Zephyrinus

Zephyrinus oli paavst aastatel 199–217. Ta oli 15. paavst.

"Liber Pontificalise" järgi sündis Zephyrinus Roomas vaeses peres. Tema isa oli Habundius. Ta oli "Liber Pontificalise" järgi ametis 17 aastat 2 kuud ja 10 päeva, saades ametisse aastal 203.

Zephyrinuse tegemistest on teada presbüter Hippolytuse radikaalse kirjutise "Philosophymena" kaudu. Hippolytus iseloomustab teda lihtsameelse, harimatu, kogenematu ja kitsi mehena. Seda iseloomustust on kirikuloolased tõlgendanud ka nii, et teoloogilisi teadmisi rõhutava Hippolytuse jaoks olid Zephyrinuse praktilised eesmärgid teisejärgulised. Hippolytus taunis ka seda, et Zephyrinus määras oma nõunikuks endise orja Calixtuse, kelle ta määras Rooma kogudusele kuuluva kalmistu kuraatoriks ja pühitses ülemdiakoniks, volitades teda administreerima alamvaimulikkonda.

Zephyrinuse ajal puhkesid Rooma koguduses tõsised tülid kolme sektantliku usuliikumisega: adoptsionismiga, montanismiga ja modalismiga.

Adoptsionistide juhid Theodotus ja Asclepiodotus määrasid Zephyrinuse ajal ametisse vastupaavst Nataliuse, kellele adoptsionistid maksid igal kuul 170 denaari palka. Natalius olevat aga seejärel näinud hoiatavaid unenägusid, millele ta ei pööranud esmalt tähelepanu, kuid prohvetlike unenägude jätkudes tõlgendas ta neid jumalike märkidena ning otsustas Zephyrinusega ära leppida. Pärast patukahetsust võeti Natalius uuesti Rooma koguduse osadusse.

Hippolytus süüdistas Zephyrinust modalismis, kuna ta ei mõistnud hukka modalismi juhtide Praxease, Sabelliuse ja Noetiuse tegevust.

Tertullianuse järgi võis üks Rooma piiskop (kas Zephyrinus või Victor I) soosida Montanuse prohvetikuulutusi, kuid Praxease õhutusel ei tunnustanud ta montanismi.

Zephyrinuse ajal külastas Roomat Origenes.

"Liber Pontificalis" omistab Zephyrinusele kaks dekreeti, neist üks Rooma kirikute liturgia, teine ordineerimise kohta. Ta lubas ekskommunitseeritud patustanutel pöörduda pärast sätestatud patukahetsust tagasi kirikusse. Ta sätestas, et vähemalt 14-aastased võivad saada ülestõusmispühade ajal armulauda, seda sätet reguleeris alles Pius X. "Liber Pontificalise" järgi kasutati tema ametiajal klaasist pateeni. Ta kohustas ka, et ordineerimine peab aset leidma avalikult.

202. või 203. aastal kiusati Aleksandrias ja Kartaagos kristlasi taga, sest kristlased olid keeldunud osalemast Rooma keiser Septimius Severuse auks korraldatud pidustustel.

Ta ordineeris üheksa presbüterit, seitse diakonit ja kaheksa piiskoppi.

Zephyrinust on renessansikunstis kujutatud mõõgaga.

Zephyrinus suri 20. detsembril 217 ja Liber Pontificalise järgi maeti Calixtuse katakombidesse. Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 26. august. Alates 1969. aastast ei ole katoliiklased enam kohustatud seda pidama, sest Paulus VI üleskutsel tehtud kaanoni revideerimisel selgus, et Zephyrinus oli üks neist pühakutest, kelle pühategude kohta polnud säilinud piisavalt ajaloolisi andmeid.

Kirjandus

Bernard Capelle: Le cas du pape Zéphyrin. "Revue Bénédictine de Critique, d'Histoire et de Littérature Religieuses" 38, 1926: 321–330.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Liber Pontificalis.

Välislingid

Eelnev Victor I	Rooma paavst 199–217	Järgnev Calixtus I