Mati Erelt õpib õpetades

Tunnustatud keeleteadlane
Tartu Ülikooli eesti keele professor Mati Erelt sai 12. märtsil
65-aastaseks. Sünnipäeval on kombeks heita tagasipilk tehtule.

Olite nelja-aastane, kui lõppes II maailmasõda. Kuidas sõda ja sellele järgnev raske aeg teie perekonda puudutasid?
“Meie pere elas sõja ja sõjajärgsed aastad üle suhteliselt talutaval viisil. Isa oli Eesti korpuses, sai küll haavata, kuid jäi õnneks ellu. Mul olid head vanemad, olin nende ainus laps, nii et puudust ma kannatama ei pidanud. Ega sellest ajast kuigi palju meeles ole. Olin sõjaaja laps sõjaaja mängu­dega. Mäletan “küünlaid” Tallinna kohal, tankide ja muude sõjamasinate vrakke Tallinn-Väikse raudtee ääres, küüditamisööd, jutte metsavendadest ja Inglismaa appitulekust, rividrilli esimeses klassis.”
Millal kujunes huvi eesti keele vastu? Kas Tartu Üli­kooli eesti filoloogia oli teie ainus valik?
“Õppisin Tallinna 20. Keskkoo­lis, mis praegu on Tallinna Ühis­güm­naasium. See oli juba tollal hea kool. Ka oma eesti keele õpetajatest on mul ainult head mälestused. Kuid mingit erilist huvi eesti keele vastu mul koolis ei olnud. Rohkem huvitasid reaalained, eriti matemaatika. Sain õppimisega päris hästi hakkama, aga olin pigem spordipoiss kui raamatujünger. Tegelesin kergejõusti­kuga, hiljem natuke ka poksiga. Teab mis saavutusteni ei jõudnud, aga korra tulin siiski Eesti koolinoorte meistriks vasaraheites. Pärast keskkooli lõpetamist 1959. aastal läksin Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima täppismehaanikat. See oli aeg, mil tudengid pidid kaks esimest aastat õppetöö kõrval tööl käima. Päeval käisime mõõduriistade tehases lukksepana tööl, õhtul Koplis loengutel. Nii kummaline, kui see ka pole, aga huvi eesti filoloo­gia vastu (esialgu muidugi kirjandu­se vastu) tekkis just tööl käies. Peen­mehaanikud olid mingis mõttes töö­lisaristokraatia, kelle hulgas oli raamatuhuvilisi, kes muudes oludes oleksid võib-olla mingi teise elukutse valinud. Nii juhtuski, et teise kursuse lõpuks olin otsustanud tehnikakoolist ära Tartusse eesti keelt ja kirjandust õppima minna. Õnneks ei pidanud ma otsast alustama ja sisseastumiseksameid tegema. Mind võeti teisele kursusele. Esimese aasta eksamid pidin muidugi järele tegema.”
Õppisite Tartu Ülikoolis aastatel 1961–1965, nn Hruštšovi sula ajal. Iseloomustage seda aega.
“Sel ajal oli suurem sula ka keele­teaduses. Marrismi ja stalinismi pe-riood oli keeleteaduses lõppenud. 1950. aastate lõpus hakati Venemaal, eelkõige Moskvas, tegelema semiootikaga, strukturaalse ja matemaatilise lingvistikaga. Uus laine jõudis kohe ka meile. Lotmani semiootikakoolkond on kõigile teada. Sellega paralleelselt tegeldi strukturaallingvistikaga, hiljem generatiivgrammatikaga eesti keele kateedri tollase dotsendi, praeguse akadeemiku Huno Rätsepa eestvedamisel. Ta pidas ülikoolis struktu­raallingvistika loenguid. Nende vastu oli tohutu huvi. Rätsepa ümber koondus rühm nooremaid õppejõude, aspirante ja üliõpilasi. See rühm võttis endale nimeks GGG (generatiivse grammatika grupp). Ka mul oli õnn olla selle liige ja Rätsepa õpilane. Õppisime koos Haldur Õimuga eriprogrammi järgi. GGG pidas arutelukoosolekuid, korraldas aastakoosolekuid, andis välja uurimuste sarju “Keel ja struktuur” ning “Keele modelleerimise probleeme”. Sellest rühmast kasvas välja uus, keelt teistmoodi kä­-sitlev keeleteadlaste põlvkond. Pro-fessorid Tiit-Rein Viitso, Haldur Õim, Mati Hint, Helle Metslang ja paljud teised nimekad eesti keele uurijad on endised GGG liikmed. Moodsa lingvis­tikaga tegeldi Eestis 1960. aastatest ala­tes mujalgi. Tartus tegelesid sellega võõrfiloloogid, Tallinnas Keele ja Kirjanduse Instituudi soome-ugri sektori teadurid. Aga uue põlvkonna kujundas just GGG.”
