Orzełi juhtum

Orzełi juhtum oli Poola allveelaeva Orzeł saabumine Tallinna lahele 14. septembril 1939 ja interneerimine Tallinna sadamas kuni laeva põgenemiseni Eesti vetest 18. septembril 1939 ning sellele järgnenud diplomaatilise kriisini Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelistes suhetes.

Interneeritud sõjalaeva põgenemine andis Nõukogude Liidu valitsusele võimaluse süüdistada Eestit neutraalsuse rikkumises – NSV Liiduga sõjas oleva riigi, Poola Vabariigi abistamises. Stalin kasutas Orzełi juhtumit ühe ettekäändena, et survestada Eesti Vabariiki sõlmima Nõukogude Liiduga niinimetatud baaside lepingut (28. septembril 1939).

Allveelaeva saabumine ja interneerimine

14. septembril 1939, kaks nädalat pärast Teise maailmasõja algust, ilmus sõjas oleva Poola allveelaev Orzeł öösel Tallinna reidile ja saatis ligikaudu kell 23.30 raadioteate, mille Eesti kaldajaamad vastu võtsid. Poola allveelaev soovis tulla neutraalses riigis sadamasse, tuues põhjenduseks, et pardal on raskelt haige (see oli komandör Henryk Kłoczkowski) ja masinal on rike.

Info jõudis peagi merejõudude juhatajani, kes teavitas sõjavägede ülemjuhatajat. Allveelaevale saadeti esmalt vastu Merejõudude vahiohvitser vanemleitnant Paul Porre mootorpaadiga nr 10. Kell 2.25 saabus Orzeli juurde vahilaev Laine. Hiljem käisid allveelaeval veel kaptenmajor Mihkel Kõvamees ja kaptenmajor Johannes Santpank. Komandör viid maale ja jäeti pärast läbivaatust kergete haigusnähtudega haiglasse, kuid kontrollimisel riket ei avastatud. Allveelaev paigutati esialgu Sõjasadama lähedusse paari sõjalaeva valve alla ankrusse. Samal ajal ilmnes poliitiline probleem, kuna Tallinna sadamas oli Poolaga sõdiva riigi Saksamaa tanker Thalatta. Saksa suursaadik helistas Eesti välisministrile Karl Selterile, meenutades, et kahe laeva väljumise vahele peab jääma vähemalt kuus tundi. Kokkuvõttes otsustasid Eesti võimud 15. septembril allveelaeva (selle meeskonna edasistest kavatsustest hoolimata) hoopis interneerida. Orzeł viidi eskordi saatel Tallinna sõjasadamasse. Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner andis nõupidamisel Merejõududele käsu allveelaevalt navigatsioonitarbed, relvad ja torpeedod maha võtta ning kütus välja pumbata. Meeskond tuli majutada maapeale.

Allveelaev paigutati Sõjasadamas esmalt parema, siis aga vasaku pardaga kai äärde kraana juurde, et valmistuda torpeedode mahavõtmiseks. Eesti merejõududest pandi laeva valvama kaks vahimeest: üks püssiga madrus laeva kõrvale kaile ja teine relvastamata allohvitser allveelaeva juhtruumi. Lisaks pidi laeva valvama Loksalt saabunud torpeedokaater Sulev. Poola allveelaevalt võeti ära merekaardid, käsitulirelvad ja kahurite lukud, kuid ei suudetud õigel ajal maha võtta torpeedosid ega välja pumbata kütust.^[1] Allveelaevnikud näisid viimaste töödega samuti omalt poolt igal võimalusel venitavat. Kahtlastelt läks rikki kail olnud kraana.^[viide?]

17. septembril tungis NSV Liit üle Poolasse, mis uudisena ärritas allveelaeva meeskonda. Poolakatel lubati kohtuda 17. septembril diplomaatidega ja jääda pärast saunatamist veel üheks ööks oma laevale. Seejärel plaaniti nad majutada muusikakomando kasarmusse. Sulevi meeskonna tähelepanu äratas, et poolakad täitsid 17./18. septembri ööl oma laeva joogiveega, võttes seda erinevate veenõudega sadama kaevust ja andes neid piki rivi edasi. Samas see polnud keelatud.

