Vürstlik piiskop

Vürstlik piiskop ehk vürstpiiskop (saksa keeles Fürstbischof) on piiskop, kes on ühtlasi ilmaliku vürstkonna ilmalik valitseja. Vürstliku piiskopi poolt poliitiliselt valitsetav vürstkond võib täielikult või suures osas kattuda tema diötseesi piiridega, mõned tema diötseesi osad, isegi tema residentsilinn, võivad aga olla vabad tema võimust, olles saavutanud vaba riigilinna seisundi. Kui piiskopitool on peapiiskoplik, on õige termin vürstlik peapiiskop; samaväärne kloostriülem on vürstlik abt.

Keisrivõimu langusega Läänes alates 4. sajandist võtsid linnade kristlikud piiskopid barbarite sissetungidega silmitsi seistes mõnikord Rooma väejuhtide koha, tegid linnale ilmalikke otsuseid ja juhtisid vajadusel oma vägesid. Hiljem ei olnud suhted vürstliku piiskopi ja bürgerite vahel alati südamlikud. Kui linnad nõudsid keisritelt, kuningatelt või nende vürstlikelt piiskoppidelt hartasid ja kuulutasid end ilmalikest suurnikest sõltumatuks, kasvas hõõrumine bürgerite ja piiskoppide vahel.

Bütsantsis võtsid autokraatlikud keisrid kasutusele üldisi seaduslikke meetmeid, määrates kõigile piiskoppidele teatud õigused ja kohustused nende diötseeside ilmalikul haldamisel, kuid see oli osa tsesaropapistlikust arengust panna idakirik keisririigi teenistusse, kui Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh alandati peaaegu keisri usuasjade ministriks. Venemaa Keisririigis mindi veelgi kaugemale, kui kaotati patriarhaat (patriarhi amet) ja pandi kirik ilmaliku valitsuse otsese kontrolli alla (vt Pühim Valitsev Sinod).

Saksa-Rooma riik

Piiskoppe kaasati Frangi riigi ja järgnenud Karolingide impeeriumi valitsusse sageli kui saadikuteduo vaimulikke liikmeid, kes esitasid Missus ''dominicus'', kuid see oli isiklik mandaat, mitte kohaga seotud. Vürstlikud piiskopkonnad olid kõige tavalisemad feodaalselt killustunud Saksa-Rooma riigis, kus paljud olid saanud ametlikult riigivürsti (Reichsfürst) tiitli, millega kaasnes vahetu võim teatud territooriumil ja esindatus Riigipäeval (Reichstag).

Saksa kuningriigi hõimuhertsogkonnad keisririigi sees omasid tugevaid ja võimsaid hertsogeid (algselt väepealikke), kes seisid alati enne oma hertsogkonna kui keisririigi "riikliku huvi" eest. Omakorda kavatses esimene Ottoonide (Saksi) kuningas Heinrich I Linnupüüdja ja veelgi enam tema poeg, keiser Otto I nõrgendada nende võimu, andes ustavatele piiskoppidele keisrimaid ja annetades neile regalia privileege. Erinevalt hertsogitest ei saanud nad jätta pärilikke tiitleid ja maid oma järglastele. Selle asemel reserveerisid keisrid piiskoppidele oma erakiriku teostamise, trotsides asjaolu, et kanoonilise õiguse järgi olid need rahvusülese katoliku kiriku osa. See kohtas kasvavat vastuseisu paavstide poolt, tipnedes ägeda Investituuritüliga aastal 1076. Sellest hoolimata jätkasid keisrid suurte territooriumite andmist kõige tähtsamatele (pea)piiskoppidele. Piiskopitoolile antud vahetu territoorium muutus siis vürstlikuks diötseesiks või piiskopkonnaks (Fürstbistum). Saksa mõistet Hochstift kasutati sageli ilmaliku võimu vormi tähistamiseks, mida kandsid piiskopid, valitsedes vürstlikku piiskopkonda, samas mõistet Erzstift kasutati vürstlike peapiiskopkondade puhul.

