Molekul

Molekul on keemilise aine vähim osake, millel on selle aine keemilised omadused.

Keemias kasutatava ametliku definitsiooni järgi on molekul elektriliselt neutraalne osake, mis koosneb kahest või enamast ühe või mitme keemilise elemendi aatomist, mis on omavahel ühendunud keemiliste sidemetega. Rangelt võttes ei hõlma molekuli definitsioon ioonsete ainete (nt NaCl) struktuuriühikuid, kuid lihtsuse huvides kasutatakse tihti ka nendest rääkides molekuli mõistet. Mitteranges mõttes nimetatakse molekulideks sageli ka vabasid aatomeid või mitmest aatomist koosnevaid ioone.

Molekul on kahest või enamast aatomist koosnev elektriliselt neutraalne ühend, milles aatomeid hoiavad koos keemilised sidemed.^[1]^[2]^[3]^[4]^[5] Molekulid erinevad ioonidest selle poolest, et neil pole laengut. Samuti ei koosne mineraalid ja metallilist võret moodustavad metallid molekulidest.

Füüsikas, gaaside kineetilises teoorias kasutatakse terminit "molekul" iga gaasifaasis oleva osakese kohta, olenemata selle koostisest. Selle definitsiooni järgi on väärisgaaside aatomid molekulid.^[6]

Ajalugu

17. sajand

Kõige varasemad teooriad molekulide kohta pärinevad 17. sajandist. Vanakreeka filosoofid Leukippos, Demokritos ja Epikuros arvasid, et materjali kõvadus oleneb sellest, missuguse kujuga aatomeid ta sisaldab. Seetõttu olid nende arvates näiteks raua aatomid kõvad ja tugevad, vee aatomid libedad ja siledad, soola aatomid teravad ja nurksed.^[7] 17. sajandil tuli aga Isaac Newton välja teooriaga, milles ta väitis, et osakesi hoiab koos mingisugune jõud, mis on vahetul kokkupuutel väga tugev.^[8]

18. sajand

Prantsuse keemik Étienne François Geoffroy töötas 18. sajandil välja keemilise afiinsuse teooriad, et selgitada osakeste teket. Aastal 1738 avaldas Šveitsi füüsik ja matemaatik Daniel Bernoulli raamatu, mis rajas aluse gaaside kineetilisele teooriale. Ta väitis, et gaasid koosnevad paljudest molekulidest, mis liiguvad igas suunas, et nende mõju pinnale põhjustab rõhu, mida me tunneme, ja et soojus on põhjustatud gaasiosakeste liikumisest.

19. sajand

19. sajandil, 1811. aastal avaldas Amedeo Avogadro artikli, kus väitis, et väiksed gaasiosakesed ei ole lihtsalt aatomid, vaid on tekkinud mitmest aatomist ning moodustavad molekuli.^[9] Archibald Scott Couper leidis aga, et aatomid on omavahel ühendatud ja moodustavad kolmemõõtmelisi struktuure.^[10]^[11]

20. sajand

20. sajandil arenes molekulide teooria väga palju. Saksa keemik Richard Abegg avastas, et aatomid, mille elektronkihil on juba 8 elektroni, alustavad uue kihi täitmist ja et mõned aatomid, millel on elektronkihil 8 elektroni, on stabiilsemad.^[12] Peaaegu kümme aastat hiljem avaldas Alfred Lauck Parson artikli, kus väidab, et elektronid ei ole lihtsalt elektrilised laengud, vaid on lisaks sellele ka väiksed magnetid ja seetõttu toimub keemilises sidemes elektronide jagamine kahe aatomi vahel.^[13]

Lewis väitis, et kaks aatomit alluvad oktetireeglile mitte ainult ühe aatomi pealt teisele elektrone kandes, vaid ka ühe või rohkemate elektronpaaride jagamisega.^[14] Linus Pauling avaldas artikli, milles ta kasutas kvantmehaanikat, et välja arvutada molekulide omadusi ja struktuuri. Nendele ideedele toetudes lõi Pauling hübridisatsiooniteooria ja sai tänu sellele ka Nobeli auhinna.

21. sajand

Aastal 2009 tehti esimene pilt päris molekulist. Selleks kasutati aatomijõumikroskoopi, mille abil oli näha iga pentatseeni aatom ja keemiline side.^[15]

Omadused

Liikuvus

Molekulid on alati liikuvuses. Tahketes ainetes võnguvad molekulid oma tasakaaluoleku ümber, vedelikes toimub molekulide korrapärane liikumine ning gaasides korrapäratu liikumine. Temperatuuri tõustes molekuli liikuvus kasvab.