Kes eesti keeleteadlastest on teid kõige rohkem mõjutanud?
“Ma ei pea end kuigi mõjutatavaks inimeseks. Pigem kipun vastu vaidlema, mõnikord täiesti ilmaasjata. Aga eks mõjud tulevad enamasti nii, et ise sellest aru ei saa. Ülikoolis oli minu õpetajaks professor Huno Rätsep, väga hea teadlane ja suurepärane õppejõud. Küllap tema ongi põhiline, kes mind mõjutanud on. Hiljem töötasin koos Henno Rajandiga, kes oli laiade huvidega inimene, alati valmis arutama. Meil oli palju ühiseid aruteluteemasid ja eks me teineteist vastastikku ka mõjutasime.”
Töötasite 22 aastat Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituudis, sel­lest kaheksa aastat grammatikasektori juhatajana. Neil aastail ilmusid teie grammatikaraamatud “Eesti adjektiivide süntaks” (1977), “Predikatiivne adjektiiv” (1979) “Ees­ti lihtlause probleeme” (1979), “Adjektiivatribuut eesti keeles” (1980) “Eesti lauseõpetuse põhi-mõtteid” (1986) “Liitlause eesti keeles” (1986). Miks valisite peamiseks uurimisvaldkonnaks just süntaksi?
“Süntaksiteemale suunas mind omal ajal juhendaja Huno Rätsep. Eks see johtus ühelt poolt sellest, et eesti keele süntaksiga oli suhteliselt vähe tegeldud, teiselt poolt aga sellest, et süntaks oli moodsa grammatika, eriti generatiivgrammatika tuumosa. Tegelesin algul adjektiivide süntaksiga ja semantikaga. Tegin sellest valdkonnast nii oma kandidaadi- kui ka doktoritöö. Doktorikraadi sain 1981. aastal. Hiljem olen tegelnud üsna paljude muude lauseehituse probleemidega. Nimetatud tagasihoidlikud brošüürid on õigupoolest eeltöö eesti keele teaduslikule grammatikale. 1970. aastate keskel, kui olin juba mõne aasta töötanud Keele ja Kirjanduse Instituudis, loodi seal grammatikarühm. Seda hakkas juhatama Henno Rajandi. Rühm moodustati just teadusliku grammatika koostamiseks. Kohe me seda tegema siiski ei kippunud, sest grammatikateemalisi alusuurimusi oli veel liiga vähe. Grammatikat hakkasime koostama alles 1980. aastatel. Rajandi hakkas sel ajal lingvistikast juba ära tüdinema ja tegeles rohkem ilukirjanduse tõlkimisega. Nii juhtuski, et grammatikasektori juhatamine ja grammatika koostamise juhtimine jäi minu kanda. Saime oma kaheosalise grammatika valmis 1990. aastate alguseks. See ilmus 1993 (II osa) ja 1995 (I osa). 1996. aastal anti meile selle eest riigi teaduspreemia. Küllap ongi suure grammatika koostamine ja peatoimetamine olnud mu kõige olulisem töö. Väidetavasti said eesti keele akadeemilise grammatika ilmumisest innustust ka soome grammatikud, Soome keele akadeemiline grammatika ilmus 2003. aastal. Hiljem, Tartus olles koostasime kolleegidega ka rahvusvahelisele lugejaskonnale mõeldud üsna mahuka ülevaateteose “Estonian Language”.”
Teie abikaasa Tiiu Erelt on samuti keeleteadlane. Olete koos avaldanud “Eesti keele käsiraamatu”, “Eesti-soome keeleteaduse sõnastiku”, “Eesti-inglise keeleteaduse sõnastiku”. Kuidas koostöö sujub?
“Tiiu Erelt on keelekorraldaja jaterminoloog, mina grammatik. Täien­dame vastastikku teineteist ning oleme koos teinud asju, kus on vaja läinud mõlema teadmisi. Lähedaste inimeste koostöö on hea selle poolest, et ollakse kogu aeg teineteisele kättesaadavad, teatakse täpselt, mida teine suudab, ning pole vaja teise eest peita oma naiivsust või võhiklikkust. Küllap just tänu Tiiu Ereltile olen nii mõnestki teisest süvauurijast rohkem tähelepanu pööranud ka keelekorraldusele.”
Mis ajendas vastu võtma õppejõutööd?
“Õppetööl on see eelis puht teadustöö ees, et ta sunnib sind silmaringi laiendama, oma kitsaid probleeme laiema süsteemi osana käsitlema. Õpetades õpid kõigepealt ise. Ehkki õppetöö võtab palju aega, ei uuri ega kirjuta õppejõud sugugi vähem kui teadurid. Kestvat istumist nõudvaid töid, nagu suured sõnaraamatud, on õppejõul muidugi raske teha, nende jaoks on rohkem probleemkirjutised. Mulle need meeldivadki rohkem.”
