Kuul

Proosa

Ta [D'Artagnan] näitas end parimast küljest ja oma kompanii eesotsas rünnakule minnes sai ta kuuli rindu, mis paiskas ta lahinguväljale maha. Ta hobust nähti kukkuvat, teda ennast ei näinud keegi tõusvat, ja ta arvati langenute hulka. Kõik need, kes hellitasid lootust tema kohta ja auastet endale saada, kinnitasid seda igaks juhuks. Me usume meeleldi seda, mida tahame uskuda; sõjaväes soovib alati keegi kellegi surma - alates diviisikindralist, kes ihaldab ülemjuhataja kohta, ja lõpetades reamehega, kes ihub hammast kaprali peale. (lk 59)
D'Artagnan kummardas hobuse kaelale.

Noormees tulistas. Kuul lõikas pooleks d'Artagnani kübarasule. Hobune tormas otsa sellele tuisupeale, kes üksipäini püüdis tormihoogu peatada, ning paiskas ta vastu majaseina. D'Artagnan peatas järsult hobuse, ning jättes oma musketärid rünnakut jätkama, pöördus tõstetud mõõgaga oma vastase poole, kelle ta oli maha paisanud.

"Oh, härra," hüüdis Raoul, kes tundis noormehe ära, sest ta oli teda Cocatrixi tänaval näinud. "Jätke talle elu, see on tema poeg!" D'Artagnani käsi, mis oli juba löögiks tõusnud, peatus.

"Ah te olete tema poeg?" ütles ta. "See on teine asi."

"Härra, ma annan alla," ütles Louvières, ulatades ohvitserile laadimata arkebuusi.

"Ei, kuradi päralt, ärge andke alla! Otse vastupidi, laske jalga, ja kiiresti! Kui ma teid kinni võtan, puuakse teid üles!" (lk 440)

Kaunis Madeleine teatas d'Artagnanile, et Planchet on tagasi jõudnud, tuues kaasa Mousquetoni, kes olevat kuuli väljavõtmise operatsiooni kangelaslikult välja kannatanud ja tundvat ennast nii hästi kui see tema seisukorras võimalik on. (lk 443)
"Ja kas ma võin öelda, monsenjöör, mida meid veel sunniti hüüdma?"

"Öelge, öelge."

""Maha Mazarin!" nii inetu, kui see ka ei ole."

Mazarin naeratas, ent muutus väga kahvatuks.

"Ja kas te hüüdsite?"

"Pagan võtaks, ei!" vastas d'Artagnan. "Mul on hääl ära ja härra du Vallonil on nohu ning tema ka ei hüüdnud. Siis, - monsenjöör..."

"Mis siis...?" küsis Mazarin.

"Vaadake mu kübarat ja mantlit." Ja d'Artagnan näitas talle nelja kuuliauku oma mantlis ja kaht oma kübaras.

Mis puutub Porthosesse, siis oli hellebardihoop ta ülikonna külje pealt lõhki lõiganud ja püstolikuul ta kübarasule ära viinud.

"Diavolo!" kirus kardinal mõtlikult, vaadates kaht sõpra naiivse imetlusega. "Mina oleksin küll hüüdnud!" (lk 471)

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008