Adam Smith
Adam Smith (ristitud 16. juuni 1723 Kirkcaldy – 17. juuli 1790 Edinburgh) oli šoti filosoof, ühiskonna- ja majandusteadlane. Teda peetakse klassikalise majandusteaduse rajajaks.
An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations, 1776
Eestindus:
- "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest". I köide. Sari Avatud Eesti Raamat. Tõlkinud Mart Trummal, saatesõna kirjutanud Arno Köörna. Ilmamaa, Tartu 2005, 695 lk. ISBN 9985771680
- "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest". II köide. Tõlkinud Mart Trummal. Ilmamaa, Tartu 2005, 958 lk. ISBN 9985771699
IV raamat
[muuda]- Kuivõrd iga indiviid üritab seepärast, niipalju kui suudab, ühtaegu nii rakendada oma kapitali kodumaise tööstuse toetuseks kui ka suunata seda tööstust sel moel, et selle toodang võiks olla suurima väärtusega, siis pingutab iga inimene paratamatult selle nimel, et muuta ühiskonna aastast kogutulu nii suureks, kui ta suudab. Ta ei kavatse üldjuhul tõepoolest ei edendada ühiskonna huve ega tea ka seda, kui palju ta neid edendab. Eelistades toetust pigem kodumaisele kui välismaisele tööstusele, peab ta silmas vaid iseenda ohutust ning suunates seda tööstust sellisel moel, et selle toodang võiks olla suurima väärtusega, peab ta samuti silmas vaid omaenda kasu — ning on seeläbi, nagu paljudel muudelgi juhtudel, nähtamatust käest juhituna taotlenud eesmärki, mis ei kuulunud tema kavatsuste hulka. Nagu ei ole alati ka ühiskonnale kahjuks, et see ei olnud tal plaanis. Järgides omaenese huve, toetab inimene sageli ühiskonna huve tõhusamalt kui sellisel juhul, kui ta tõepoolest üritab neid toetada. Ma ei ole kunagi kuulnud, et väga palju head oleks sündinud kellegi käe läbi, kes on võtnud nõuks teha äri ühiskonna hüvanguks. See kalduvus ei ole tõepoolest kaupmeeste hulgas eriti levinud ja ei ole vaja kulutada palju sõnu, et neid sellest loobuma veenda.
- II köide, lk 45-46
- As every individual, therefore, endeavours as much as he can both to employ his capital in the support of domestic industry, and so to direct that industry that its produce may be of the greatest value; every individual necessarily labours to render the annual revenue of the society as great as he can. He generally, indeed, neither intends to promote the public interest, nor knows how much he is promoting it. By preferring the support of domestic to that of foreign industry, he intends only his own security; and by directing that industry in such a manner as its produce may be of the greatest value, he intends only his own gain, and he is in this, as in many other cases, led by an invisible hand to promote an end which was no part of his intention. Nor is it always the worse for the society that it was no part of it. By pursuing his own interest he frequently promotes that of the society more effectually than when he really intends to promote it. I have never known much good done by those who affected to trade for the public good. It is an affectation, indeed, not very common among merchants, and very few words need be employed in dissuading them from it.
- II ptk, lk 488-489.
- Loomuliku vabaduse süsteemi kohaselt on valitsejal ainult kolm ülesannet, mille eest hoolt kanda, tõsi küll, kolm väga suure tähtsusega ülesannet, ent lihtsat ja tavamõistusele arusaadavat: esiteks ühiskonna kaitsmine teiste sõltumatute ühiskondade vägivalla ja sissetungi eest; teiseks, kohustus kaitsta, niipalju kui võimalik, iga selle liiget ebaõigluse ja rõhumise eest iga teise sama ühiskonna liikme poolt, ehk ülesanne kehtestada täpselt järgitav õiguskord; ning kolmandaks, kohustus rajada ja hoida käigus teatav ühiskondlike rajatiste ja riiklike institutsioonide süsteem, mille rajamine ja käigushoidmine ei saa kuidagi olla ühegi üksikisiku või väikese arvu üksikisikute huviks, kuna sellest saadav kasum ei kataks kunagi üksikisiku või väikese grupi üksikisikute jaoks nende poolt tehtud kulutusi, ehkki suure ühiskonna jaoks võib see sageli teha palju enamat kui vaid katta need kulud.
- II köide, lk 369
- According to the system of natural liberty, the sovereign has only three duties to attend to; three duties of great importance, indeed, but plain and intelligible to common understandings: first, the duty of protecting the society from the violence and invasion of other independent societies; secondly, the duty of protecting, as far as possible, every member of the society from the injustice or oppression of every other member of it, or the duty of establishing an exact administration of justice; and, thirdly, the duty of erecting and maintaining certain public works and certain public institutions, which it can never be for the interest of any individual, or small number of individuals, to erect and maintain; because the profit could never repay the expence to any individual, or small number of individuals, though it may frequently do much more than repay it to a great society.
- IX ptk