Keiser Karl IV kinnitas 1356. aasta kuldbullaga Mainzi, Kölni ja Trieri vürstlike peapiiskopkondade privilegeeritud seisundi valimiskolleegiumi liikmetena. Protestantliku reformatsiooni eelõhtul sisaldasid keiserlikud osariigid 53 kiriklikku vürstkonda. Need ilmalikustati lõpuks 1803. aasta Saksamaa mediatisatsiooniga pärast territoriaalseid kaotusi Prantsusmaale Lunéville'i rahuga, välja arvatud Mainzi vürstlik peapiiskop ja Saksa ertskantsler Karl Theodor von Dalberg, kes jätkas valitsemist kui Aschaffenburgi ja Regensburgi vürst. Saksa-Rooma riigi kaotamisega aastal 1806 muutus tiitel lõpuks olematuks. Siiski mõnel maal väljaspool Prantsuse kontrolli, nagu Austria keisririigis (Salzburg, Seckau ja Olomouc) ja Preisi kuningriigis (Breslau), institutsioon nimeliselt jätkus, ja mõnel juhul taaselustati; tekkis uus, titulaarne tüüp.

Mitte vähem kui kolm (esialgu vaid seitsmest) kuurvürstist, kõrgema järgu riigivürstist, olid vürstlikud peapiiskopid, kõik nad kandsid tiitlit ertskantsler (ainus kõrgem amet nende seas) ühes keisririigi osas; arvestades kuurvürstkonna kõrgemat tähtsust, olid need vürstkonnad tuntud kui Kurfürstentum ("kuurvürstkond"), mitte kui vürstlikud peapiiskopkonnad:

Nimi	Asend	Kohalikud nimed	Kestus	Keisririigi ringkond	Tänapäeval	Märkused
Köln	Peapiiskoplik kuurvürstkond	saksa Erzstift Köln, Kurköln	953–1803	Kuur-Reini	Saksamaa	Kuurvürst ja Itaalia ertskantsler. Vestfaali hertsog aastast 1180. Köln sai vabaks riigilinnaks aastal 1288.
Mainz	Peapiiskoplik kuurvürstkond	saksa Erzbistum Mainz, Kurmainz	u. 780–1803	Kuur-Reini	Saksamaa	Kuurvürst ja Saksamaa ertskantsler.
Trier	Peapiiskoplik kuurvürstkond	saksa Erzbistum Trier, Kurtrier prantsuse Archevêque Trèves	772–1803	Kuur-Reini	Saksamaa	Kuurvürst ja Burgundia ertskantsler.
Aquileia	Patriarhaat	ladina Patriarchæ Aquileiensis itaalia Patriarcato di Aquileia	1077–1433	-	Itaalia	Vallutati Veneetsia poolt aastal 1420, liidendati ametlikult pärast 1445. aasta Firenze kirikukogu.
Augsburg	Piiskopkond	saksa Hochstift Augsburg	u. 888–1803	Švaabi	Saksamaa	Augsburg sai vabaks riigilinnaks aastal 1276.
Bamberg	Piiskopkond	saksa Hochstift Bamberg	1245–1802	Frangimaa	Saksamaa
Basel	Piiskopkond	prantsuse Principauté de Bâle saksa Fürstbistum Basel	1032–1803	Ülem-Reini	Prantsusmaa Saksamaa Šveits	Basel ühines Vana Šveitsi Konföderatsiooniga kui Baseli kanton aastal 1501. Väike osa piiskopkonnast pole praegu Šveitsis: Schliengen ja Istein on nüüd Saksamaal; väga väike Saint-Ursanne'i foogtkonna osa on nüüd Prantsusmaal.
Besançon	Peapiiskopkond	prantsuse Archévêqué de Besançon saksa Erzstift Besantz		-	Prantsusmaa	Peapiiskopid valitsesid Besançoni, riigilinna aastast 1307, mis aastal 1512 ühendati Burgundia ringkonda.
Brandenburg	Piiskopkond	saksa Hochstift Brandenburg	u. 1165–1598	Ülem-Saksi	Saksamaa	Asutati aastal 948, hävitati aastal 983, taasasutati u. aastal 1161, jätkas luterlikus halduses pärast reformatsiooni aastal 1520, ilmalikustati ja liidendati Brandenburgi marki aastal 1571.
Bremen	Peapiiskopkond	saksa Erzstift Bremen	1180–1648	Alam-Saksi	Saksamaa	Jätkas luterlikus halduses pärast reformatsiooni aastal 1566 kuni aastani 1645/1648. Bremen ise sai autonoomseks aastal 1186 ja kinnitati vabaks riigilinnaks aastal 1646.
Brescia	Piiskopkond	itaalia Principato vescovile di Brescia		-	Itaalia	Piiskop Notingus tehti Brescia krahviks aastal 844.
Breslau	Piiskopkond	saksa Fürstbistum Breslau poola Biskupie Księstwo Wrocławskie sileesiasaksa Brassel		-	Poola	Aastal 1344 ostis Breslau (tänapäeva Wrocław) piiskop Przecław Sileesia hertsogilt Bolesław III Rozrzutnylt Grottkau (Grodków) linna ja liitis selle piiskopliku Neisse hertsogkonnaga (Nysa), saades Neisse vürstiks ja Grottkau hertsogiks kui Tšehhi krooni vasall.
Brixen	Piiskopkond	saksa Hochstift Brixen itaalia Principato vescovile di Bressanone	1027–1803	Austria	Itaalia	Ilmalikustati Tiroolile
Cambrai	Piiskopkond, siis peapiiskopkond	prantsuse Principauté de Cambrai saksa Hochstift Kammerich	1007–1678	Alam-Reini-Vestfaali	Prantsusmaa	Prantsusmaale 1678. aasta Nijmegeni rahuga
Cammin	Piiskopkond	saksa Bistum Kammin poola Biskupie Księstwo Kamieńskie	1248–1650	Ülem-Saksi	Poola	Kaotas Reichsfreiheiti aastal 1544 Pommeri hertsogkonnale, ilmalikustati aastal 1650, Brandenburgi Pommeri provintsile
Chur	Piiskopkond	saksa Bistum Chur	831/1170–1526	Austria	Šveits
Konstanz	Piiskopkond	saksa Hochstift Konstanz	1155–1803	Švaabi	Austria Saksamaa Šveits	Territoorium vähenes märgatavalt reformatsiooni ajal, kui märkimisväärsed Švaabimaa ja Šveitsi osad muutusid protestantlikuks.
Eichstätt	Piiskopkond	saksa Hochstift Eichstätt	1305–1802	Frangimaa	Saksamaa
Freising	Piiskopkond	saksa Hochstift Freising	1294–1802	Baieri	Austria Saksamaa
Fulda	Klooster, siis piiskopkond	saksa Reichskloster Fulda, Reichsbistum Fulda	1220–1802	Ülem-Reini	Saksamaa	Riigiklooster 5. oktoobrini 1752, siis ülendati piiskopkonnaks. Ilmalikustati aastal 1802 seoses Saksamaa mediatisatsiooniga
Genf	Piiskopkond	prantsuse Évêché de Genève saksa Fürstbistum Genf		Ülem-Reini	Prantsusmaa Šveits	De jure aastast 1154 Reichsfrei, de facto domineerisid kaitsjad, Genfi (aastani 1400) ja Savoia krahvid (aastast 1401). Genf ühines Vana Šveitsi Konföderatsiooniga aastal 1526.
Halberstadt	Piiskopkond	saksa Bistum Halberstadt	1180–1648	Alam-Saksi	Saksamaa
Havelberg	Piiskopkond	saksa Bistum Havelberg	1151–1598	Alam-Saksi	Saksamaa	Asutati aastal 948, hävitati aastal 983, taasasutati aastal 1130, jätkas luterlikus halduses pärast reformatsiooni aastal 1548 aastani 1598
Hildesheim	Piiskopkond	saksa Hochstift Hildesheim	1235–1803	Alam-Saksi	Saksamaa
Lausanne	Piiskopkond	prantsuse Prince-Évêché de Lausanne saksa Bistum Lausanne	1270–1536	-	Šveits	Vallutati Šveitsi linnakantoni Berni poolt aastal 1536.
Lebus	Piiskopkond	saksa Fürstbistum Lebus poola Diecezja lubuska	1248–1598	-	Saksamaa Poola	Residents paiknes Fürstenwaldes aastast 1385; Reichsfreiheit vaidlustati Brandenburgi poolt, jätkas Hohenzollernite luterlikus halduses pärast protestantlikku reformatsiooni aastal 1555 kuni ilmalikustamiseni aastal 1598.