Olite neli aastat Helsingi Ülikooli eesti keele professor. Kui suur huvi valitseb seal eesti keele vastu?
“Olin Helsingi Ülikoolis aastatel 1991–1995. Tollal oli huvi eesti keele õppimise vastu üsna suur ja on seda praegugi. Helsingi ülikoolis saab eesti keelt õppida peaainena, seetõttu on seal ka eesti keele professor (praegu Helle Metslang). Mulle andis Helsingis töötamine eelkõige võimaluse suhelda Soome kolleegidega ja kasutada suurepäraseid teadusraamatukogusid. Lühidalt – võimaluse end harida.”
Soomest tagasi tulnud, sai teist Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakonna juhataja. Eesti keele profes­sor olete seal praeguseni. Mis nende aastatega muutunud on?
“Jah, olin paar aastat osakonnajuha­taja. See oli üsna tüütu töö, sest kohutavalt palju aega kulus igasuguste administreerimiskohustuste täitmisele. Ja ega professorilgi neid kohustusi vähe ole. Professor peab hankima raha teadustööks, kirjutama taotlusi ja aruandeid, osalema nõukogudes ja komisjonides, iga pliiatsi ostmiseks allkirja andma jne. Kõike seda lisaks õppe- ja teadustööle. Kui käesoleva aasta sügisel õppetoolid kaotatakse, võib-olla muutub professori administratiivne koormus väiksemaks. Aga kes teab?
Mis puutub nende aastatega toimunud muutustesse, siis neid on üsna palju. Kõigepealt, enam pole eesti filoloogia osakonda, vaid selle asemel on eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakond ning eesti kirjanduse ja rahvaluule osakond. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonda loodi 2000. a juurde teine eesti keele õppetool, nimelt eesti keele ajaloo ja murrete õppetool, mille professoriks on rahvusvahelise mainega murdeuurija Karl Pajusalu. On avatud uusi erialasid, näiteks arvutilingvis­tika, tänavu sügisest ka keeletoimetaja eriala (magistriastmel), kuhu võetakse vastu mitte üksnes filolooge, vaid teistegi erialade bakalaureusi. Tugevasti on edenenud teadustöö – foneetika, tüpoloogiline grammatika, vana kirjakeele uurimine, suulise kõne uurimine, tekstianalüüs, sõnasemantika, keeletehnoloogia jne. Enamik õp­petoole annab välja oma toimetisi. Ainuüksi eesti keele ning eesti keele ajaloo ja murrete õppetoolil on neid kümmekonna aasta jooksul ilmunud peaaegu kolmkümmend.
Eesti keele õppetoolil on olnud kohustus õpetada suulist ja kirjalikku väljendust ka muude erialade üliõpilastele. Kümme aastat tagasi ei olnud see koormus kuigi suur, aga praegu tuleb seda õpetada kohustusliku ainena kogu filosoofiateaduskonnale ja usuteaduskonnale, lisaks veel mõnele erialale. Hiljaaegu võttis aga ülikooli nõukogu vastu otsuse, et väljendusõpetust tuleb hakata õpetama kogu ülikoolile. Nüüd käib arutelu, mismoo­di seda korraldada.”
Juhite aastast 1997 Emakeele Selt­si. Mis on seltsi suurimad kordaminekud?
“Vahetult pärast iseseisvumist oli Emakeele Seltsil identifitseerimisraskusi. Seltsi tollane teadussekretär mõtiskles koguni selle üle, kas seltsil tasub üldse edasi eksisteerida. Meie aastaraamatki ei ilmunud tervelt seitse aastat. Oma osa oli siin muidugi rahapuudusel. Ma arvan, et suurim kordaminek on olnud, et selts sai mõõnast üle ja jäi püsima. 2000. aastal hakkasime välja andma laiale lugejaskonnale, eriti aga õpilastele mõeldud keeleajakirja Oma Keel. Selts on osalenud mitme olulise teadusprojekti täitmises. Uus suund seltsi töös on väliskeelepäevad. Oleme neid korraldanud nii idas kui ka läänes elavatele eestlastele. Seltsi traditsiooniline tegevus, kõnekoosolekud, keele-päevad jm on jätkunud, ehkki pisut väiksemas mahus kui Vene ajal. Seeon ka mõistetav, sest varem pidi Emakeele Selts tegutsema ka nende seltside eest, mida võimud tegutseda ei lasknud. Tänapäeval on ju ka puht keeleseltse õige mitu: Ema­keeleõpetajate Selts, Joh. Aaviku Selts, Keelekaitse Ühing, Eesti Terminoloogia Ühing.”
