Trampoliinvõimlemine

Trampoliinvõimlemine (varasema nimetusega batuudihüpped) on võimlemise ala, mis kujutab endast batuudil hüppamise ajal sooritatud akrobaatikat.

Nüüdisaegse batuudi leiutas 1936. aastal ameeriklane George Nissen ning esimene võistlus batuudihüpetes peeti 1947. aastal just Ameerika Ühendriikides.

Rahvusvaheline Trampoliinvõimlemise Liit (Federation Internationale de Trampoline, FIT) asutati 1964. aastal Frankfurdis ja selle viimaseks presidendiks valiti 1990. aastal ameeriklane Ronald Froehlich. 1990. aastate lõpus toimusid FIT-is fundamentaalsed struktuurimuudatused ning alates 1. jaanuarist 1999 on batuudihüpped Rahvusvahelise Võimlemisföderatsiooni (FIG) üks aladest. Ala tehnilist komiteed FIG-i juures juhib sakslane Horst Kunze.

Aastal 1964 peeti Londonis esimesed maailmameistrivõistlused, alates 1968. aastast on maailmameistreid selgitatud üle kahe aasta. Tsükkel muutus 1990. aastate lõpus, sest aastal 2000 Sydneys oli trampoliin esimest korda ka olümpiamängude kavas. Maailmameistrivõistlused peeti 1998 ja 1999 ning edasi on maailmameistreid selgitatud paaritutel aastatel. Esimesed Euroopa meistrivõistlused peeti 1987. aastal.

Maailma- ja Euroopa maailmameistrivõistlustel jagatakse nii meeste kui naiste seas välja seitse medalikomplekti, olümpiamängudel aga võisteldakse vaid individuaalhüpetes.

Alad

Ala võistlusmäärustes on neli ala: individuaalhüpped batuudil, sünkroonhüpped batuudil, akrorajahüpped (tumbling) ja topelt-trampetihüpped. Akrorajal võisteldi olümpiamängudel juba aastal 1932 (ala oli demonstratsioonalaks aastatel 1996 ja 2000). Individuaalsed batuudihüpped on olümpiamängudel alates aastast 2000.

Batuudihüpped

Trampoliinvõimlemise aladest on ainult batuudihüpped üks neljast olümpiamängude programmi kuuluvast võimlemisalast. Esimest korda olid batuudihüpped olümpiamängude kavas aastal 2000 Sydneys.

Batuudihüpetes viiakse võistlusi läbi järgmistes võistluskategooriates: üksikvõistlejad (naised/mehed) ja sünkroonvõistlus (naispaar/meespaar/segapaar).

Batuut koosneb metallraamist mõõtmetega 520 x 305 x 115 cm, nailonpaeltest (4 ja 6 või 4 mm laiad) kootud võrgust mõõtmetega 426 x 213 cm, mis on kinnitatud metallraamile 128 terasvedruga. Vedrusid katavad turvapolstrid, selleks et ennetada vigastusi ning vältida võimlejate kukkumist vedrude vahele. Võimlejate turvalisuse tõstmiseks, paigaldatakse batuudi otstele spetsiaalsetele platvormidele turvamatid, mille mõõtmed on 300 x 200 x 20 cm. Batuut on nii võimas, et parimad võimlejad vajavad hüpete ohutuks sooritamiseks vähemalt 8 meetri kõrgust spordisaali, kuid eelistatud on 10 meetrit.

Võistlus koosneb kolmest hüppeseeriast: kaks sooritatakse eelvõistlustel, üks finaalis. Hüppeseeria peab näitama head kehavalitsemist, konstantset kõrgust ja korrektset stiili. Hüppeseeria koosneb kümnest elemendist, mida sooritatakse kõrgete hüpete seeriatena, kus iga elemendi sooritus lõpeb maandumisega kas jalgadele, kõhule või seljale. Parimad meesvõimlejad sooritavad seitse kolmekordset saltot ja kahekordseid saltosid mitmesuguste pööretega. Parimad naisvõimlejad sooritavad kaks kolmekordset saltot ja kaheksa kahekordset saltot pööretega või ilma. Sünkroonvõistlus on tarmpoliinvõimlemise ilusaim ja atraktiivseim ala, kus kaks võimlejat üritavad sooritada kahel batuudil ühesugust hüppeseeria nii sünkroonselt kui võimalik. Tihti näeb see välja nagu peegelpildis liikumine.