Liège	Piiskopkond	hollandi Prinsbisdom Luik prantsuse Principauté de Liège saksa Fürstbistum Lüttich vallooni Principåté d' Lidje	980–1789/1795	Alam-Reini-Vestfaali	Belgia Holland
Lübeck	Piiskopkond	saksa Hochstift Lübeck	1180–1803	Alam-Saksi	Saksamaa	Residents paiknes Eutinis 1270. aastatest; reformatsioon algas aastal 1535, jätkas luterlikus halduses aastast 1586 kuni ilmalikustamiseni aastal 1803. Lübeck sai vabaks riigilinnaks aastal 1226.
Magdeburg	Peapiiskopkond	saksa Erzstift Magdeburg	1180–1680	Alam-Saksi	Saksamaa	Jätkas luterlikus halduses 1566. ja 1631. aasta vahel ja taas aastatel 1638–1680.
Merseburg	Piiskopkond	saksa Bistum Merseburg	1004–1565	-	Saksamaa	Luterliku Saksimaa kuurvürstiriigi halduses aastatel 1544–1565.
Metz	Piiskopkond	prantsuse Évêché de Metz saksa Hochstift Metz	10. sajand–1552	Ülem-Reini	Prantsusmaa	Üks Kolmest piiskopkonnast, mis loovutati Prantsusmaale 1552. aasta Chambord'i lepinguga.
Minden	Piiskopkond	saksa Hochstift Minden	1180–1648	Alam-Reini-Vestfaali	Saksamaa
Münster	Piiskopkond	saksa Hochstift Münster	1180–1802	Alam-Reini-Vestfaali	Saksamaa
Naumburg	Piiskopkond	saksa Bistum Naumburg-Zeitz			Saksamaa	Meißeni kaitse all aastast 1259, Saksimaa halduses aastast 1564.
Olomouc	Piiskopkond	tšehhi Biskupství olomoucké saksa Bistum Olmütz		-	Tšehhi	Olomouci Tšehhi piiskopkond (hiljem metropoliitkond), kui Tšehhi krooni vassalvürstkond, oli Morava margi peer, ja aastast 1365 oli selle vürstlik piiskop esimene õukonnakaplan, kes oli monarhi kaaslane selle paljudel reisidel.
Osnabrück	Piiskopkond	saksa Hochstift Osnabrück	1225/1236–1802	Alam-Reini-Vestfaali	Saksamaa	Vaheldumisi katoliiklaste ja protestantide käes pärast Kolmekümneaastast sõda, ilmalikustati aastal 1802/1803
Paderborn	Piiskopkond	saksa Fürstbistum Paderborn	1281–1802	Alam-Reini-Vestfaali	Saksamaa
Passau	Piiskopkond	saksa Hochstift Passau	999–1803	Baieri	Austria Saksamaa	Vürstlik tiitel kinnitati Nürnbergis aastal 1217.
Ratzeburg	Piiskopkond	saksa Bistum Ratzeburg	1236–1648	Alam-Saksi	Saksamaa	Luterlikus halduses aastatel 1554–1648.
Regensburg	Piiskopkond	saksa Hochstift Regensburg	1132?–1803	Baieri	Saksamaa	Regensburg sai vabaks riigilinnaks aastal 1245.
Salzburg	Peapiiskopkond	saksa Fürsterzbistum Salzburg	1278–1803	Baieri	Austria	Ülendati aastal 1803 kuurvürstkonnaks, kuid samaaegselt ilmalikustati; vaata Salzburgi kuurvürstkond. Aastast 1648 kandis peapiiskop ka tiitlit Primas Germaniae, Esimene Saksamaa [piiskop]. Selle tiitli volitused – mitte-jurisdiktsioonilised – piirdusid paavsti esimeseks korrespondendiks olemisega saksakeelses maailmas, kuid kasutati näiteks õigusena olla Saksa-Rooma riigivürstide eesistuja.
Schwerin	Piiskopkond	saksa Bistum Schwerin	1180–1648	Alam-Saksi	Saksamaa	Luterlikus halduses aastatel 1516–1648.
Sion	Piiskopkond	prantsuse Prince-Évêché de Sion saksa Bistum Sitten	999–1798	-	Šveits	Klassikaline näide ühendatud ilmalikust ja vaimulikust võimust
Speyer	Piiskopkond	saksa Hochstift Speyer	888–1803	Ülem-Reini	Saksamaa	Reini vasakkalda territooriumid annekteeriti Prantsusmaa poolt aastal 1681, kinnitati aastal 1697. Speyer sai vabaks riigilinnaks aastal 1294.
Strasbourg	Piiskopkond	alemanni Bistum Strossburi prantsuse Évêché de Strasbourg saksa Fürstbistum Straßburg	982–1803	Ülem-Reini	Prantsusmaa Saksamaa
Toul	Piiskopkond	prantsuse Principauté de Toul saksa Bistum Toul	10. sajand–1552	Ülem-Reini	Prantsusmaa	Üks Kolmest piiskopkonnast, mis loovutati Prantsusmaale 1552. aasta Chambord'i lepinguga.
Trento	Piiskopkond	itaalia Principato vescovile di Trento saksa Fürstbistum Trient	1027–1803	Austria ringkond	Itaalia	Ilmalikustati Tirooli aastal 1803.
Utrecht	Piiskopkond	hollandi Sticht Utrecht	1024–1528	Alam-Reini-Vestfaali	Holland	Müüdi aastal 1528 Karl V-le, pärast mida liikus see Burgundia ringkonda. Hollandi Vabariigi asutajaliige aastal 1579/1581, kinnitati aastal 1648.
Verden	Piiskopkond	saksa Hochstift Verden	1180–1648	Alam-Reini-Vestfaali	Saksamaa	Jätkas pärast reformatsiooni luterlikus halduses aastani 1645/1648, siis jätkas ilmaliku ja iseseisva vürstkonnana kuni lõpetamiseni aastal 1807. Sellest sai Hannoveri kuningriigi osa aastal 1815.
Verdun	Piiskopkond	prantsuse Principauté de Verdun saksa Bistum Verdun	10. sajand–1552	Ülem-Reini	Prantsusmaa	Üks Kolmest piiskopkonnast, mis loovutati Prantsusmaale 1552. aasta Chambord'i lepinguga.
Worms	Piiskopkond	saksa Bistum Worms	861–1801	Ülem-Reini	Saksamaa	Wormsi linna võimu rajas piiskop Burchard (1000–1025), piiskopi residents Ladenburgis aastast 1400, omas suuri valdusi endises Lahngau piirkonnas, territooriumid Reini vasakkaldal kaotati 1797. aasta Campo Formio rahuga, aastal 1803 ilmalikustati Badenisse ja Hessen-Darmstadti.
Würzburg	Piiskopkond	saksa Hochstift Würzburg	1168–1803	Frangimaa	Saksamaa	Frangimaa hertsog