Allveelaeva põgenemine

Kui NSV Liit 17. septembril 1939 Poolale kallale tungis, otsustas Orzełi meeskond (Jan Grudziński juhtimisel) järgmisel ööl Tallinnast põgeneda. Allveelaevas anti meeskonnale masinaruumi kogunemise käsklus. Peidus hoitud püstoliga ähvardades vangistati juhtruumis valvanud allveelaeva Lembit motorist-elektrik üleajateenija nooremmaat Roland Kirikmaa, kes läks meeskonna kogunemisele kaasa. Kaiga ühendatud elektri-telefoniliin lõigati läbi. Kail olnud valvur torpeedopaadi Sulevi ajateenija madrus Boris Mahlstein meelitati allveelaevale, kus ta uimaseks löödi (ametlikel andmetel toimus see kail, kuid madruse enda sõnul tegelikult laeval). Kinnitusotsad lõigati katki ja laev asus kai äärest eemalduma.^[2]

Allveelaeva põgenemist märkas esimesena Sulevi vahimadrus, kes andis laeval häire. Keegi tulistas sadamast või laevalt eemalduva allveelaeva pihta mõned püssilasud. Sõjasadama väravast väljumise katsel rammis allveelaev vööriga sadama põhjamuuli, tekitades sellesse 2 m laiuse ja 3–4 m sügavuse vigastuse. Sulevi 75 mm kahuri sihtur madrus Bernhard Lille laadis vöörikahuri ja sihtis selle hoolikalt allveelaeva juhtimistornile. Allveelaev kulutas muuli juures pusimisele veel paarkümmend minutit.^[3] Kahurist aga tuld allveelaevale ei avatud, sest otsustati enne küsida telefonitsi üle mereväe staabist. Kardeti tabada nii omi vangistatud relvavendi, kui ka sadamas kaugemal seisnud omi abilaevu. Staabis aga korrapidaja ega keegi teine telefonile ei vastanud. Lõpuks saatis kahuri sihtur staapi käskjala - madrus Boris Kiviku, kuid käik võttis aega. Vahepeal sai allveelaev end vabaks ja lahkus sadamast.

Aegnalt ja Naissaarelt märgati merel põgenevat allveelaeva ja sõjavägede ülemjuhataja andis Merekindluste ülemale käsu avada allveelaevale tuli. Rannapatarei nr 3 avas kell 4.15 130 mm kahurist tule. Esimeste laskude järel, mis olla tulistatud allveelaeva ette, näis, et allveelaev peatub. Merekindlustes oli seepeale arvatud, et allveelaev on loobunud põgenemiskatsest ja rohkem ei tulistatud. Mõni hetk hiljem aga märgati, et allveelaev sukeldub. Avati uuesti tuli, kuid allveelaev kadus kiirelt vee alla. Kokku tulistati allveelaeva suunas 14 lasku.

Sulev suutis allveelaevale merele järgneda alles paari tunni pärast, kuna enamus meeskonda oli maal laiali ja aur ei olnud kateldes üles köetud. Lisaks tuli esmalt võtta Naissaarelt pardale süvaveepommid. Allveelaeva saadeti esmalt otsima ka mootorpaat nr 10, kuid tulemusi pole teada.

Allveelaeva otsingud ja väljailmumine

Merejõud viidi lahinguvalmidusse ja allveelaeva saadeti 18. ja 19. septembril merele otsima neli Eesti sõjalaeva: torpeedokaater Sulev, vahilaev Laine, miiniveeskajad-miinitraalerid Suurop ja Ristna. Otsingud Eesti vetes tulemusi ei andnud. Otsingut teostanud sõjalaevadel puudusid tegelikult ka hüdrofonid ja sonarid. Torpeedokaater Sulev põrkas öösel Paldiski lähedal kokku piirivalvepaadiga, mis uppus. Tuvastamata Nõukogude allveelaev tegi aga Tallinna madala lähistel ebaõnnestunud torpeedorünnaku miiniveeskajale Suurop.

Orzeł ilmus korraks välja 21. septembril Rootsi vetes Ojamaa saare lähistel ning saatis kaks kaasavõetud Eesti meremeest toiduainete ja kojusõidurahaga kummipaadis maale.

14. oktoobril 1939 ilmus seni teadmata asukoha ja sõidusihiga allveelaev Orzeł lõpuks välja Suurbritannia rannikul.

Järellugu

Juurdlus Eesti merejõududes

Interneeritud Poola allveelaeva põgenemine kutsus sõjaväes ja kogu riigis esile terava kriitika. Allveelaeva põgenemise asjus viidi ka otsekohe läbi juurdlus.

Leiti, et Merejõudude juhtkonna poolt korraldatud interneeritud allveelaeva valve kahe valvepostiga ei vastanud olukorra nõuetele. See olnuks piisav vaid eeldusel, et meeskond on allveelaevalt eemaldatud. Kaks valveposti poleks suutnud takistada mehitatud allveelaeva põgenemist, kui teisi põgenemist takistavaid meetmeid kasutusele polnud võetud. Üheks meetmeks olnuks kütuse laevast väljapumpamine, kuid see jäi Merejõudude juhtkonna poolt tegemata. Samuti jäid maha laadimata torpeedod. Sellega oli eiratud ülemjuhataja käsku.