Homo- ja heteronukleaarsus

Molekulid saavad olla kas homonukleaarsed või heteronukleaarsed. Homonukleaarne molekul koosneb kahest või enamast ühe elemendi aatomist, näiteks N₂ või O₂. Heteronuklearne molekul koosneb kahest või enamast eri elemendi aatomitest, näiteks C₂H₅OH ja H₂O. Aatomeid ja komplekse, mis on ühendatud mittekovalentse sidemega, näiteks vesiniksidemega, ei nimetata tavaliselt molekulideks.^[16]

Molekulmass

Molekulmass on kõigi molekulis olevate aatomite aatommasside summa. Molekulmassi arvutamisel tuleb arvestada alaindeksitega molekulivalemis.

Mool

Molekulide puhul on mool ainehulk, milles on 6,02×10²³ ehk Avogadro arv molekule.

Suurus

Enamasti on molekulid nii väikesed, et palja silmaga neid ei näe, aga on ka erandeid. DNA ja paljud polümeeride molekulid võivad saavutada makroskoopilise suuruse ja olla isegi silmaga nähtavad. Tavaline molekulisuurus on aga mõnikümmend ongströmit.

Kõige väiksem molekul on diaatomilisel vesinikul (H₂), kus sideme pikkus on 0,74 Å.^[17]

Keemilised sidemed

Molekule hoiavad koos keemilised sidemed. Molekulidevahelised sidemed jagunevad kovalentseteks ja ioonilisteks sidemeteks.

Kovalentne side

Kovalentne side on kahe aatomi vahel siis, kui nad jagavad elektronpaari. Kovalentne side saab olla polaarne või mittepolaarne. Polaarse kovalentse sideme korral on side tekkinud kahe erineva elektronegatiivsusega aatomi vahel. Suurema elektronegatiivsusega aatom mõjutab elektronpaari tugevamini ning elektronid on nihutatud selle elemendi aatomi poole. Mittepolaarse kovalentse sideme puhul on mõlema aatomi elektronegatiivsused võrdsed ning elektrontihedus on jaotatud mõlema aatomituuma suhtes sümmeetriliselt.^[18]

Iooniline side

Iooniline side tekib vastasmärgiliste laengutega ioonide vahel. Ioonid on aatomid, mis on kaotanud ühe või rohkem elektrone (katioonid) või aatomid, mis on juurde võtnud ühe või enam elektrone (anioonid). Tavaliselt on katiooniks metalliaatom ja aniooniks mittemetalli aatom.

Molekulaarteadus

Molekulide teadust kutsutakse molekulaarkeemiaks või molekulaarfüüsikaks, olenevalt sellest, kas fookus on keemial või füüsikal. Molekulaarkeemia tegeleb molekulidevaheliste seadustega, mille tulemusel tekivad või katkevad keemilised sidemed. Molekulaarfüüsika tegeleb molekulide struktuuri ja omadustega.

Molekulide kujutamine

Molekulivalem

Molekulivalem ehk molekulaarvalem on keemiline valem, mis näitab molekuli koostist. Molekulivalem näitab, mis aatomeid ja kui palju on mingi konkreetse aime molekulis. Näiteks benseeni molekulis C₆H₆ on 6 süsiniku- ja 6 vesinikuaatomit.

Empiiriline valem

Empiiriline valem on lihtsustatud, see iseloomustab molekulis esinevate aatomite suhet. Näiteks benseeni korral on see CH ehk iga süsiniku aatomi kohta on üks vesiniku aatom.^[19]

Struktuurivalem

Sama molekuli kujutamine ruumilistel struktuurivalemitel (vasakul ja keskel) ning tasapinnalisel graafilisel struktuurivalemil (paremal)

Struktuurivalem näitab piltlikult ja lihtsustatult molekulis esinevate aatomite asetust, sidemeid ja osalaenguid. Struktuurivalemid jagunevad järgmiselt:

lihtsustatud struktuurivalemid, kus kasutatakse tähti ja numbreid. Lihtsustatud struktuurivalemites on külgahelad sulgudes;
graafilised struktuurivalemid, kus aatomitevahelist sidet tähistavad kriipsud. Graafilistes struktuurivalemites süsinikke ja vesinikke eraldi välja ei kirjutata;
tasapinnalised struktuurivalemid, kus aatomitevahelist sidet tähistavad kriipsud. Tasapinnalistes struktuurivalemites on välja toodud kõik molekulis sisalduvad aatomid;
ruumilised struktuurivalemid, mis püüavad edasi anda molekuli kolmemõõtmelist ehitust. Ruumilises struktuurivalemis tähistavad pidevad jooned sidemeid, mis asuvad paberi tasapinnal. Mustad, ettepoole laienevad sidemed asuvad tasapinnast eespool ning katkendlikud jooned tasapinnast taga pool.