Gurki (loodud aastal 1070), Chiemsee (1216), Seckau (1218) ja Lavanti (1225) abipiiskopkonnad kasutasid mõnikord tiitlit Fürstbischof, kuid ei hallanud kunagi ühtegi reichsfrei territooriumi. Viini (loodud 1469) ja Wiener Neustadti (1469–1785) piiskopid ei hoidnud ühtegi territooriumi enda kontrolli all ega nõudnud vürsti tiitlit.

Saksa ordu riik

Pärast Mõõgavendade ordu liidendamist aastal 1237 vastas Saksa orduriigi territoorium laias laastus Riia piiskopkonnale. Riia piiskop Albert sai aastal 1207 Liivimaa Saksa kuninga Švaabi Philippi käest lääniks, siiski pidi ta leppima Mõõgavendade tingimustega. Paavst Innocentius III korraldusel rajati Terra Mariana konföderatsioon, kusjuures Albert pidi loovutama suuri osi piiskopkonna territooriumist Liivimaa ordule. Albert asus taktikaliselt konflikti paavsti ja keiser Friedrich II vahel: aastal 1225 sai ta kinnituse oma seisundile keisririigi vürstliku piiskopina, kuigi Rooma kuuria rõhutas asjaolu, et ristiusustatud Läänemere territooriumid olid vaid Püha Tooli süseräniteedi all. 1234. aasta Rieti bullaga väitis paavst Gregorius IX, et kõik Saksa ordu omandatud maad ei olnud subjektiks mistahes omandi üleandmisele keisri poolt.

Selles suuremas konfliktis viis autonoomse Riia vürstliku piiskopi ja Saksa ordu jätkuv dualism pikaajalise hõõrumiseni. 1245. aasta paiku jõudis paavsti legaat Wilhelm Modenast kompromissile: kuigi liidendatud Orduriiki, tunnistati peapiiskopkonda ja selle abipiiskopkondi oma autonoomsete kiriklike territooriumitega Saksa ordu poolt. Piiskopid taotlesid vürstliku tiitli annetamist Saksa-Rooma keisri poolt oma suveräniteedi rõhutamiseks. Saksa ordu algsetel Preisimaa maadel rajas Wilhelm Modenast Kulmi, Pomesaania, Samlandi ja Ermlandi abipiiskopkonnad. 13. sajandi lõpust alates ei olnud ametisse nimetatud Ermlandi piiskopid enam Saksa ordu liikmed, eriseisundi kinnitas vürstliku tiitli annetamisega keiser Karl IV aastal 1356.