Akrorajahüpped (tumbling)

Akroraja hüpped on väga vana spordiala ning oli olümpiamängude programmis juba aastal 1932. Tänapäeval hüpatakse rajal, mille ehituslikeks elementideks on klaaskiudtorud, mis võimaldavad võimlejatel sooritada väga kiireid ja “plahvatuslikke” hüppesarju kolmekordsete ja kahekordsete saltodega koos või ilma pööreteta.

Võistlusi viiakse läbi ainult üksikvõistlejatele (naised/mehed). Koosneb hüppe- ja hoojooksurajast. Hüpperada on 25 meetrit pikk ja 185–200 cm lai ning maandumismatiga, mille miinimummõõtmed on 300 x 600 x 30 cm. Sellel on märgistatud maandumisala, mõõtmetega 200 x 300 cm. Hüpperada on valmistatud terasraamidest, mille külge on kinnitatud klaaskiudtorud ning kaetud spetsiaalse matiga (rajakattega). Hoojooksurada on 10–11 meetrit pikk ja peaks olema hüpperajaga samal kõrgusel. Selline hüpperada võimaldab võimlejatel sooritada hüppesarja 4–5 sekundi jooksul, mõnede elementide puhul kuni 4–5 meetri kõrgusel maapinnast.

Võistlus koosneb eelvõistlusest ja finaalist, kus mõlemas sooritatakse kaks kaheksast elemendist koosnevat hüppeseeriat. Hüppeseeria koosneb elementidest jalgadelt jalgadele või jalad-käed-jalad. Hüppeseerias peab näitama võimsust ja jõudu, kiirust ja rütmi. See tuleb sooritada hea stiiliga ja maandumisega maandumisalale.

Topelt-trampetihüpped

Võistlusi viiakse läbi ainult üksikvõistlejatele (naised/mehed). Topelt-trampetihüpped (DMT) on noorim trampoliinvõimlemise ala. Nagu nimetus ütleb, on DMT “kaks omavahel ühendatud trambetti”. Võimlejad sooritavad kaks elementi DMT-l ja maanduvad maandumisalale. Raam on umbes 2 meetrit lai ja 3,5 meetrit pikk, kõrgus 60 cm. Punutud nailonvõrk, mille paelte laius on 6 mm, on kinnitatud raamile terasvedrudega. Maandumine peab toimuma maandumismatile miinimummõõtmetega 300 x 600 x 30 cm, millele on selgelt märgitud maandumisala mõõtmetega 200 x 100 cm.

Võistlus koosneb eelvõistlusest ja finaalist, kus sooritatakse kaks hüppeseeriat. Hüpped tuleb sooritada piisavalt kõrged, stiilselt ja kontrollitud maandumisega maandumisalale.

Trampoliinvõimlemine Eestis

Eestis on varem harrastatud trampoliinvõimlemist 1960.–1980. aastatel. Trampoliinvõimlemise taassünd sai alguse 2004, kui Tartus korraldati esimesed Eesti taasiseseisvusaja võistlused noorte ja juunioride vanuseklassis. Jaanuaris 2005 korraldas Eesti Võimlemisliit (EEVL) esimese batuudihüpete algõpetuse koolituskursuse, mida juhendas European Union of Gymnastics (UEG) trampoliini tehnilise komitee president Erik Juhl Mogensen.

Vaata ka

• Eesti Võimlemisliit
• Batuudihüpped 2004. aasta suveolümpiamängudel