Vaata ka

Viited

↑ IUPAC (1997). Compendium of Chemical Terminology, 2nd ed. (the "Gold Book").
↑ Ebbin, Darrell D. (1990). General Chemistry (3rd ed.). Boston: General Chemistry (3rd ed.).
↑ Brown, T.L.; Kenneth C. Kemp; Theodore L. Brown; Harold Eugene LeMay; Bruce Edward Bursten (2003). Chemistry – the Central Science (9th ed.). New Jersey: Prentice Hall.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Chang, Raymond (1998). Chemistry (6th ed.). New York: McGraw Hill.
↑ Zumdahl, Steven S. (1998). Chemistry (4th ed.). Boston: Houghton Mifflin.
↑ Chandra, Sulekh (2005). Comprehensive Inorganic Chemistry. New Age Publishers.
↑ Pfeffer, Jeremy, I.; Nir, Shlomo (2001). Modern Physics: An Introduction Text. World Scientific Publishing Company.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Isaac Newton (1704). Opticks: or, A Treatise of the Reflexions, Refractions, Inflexions and Colours of Light
↑ Avogadro, Amedeo (1811). "Masses of the Elementary Molecules of Bodies".
↑ "Chemical Bonding Concepts".
↑ Bowden, Mary Ellen (1997). Chemical achievers : the human face of the chemical sciences. Philadelphia, PA: Chemical Heritage Foundation.
↑ Cobb, Cathy (1995). Creations of Fire - Chemistry's Lively History From Alchemy to the Atomic Age. Perseus Publishing.
↑ Parson, A.L. (1915). A Magneton Theory of the Structure of the Atom. Washington: Smithsonian Publication.
↑ G. N. Lewis. Valence and The Structure of Atoms and Molecules.
↑ Jason Palmer: Single molecule's stunning image BBC News, 28. august 2009
↑ ""Molecule"". Encyclopædia Britannica. 22. jaanuar 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. aprill 2016. Vaadatud 23. veebruaril 2016.
↑ Roger L. DeKock; Harry B. Gray; Harry B. Gray (1989). Chemical structure and bonding.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Campbell, Neil A.; Brad Williamson; Robin J. Heyden (2006). Biology: Exploring Life.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Wink, Donald J.; Fetzer-Gislason, Sharon; McNicholas, Sheila (2003). The Practice of Chemistry.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1] IUPAC (1997). Compendium of Chemical Terminology, 2nd ed. (the "Gold Book").

[2] Ebbin, Darrell D. (1990). General Chemistry (3rd ed.). Boston: General Chemistry (3rd ed.).

[3] Brown, T.L.; Kenneth C. Kemp; Theodore L. Brown; Harold Eugene LeMay; Bruce Edward Bursten (2003). Chemistry – the Central Science (9th ed.). New Jersey: Prentice Hall.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[4] Chang, Raymond (1998). Chemistry (6th ed.). New York: McGraw Hill.

[5] Zumdahl, Steven S. (1998). Chemistry (4th ed.). Boston: Houghton Mifflin.

[6] Chandra, Sulekh (2005). Comprehensive Inorganic Chemistry. New Age Publishers.

[7] Pfeffer, Jeremy, I.; Nir, Shlomo (2001). Modern Physics: An Introduction Text. World Scientific Publishing Company.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[8] Isaac Newton (1704). Opticks: or, A Treatise of the Reflexions, Refractions, Inflexions and Colours of Light

[9] Avogadro, Amedeo (1811). "Masses of the Elementary Molecules of Bodies".

[10] "Chemical Bonding Concepts".

[11] Bowden, Mary Ellen (1997). Chemical achievers : the human face of the chemical sciences. Philadelphia, PA: Chemical Heritage Foundation.

[12] Cobb, Cathy (1995). Creations of Fire - Chemistry's Lively History From Alchemy to the Atomic Age. Perseus Publishing.

[13] Parson, A.L. (1915). A Magneton Theory of the Structure of the Atom. Washington: Smithsonian Publication.

[14] G. N. Lewis. Valence and The Structure of Atoms and Molecules.

[15] Jason Palmer: Single molecule's stunning image BBC News, 28. august 2009

[16] ""Molecule"". Encyclopædia Britannica. 22. jaanuar 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. aprill 2016. Vaadatud 23. veebruaril 2016.

[17] Roger L. DeKock; Harry B. Gray; Harry B. Gray (1989). Chemical structure and bonding.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[18] Campbell, Neil A.; Brad Williamson; Robin J. Heyden (2006). Biology: Exploring Life.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[19] Wink, Donald J.; Fetzer-Gislason, Sharon; McNicholas, Sheila (2003). The Practice of Chemistry.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]