Nimi	Asend	Kohalikud nimed	Territoorium	Tänapäeval	Märkused
Kuramaa	Piiskopkond	saksa Hochstift Kurland läti Kurzemes bīskapija alamsaksa Bisdom Curland	Terra Mariana	Läti	Rajati 1234. aasta paiku, väikseim Liivimaa piiskopkondadest. Ilmalikustati aastal 1559 ja okupeeriti hertsog Magnuse poolt. Aastast 1585 Rzeczpospolita süseräniteedi all, Liivimaa hertsogkonna osa. Venemaale 1795. aasta Kolmanda Poola jagamisega.
Tartu	Piiskopkond	saksa Hochstift Dorpat alamsaksa Bisdom Dorpat	Terra Mariana	Eesti	Piiskop Hermann, nimetatud ametisse oma venna, Riia piiskopi Alberti poolt, sai vürstliku piiskopi tiitli aastal 1225 Saksamaa kuningalt, Heinrich VII-lt. Tartu (Dorpat) jäi Riia abipiiskopkonnaks. Kaotati reformatsiooni jooksul, aastal 1558.
Saare-Lääne	Piiskopkond	saksa Bistum Ösel-Wiek alamsaksa Bisdom Ösel-Wiek	Terra Mariana	Eesti	Rajati Saaremaal aastal 1228 piiskop Gottfriedi ajal, kelle nimetas ametisse Riia piiskop Albert, vürstliku piiskopi tiitli annetas Saksamaa kuningas Heinrich VII. See jäi Riia abipiiskopkonnaks. Kaotati reformatsiooni jooksul, aastal 1559.
Riia	Peapiiskopkond	saksa Erzbistum Riga läti Rīgas arhibīskapija alamsaksa Erzbisdom Riga	Terra Mariana	Läti	Üksküla piiskopitool 1186–1202. Aastal 1225 sai Albert vürstliku Liivimaa piiskopi tiitli keiser Friedrich II-lt. Viimane peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern taandus aastal 1561 Liivi sõja ajal, territoorium läks Rzeczpospolita kätte, Rootsile aastal 1621.
Ermland	Piiskopkond	saksa Hochstift Ermland poola Biskupie Księstwo Warmińskie	Preisimaa	Poola	Rajati paavsti legaadi Wilhelm Modenast poolt aastal 1243, vürstitiitel dokumenteeritud 1356. aasta kuldbullaga. Liidendatud Poolasse aastal 1466 ja taastatud autonoomse vürstliku piiskopkonnana Poola krooni võimu alla aastal 1479. Kaotati Preisimaa anneksiooniga aastal 1772 Esimese Poola jagamise ajal.

Mujal

Montenegros

Pikemalt artiklis Montenegro vürstlik piiskopkond

Montenegro Cetinje piiskopid, kes võtsid aastal 1516 varajaste ilmalike (suur)vojevoodide koha, omasid Montenegro slaavi õigeusu vürstlike piiskoppide unikaalset positsiooni Osmanite süseräniteedi all. Neist said tegelikult ilmalikud, pärilikud vürstid ja aastal 1852 lõpuks Montenegro kuningad, nagu peegeldavad nende tiitlid:

esiteks Vladika i upravitelj Crne Gore i Brde ("Montenegro ja mägismaa piiskop ja valitseja")
13. märtsist 1852 (ukj.): Po Božjoj milosti knjaz i gospodar Crne Gore i Brde ("Jumala armust Montenegro ja mägismaa vürst ja suverään")
28. augustist 1910 (ukj.): Po Božjoj milosti kralj i gospodar Crne Gore ("Jumala arvust, Montenegro kuningas ja suverään")

Inglismaal

Durhami piiskopid olid ka territoriaalsed vürstlikud piiskopid, erakorralise ilmaliku tiitliga Earl palatine, sest nende kohustus ei olnud vaid juhtida suurt diötseesi, vaid aidata ka kaitsta kuningriiki Šoti ohu vastu põhjast. Tiitel elas üle Inglismaa ja Šotimaa Suurbritannia kuningriigiks ühinemise aastal 1707, kuni aastani 1836.

