib, vaatamata Liivi antropotsentrismi- ja läänekesksuse kriitikale, „Aafrika meestest” nõnda: „[Liiv] ei idealiseeri loodusrahvaid, [sest on ju] see tuntud luuletus naljaluuletus, „Kulla sõber Pimbo-Pambo”.” „Sihtide…” nägemus „Aafrika meestest” kui koloniaalse mõtteviisi halvustamiseks kirjutatud luuletusest on uus, julge ja väga ebatõenäoline. Olles üks vähestest kirjandusteaduslikest argumentatsioonidest „Sihtide…” dramaturgias, ajab Liivist oma aja Nelson Mandela maalimine sassi ka eelnevalt loodud üleinimliku ja seejuures inimlike vigadega pildi.
Luuletaja jumala armust
EMTA lavakunstikooli 30. lennu tudengid on Liivi ümber keerleva poleemikaga üsnagi kursis. Lavastuses käsitletakse Liivi-kriitika vastakaid argumente, tsiteerides otseselt kirjanduskriitilisi tekste. Ainult mõningase detailimuutusega kantakse ette Jüri Talveti (ilma kontekstita väga julgelt kõlav) hinnang: „Liiv oli täiesti võimeline kirjutama puhastes-kindlates vormides, aga ta ei teinud seda. Selle asemel kirjutas ta tahtlikult vigastes vormides, ebapuhtaid riime kasutades, lastes värsijalal tihti lootusetultki longata — ja saades selle pärast kuulda pahaseid sõnu õpetatud meestelt nagu Johannes Aavik ja Friedebert Tuglas.” (Talvet, lk 428)
Nimetagem neid „kirjanduskriitikute stseenideks”, kus näitlejad neljandat seina lõhkudes Liivi-alast poleemikat õhutavad. Kuigi argumendid on vastakad, jõutakse aruteludes enam-vähem neutraalse ja kulunud konsensuseni. Kõlama jäävad kirjandusteoreetiline peavool ja mõningat osa varasemast Tuglase-nägemusest ümber lükkavad Jüri Talveti sõnad. Seejuures avaneb lihtsustatud ja kohati küsitav variant Talveti teooriatest (nagu kas või eeltoodud näites). Seda mitte sellepärast, et näitlejate töö ei oleks piisavalt veenev, vaid pigem dramaturgilise pidevjoone katkelisuse tõttu.
Esimeses vaatuses üritatakse jääda truuks mõistuslikele argumentidele, mis näevad Liivi tavalise inimesena, kelle romantilist armastust, kunstilembust ja töötahet lavakunstikooli tudengid ka ilmselt isiklikult hästi mõistavad. Teises vaatuses minnakse aga inimlikkusega vastuollu (muu hulgas viidates Liivile kui ettenägijale) — teda jumalikustatakse, kuigi varem keelduti seda tegemast. Siiski säilib terve etenduse jooksul näitlejate aupaklik suhtumine ja aimdus Liivi sügavamast olemusest, millest tema ajatu loomingu ja keeruka elukäigu tõttu tõenäoliselt täielikult üle olla ei saagi. „Sihtide…” suurim väärtus on näitlejate intiimne ja siiras kohtumine Juhan Liiviga.
Etendus algab meenutusega Liivi kaheksapäevasest loometuhinast, millega ta kirjutas oma tähtteose „Vari”. Näitlejad kummarduvad sosistades-dikteerides nukk-Liivi kirjutuslaua kohale, kes justkui kõrgemalt püütud sõnumi paberile kirja paneb. 1979. aasta Loomingus ilmunud Ene Mihkelsoni artikkel pöörab tähelepanu Tuglase 1914. aastal ilmunud Liivi-monograafia kaanekujundusele, milles avaldub Tuglasele varem iseloomulik suhtumine, mis on omal kohal ka „Sihtide” kontekstis: „Kõigepealt annab suhtumisele kindla raamistuse raamatukese kaanekujundus: laulikule taevast ulatatav kannel („luuletaja jumala armust”).” (Mihkelson, lk 274) Puust voolitud Liiv, kes oma sügava silmavaate ja karmistunud olekuga kordagi rollist ei välju, püüab oma „varju” õhust, taevast, tulevikust, armastusest või kosmosest.
Viited:
Indrek Koff 2022. Juhan Liivi küsimus. — Õpetajate Leht, 18. II. — https://opleht.ee/2022/02/juhan-liivi-kusimus/
Kaupo Meiel 2020. Kaupo Meiel: ja ehk oli ka Juhan Liiv rassist. Eesti Rahvusringhääling, 12. VI. — https://www.err.ee/1101530/kaupo-meiel-ja-ehk-oli-ka-juhan-liiv-rassist
Ene Mihkelson 1979. Tuglas ja Liiv. — Looming, nr 2, lk 272–287.
Jüri Talvet 2013. [Järelsõna: Rahutuse luuletaja]. Liiv, J. Lumi tuiskab, mina laulan. Kirjastus Tänapäev.
Jüri Talvet 2014. Juhan Liivi uus tulemine. Ööülikool. — https://vikerraadio.err.ee/797956/ooulikool-juri-talvet-juhan-liivi-uus-tulemine
Friedebert Tuglas 1927. Juhan Liiv: Elu ja looming. Teosed 6. Eesti Riiklik Kirjastus 1958.
1913. L. 1913. Mõni mälestus Juhan Liivist. — Tallinna Teataja, 23. XI.
Helen Urbanik 2003. Nüüd, neegripoiss, pistan su kinni! — Eesti Ekspress, 11. II. — https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69006023/nuud-neegripoiss-pistan-su-kinni