Mis ohustab eesti keelt?
“Ohust rääkides mõeldakse tavaliselt ühelt poolt keelelodevust, teiselt poolt inglise keele eelistamist eesti keelele. Mõlema tendentsi taga nähakse eesti keele prestiiþi langust. Kummaski suhtes pole eesti keel mingi erand. Paljudes Euroopa riikides hakkas kõnekeele kasutusala laienema juba mitukümmend aastat tagasi. See pole siiski viinud selleni, et mis tahes situatsioonis võib rääkida nii nagu kodus või sõprade keskel. Piirid ikkagi jäävad, need on vaid pisut nihkunud.
See on nagu riietusegagi. Noored lähevad tänapäeval teatrissegi katkiste teksadega ja särgiväel, panka tööle või ministri vastuvõtule minnes panevad ikka pintsaku selga ja lipsu ette. Reeglid on täiesti olemas ja enamasti neid ka tuntakse, kuid kasutatakse ehk natuke teisiti kui mõni aeg tagasi. Iseasi, jah, kui reegleid ei tunta. Eks kehva kirjaoskusega inimesi ole alati olnud, kuid võib-olla hakkavad need tänapäeval rohkem silma sellepärast, et oma kirjaoskamatuse demonstreerimise võimalusi on varasemaga võrreldes tohutult rohkem. Igal teisel on kodus või tööl arvuti, kirjuta mida ja kuidas tahad. Meie, s.o õpetajate kohus on muidugi seista hea selle eest, et kehva keelt võimalikult vähe oleks. Kuid olgu see keelelodevus nii ebameeldiv kui tahes, see ei ole oht eesti keele olemasolule. Püsimist ohustab see, kui hakkame loovutama keelekasutusvaldkondi inglise keelele. Näiteks kui mõnel erialal hakatakse teadustöid kirjutama ja koguni õpetust andma ainult inglise keeles.
Rahvusvahelistumine on aktuaalne ja eesti keelt kahjustavad otsused seetõttu kerged tulema. Näiteks hiljaaegu tahtsid ministeeriumi ametnikud muuta doktoriõppe täielikult ingliskeelseks. Aga tulevased doktorid on ju tulevased õppejõud. Kuidas nad suudavad eesti keeles õpetada, kui neid endid pole selles keeles haritud? Ka teadustööde kirjutamist eesti keeles eriti ei soosita. Kui Prantsusmaal on tihtipeale kogumiku rahastamise tingimus, et küllaltki suur protsent artiklitest oleks prantsuse keeles, siis meie Lääne ees käpuli ühiskonnas oleks see täiesti mõeldamatu. Kirume, et Vene ajal pidi väitekirju kirjutama vene keeles. Ei pidanud! Pärast kaitsmist tuli kõik materjalid, kaasa arvatud ka eestikeelne väitekiri, tõlkida vene keelde ja Moskvasse saata, et sealsed otsustajad väitekirjale oma hinnangu saaksid anda. Praegu kirjutatakse enamik doktoriväitekirju inglise keeles vabatahtlikult, naiivses lootuses, et keegi kuskil nende vastu huvi tunneb.
Kõigele vaatamata olen siiski optimist. Mul on tõesti hea meel, et nii haridus- ja teadusministeerium kui ka Tartu Ülikool on eriti viimasel ajal teinud eesti keele kaitseks mõndagi olulist ära. Ministeeriumis koostati kava eesti keele väljendusõppe sisseseadmiseks kõikide ülikoolide kõikidele erialadele ning eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamise programm. Kui ministeeriumi kavad on veel kinnitamata, siis Tartu Ülikoolis on otsused juba vastu võetud ja töö käib.”
Kolleegid ütlesid, et teie hobid on postmargid ja veinimargid.
“Kolleegid liialdavad mõlema hobi suhtes, eriti rängalt veinihobi suhtes. Eesti postmarke olen tõesti kogunud ja mul on päris keskmine kogu. Aga hobist on asi üpris kaugel. Mu heade kolleegide teadmised filateeliast ei ületa kuigi palju nulltaset ja küllap sellepärast nad mind filatelistiks peavadki. Aga veinihobi suhtes on nad vist küll nalja teha tahtnud.”
Mis tööd on pooleli?
“Eks ma aeg-ajalt ikka mõne artikli püüan kirjutada. Huvitavaid uurimisteemasid on palju, kui vaid rohkem aega oleks. Praegu lõpetan raamatut lause õigekeelsuse kohta. Loodetavasti saab seda kasutada ülikoolis väljendusõpetuse õpetamisel, aga see võib huvitada ka eesti keele õpetajaid ja toimetajaid. On muidki plaane, aga ega need pruugi teostuda.”
Küsimused esitas