Prantsusmaal

Peale endiste Saksa-Rooma riigi territooriumite ei omanud Prantsuse diötseesid piiskopitooliga seotud poliitilise tähtsusega vürstkondi.

Siiski kandsid mitmed Prantsuse piiskopid aadlitiitlit, koos väikese territooriumiga tavaliselt residentsi paigas; see oli sageli vürstlik tiitel, eriti krahv. Tõepoolest, kuus esimest peeri (kuninglikud vasallid, keda autasustati kõrgeima eesõigusega õukonnas) olid kiriklikud: Reimsi peapiiskop ja viis muud piiskoppi (Reimsi abipiiskopid, välja arvatud Langres'i piiskop); kolm kõrgeimat kandis hertsogitiitlit ja teised krahvitiitlit.

Hiljem ühinesid nad Pariisi peapiiskopiga, hertsogitiitliga, kuid eesõigusega teiste suhtes. Vaata ka Prantsusmaa peer.

Portugalis

Aastatel 1472–1967 kandis Coimbra piiskop Arganili krahvi tiitlit, olles seega "piiskop-krahv" (Bispo-Conde). Krahvitiitel on ikka veel de jure kehtiv, kuid kuna Portugal on vabariik ja aadlieesõigused kaotatud, on selle kasutus 20. sajandi jooksul vähenenud.

Väljaspool katoliikliku feodalismi

Kuigi võiks eeldada, et protestantlik kirikulõhe, vastureformatsioon ja moodsamad režiimid, kui tavaline feodaalne vürstkond, oleks likvideerinud vürstliku piiskopkonna, ei olnud see päris nii.

Isegi kui tõelised vürstlikud (pea)piiskopkonnad kadusid Euroopa kaardilt, nagu selle joonistasid Napoleon I (mis põhjustas Saksa-Rooma riigi lõpu) ja Viini kongress pärast tema kaotust, leidis tiitel uue, titulaarse kasutuse.

Habsburgide dünastia "uues" keisririigis, Austria-Ungari Doonau kaksikmonarhias, vähenenud Preisimaa (Saksa) mõjusfäärist (millest tekkis (suuresti protestantlik) Saksa keisririik) lõunasse jääva osani, ei omanud piiskopid enam tegelikku territoriaalset võimu, kuid Fürst(erz)bischof staatus säilis ja saavutas sarnase poliitilise rolli uuemas, peaaegu standardiseeritud Tsisleitaania provintsitasemel, Kronland (kroonimaa), kui esindus- ja seadusandliku kogu Landtag ex officio liikmed, sageli koos Virilstimme, samas kui teised piiskopid olid ühiselt esindatud kui prelaatide pink (valitud Kurie).

Austria keisrid andsid nüüd tiitlit piiskoppidele isegi ilma mingi feodaalse vürstkonnata, kuid piiskoppidele antud vürstlik tiitel (nagu oli ka juba sajandeid antud ilmalikele aadlikele) näitas tema privileege, s.o., Laibachi piiskopile (lohutuseks metropoliiditiitli kaotamise eest Görzile), Viini peapiiskopile (võib-olla Viini seisundi tõttu keisri residentsina) ja Esztergomi peapiiskopile (tema peegeldas Ungari esimese magnaadi kauakestvat rolli).

Erijuhtumid

Ülim vürstlik piiskop on Rooma piiskop, s.o paavst, Katoliku kiriku üldjuht (Pontifex Maximus). Tema väiteid territoriaalsele võimule kinnitasid võltsitud varakeskaegne dokument "Constantinuse kingitus" ja ehtne "Pippini kingitus", millega rajati Patrimonium Sancti Petri, millest hiljem kujunes võimas Kirikuriik. Paavst Pius IX oli viimane tõeline suveräänne vürstlik piiskop, kes kaotas territoriaalse võimu, kui paavst oli sunnitudaastal 1870 alistuma ühendatud Itaalia kuningriigile, mida toetasid liberaalsed rahvuslased. Paavstist tehti siiski taas riigipea selleks loodud Vatikanis, väikeses Rooma enklaavis, (hiljem soodsalt muudetud) Laterani kokkulepetega Benito Mussolini fašistliku Itaaliaga.

Hispaania Kataloonia Urgelli piiskop, kellel ei ole Hispaanias enam ilmalikke õigusi, on ikka veel üks kahest Andorra kaasvürstist, koos Prantsusmaa riigipeaga (praegu Prantsusmaa president).