Interneerimisega tegelenud isikuid süüdistati algul isegi põgenemisele kaasa aitamises. Juurdlusest siiski ei selgunud, et allveelaeva põgenemisele oleks Eesti poolt otseselt kaasa aidatud. Allveelaeva põgenemisele aitas kuigipalju küll kaasa Eesti–Poola sõprus. Poola suhtus Eestisse sõbralikult ja eesti rahvas tundis kaasa Saksa kallaletungi ohvriks langenud Poola rahvale. Ka merejõudude juhtkond ei tahtnud oma ülesande täitmisel oma relvavendade Poola mereväelastega karmilt käituda. Kui poolakad olid palunud laupäeval luba saunaminekuks ja seejärel veelkord laevas ööbimiseks, oli Merejõudude juhtkonnal olnud inimlikult raske palvet tagasi lükata. Sõjaväes oli levinud arvamus, et poolakad tulid meile vabatahtlikult, et neil on Eestis hea olla ja et neil pole põhjust põgenemiseks. Seetõttu ei pööratud laeva valvamisele vajalikku tähelepanu.

Pikaks meresõiduks vajati allveelaeval merekaarte ja esmaseid navigatsiooniriistu, mis olid aga käsku täites siiski maha võetud. Tõenäoliselt said allveelaevnikud hädapärased navigatsioonivahendid salaja Poola saatkonna esindajalt, kes laeva sadamas mitmel korral külastas. Võimalik, et laevas oli ka ära peidetult mõni väiksem merekaart. Levis veel kummalisi kuuldusi, nagu näiteks, et Noorte Kotkaste peastaabi ülem (ühtlasi Eesti-Poola ühingu liige) Johann Tedersoo olla viinud allveelaevnikele küpsisekarbis Tallinna lahe kaardi.

Juurdluse tulemusel leiti süüdi olevat Merejõudude juhtkond isiklikult. Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri ettepanekul vabastas president Konstantin Päts merejõudude juhataja Valev Mere ja merejõudude staabiülema Rudolf Linnuste nii ametist kui ka tegevteenistusest juba Poola allveelaeva Tallinnast põgenemisele järgnenud päeval.^[4]

Nõukogude Liidu reaktsioon

Orzełi vastuvõtmine ja interneerimine andis Nõukogude Liidu valitsusele esmalt hea ettekäände süüdistada neutraalset Eestit NSV Liiduga sõjas oleva riigi (Poola) abistamises. Kui allveelaev aga põgenes, avanes suurepärane võimalus vihjata ka Eesti suutmatusele oma mereala kaitsta ja korraldada Eesti suunal ette sõjalisi provokatsioone.

Nõukogude Liidu sõjalaevad ja sõjalennukid tungisid vaenuliku allveelaeva otsingute ettekäändel demonstratiivselt Eesti territoriaalvetesse ja õhuruumi. NSV Liidu Välisminister Vjatšeslav Molotov teatas Moskvas saadik August Reile, et Nõukogude Liit laseb otsida Poola allveelaeva ka Tallinna ümbruses. Järgmisel päeval teatas Rei vastuseks, et Eesti valitsus peab otstarbekaks, et Nõukogude Liit käivitab Poola allveelaeva otsingud. 19. septembri päeval ilmusidki Balti laevastiku sõjalaevad Aegna ja Naissaare lähistele, üle Tallinna lendasid aga madalalt 10 Nõukogude sõjalennukit. Hiljem mõeldi Eesti survestamiseks veel välja propagandavalesid, nagu Nõukogude aurulaeva Metallist uputamine Narva lahes "tundmatu allveelaeva" poolt.

24. septembril nõudis Nõukogude valitsus Eestilt ultimatiivselt "vastastikuse abistamise pakti" sõlmimist, mis lubanuks Nõukogude Liidul luua Eesti territooriumile sõjaväebaase, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti valitsus allus ähvardusele ning 28. septembril 1939 kirjutasid kahe riigi esindajad Moskvas alla nn baaside lepingule.

Kui Orzeł ilmus 14. oktoobril 1939 lõpuks välja Suurbritannia rannikul, ei ilmutanud Nõukogude Liidu juhtkond enam huvi teemat arutada ega mõistagi juba sõlmitud baaside lepingut ümber vaadata.

Meenutamine

Orzełi sündmuse mälestuseks on poolakate eestvõttel paigaldatud hiljem mälestustahvel Tallinnas Paksu Margareeta seinale ja Miinisadamas kasarmu seinale. Orzełist on Poolas valminud mängufilm.

Vaata ka

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt

Viited

[1] ttps://www.err.ee/980304/karl-soonpaa-paevik-14-15-septembril-1939-aastal Riigikontrolör Karl Soonpää päevik

[2] Laskmata jäänud lask ja päästetud au

[3] ttps://epl.delfi.ee/artikkel/50737741/vabariigi-saatus-skautmasteri-sihikul

[4] Väljavõte Sõjavägede Staabi 1. osakonna ülema kolonelleitnant Alfred Lutsu mälestustest (pdf)

[1]

[2]

[3]

[4]