Muhammad Iqbal
Muhammad Iqbal (urdu محمد اقبال;x 9. november 1877 Siālkot – 21. aprill 1938 Lahore) oli pärsia ja urdu keeles kirjutanud ja Briti Indias elanud filosoof ja luuletaja.
Ta nõudis 1930. aastal esimesena iseseisva muslimite riigi loomist Briti India loodeosas. Teda peetakse Pakistani vaimseks isaks ja rahvuspoeediks.
Teda nimetatakse sageli Allama Iqbal (õpetlane Iqbal). Tema sünnipäev 9. november on Pakistanis riigipüha.
Muhammad Iqbal õppis Lahore ülikoolis filosoofiat ja täiendas end Cambridge'is, Münchenis ja Heidelbergis. 1908. aastal kaitses ta Müncheni ülikoolis väitekirja "The Development of Metaphysics in Persia" ("Metafüüsika areng Pärsias") ja sai doktorikraadi.
1926. aastal valiti ta Pandžabi parlamenti, kus ta tegutses muslimite õiguste kaitsel.
Tema tähtsamad teosed on "Asrar-e-Khudi" ('enda saladused'; 1915), "Rumuz-e-Bekhudi" ('isetuse vihjed'; 1918) ja "Payam-e-Mashriq" ('sõnum Idale', 1923).
Iqbali tähtsamad mõjutajad olid Friedrich Nietzsche, Henri Bergson ja Goethe.