Kana

Kana ehk kodukana (Gallus gallus domesticus) on faasanlaste sugukonda kuuluv kodulind, maailma kõige arvukam koduloom. Muna vahend uue muna tegemiseks.

Proosa

Kokk oskas mulle selgeks teha, et faasanite ja kanade ristamine on võimalik, ning siis püüdis metsavaht mulle ilusa faasanikuke, kubjas istutas kanaaeda terve metsatuka, et faasan ennast hästi tunneks. Ristamine ei läinud korda, kanad olid küll asjaga päri, ent faasan keeldus. Metsatukk haljendas veel kaua minu rõõmuks, näidates mulle, et inimesed, keda siiralt armastasin, ei pidanud mind oma vaenlaseks.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 115-116

Kitkutud kanal on peamiselt kaenlaalused.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 121

"Kata õhtuks sauna laud," õpetas ta [Räägu Rein] tütart. "Siis ema ja teised koolnud saavad ometi kord kõhu täis süüa. Harva on neil seda õnne, kord aastas vaid, muidu lase ainult külma kalmistuliiva läbi hammaste. Ja küta saun kuumaks ka, las siis vihtlevad, vaesed loomad."

"Mis loomad nad on!" vaidles Liina. "Ema ja vanaisa ja kes kõik veel... Kuidas sa nii ütled! Nad ehk kuulevad, mine tea, vahest on mõni juba kohal!"

"Ei ole, kus nad siis enne pimedat kääpast välja saavad! Liiva-Annus ei luba. Ja pole tarvis siin peenutseda midagi. Surnu ei tohi nii õrnake olla. No miks ei või neid siis loomadeks hüüda! inimesed nad ju enam ei ole ja inimese tempe ei tee! Ma olen sulle rääkinud, kuidas minu tädi läks väikese tüdrukuna koos ühe naabrilapsega vaatama, et mis need surnud seal saunas teevad, et kas neil sarved ka peas on ja sabad taga - laste asi, nemad ju mõtlevad igasugu asju välja. Tegid ukse lahti, ja mis nad näevad - saun on inimesekõrgusi kanu täis, muudkui vihtlevad teineteist ja pesevad! Noh, kas kana pole siis loom?"

Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", 2000, lk 9

Kanad on nii lahedad! Kui olin 12, oli mul üks koduloomaks. Sovhoosid ja kolhoosid suleti ja loteriiga anti vanu kanu ära. Mu onu võitis ka, aga tal polnud linnuga midagi peale hakata. Lunisin emalt 25 rubla. Tal polnud muidugi aimugi, millega tagasi tulen. Kana oli nii vana, et ei munenud enam. Ta oli mul justkui koera asemel, käis mul järel.
- Maria Faust, intervjuu: Kais Allkivi, "Maria Faust: loobusin laulmisest, sest saksofon on minu kodu ja kindlus", Õhtuleht, 8. september 2012

Teadaolevalt on eestlased ainuke rahvas, kelle loomisloos toimetab kana. Just kana haub Linda välja tedremunast.
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 76

Risk, et leivalabidaga mesipuusse löödav kana lähiajal enam efektiivselt ei mune, on üsna suur.
- Jüri Lember, Postimees, 20.06.2020

Luule

Restorani sildil istub kana,

keda maaler kukeks kavatses.

Karl Ristikivi, "Hårsfjärden, fantaasia g-moll" VIII kogus "Inimese teekond" (1990), lk 42

Kui tibud lõhuvad koored
ja pagevad kanalast
siis supiks keedetud kana
see tõuseb manalast

Paul-Eerik Rummo, "Orfeuse taastulek" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 10985, lk 23

Vanasõnad

Kadedus katkub oma kana.
Kana otsid, muna kaotad.
Kui enne maarjapäeva härg räästa alt juua saab, ei saa pärast maarjapäeva kana nokka kasta.
Kui rebane räägib usaldusest, vii kanad varjule.
Kuidas kana, nõnda muna.
Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast.
Naiste tahk ja kana ninarätik - need kaks vanapaganal teadmata.
Nüüd on kõik kanad õrrel.
Pime kana leiab ka tera.
Püüad pätsi, kaotad kannika, püüad püüd, kaotad kana.
Tõuseb kana pärast tüli, ole tark, võta muna ja jäta riid!
Uhkus ajab upakile, ahnus kanagi käpakile.
Usin läheb sigadega magama, tõuseb kanadega üles.
Ära keeda mune, mis kana veel pole munenud!
Ükski rebane unes kana kinni ei võta.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929