Milano hertsogiriik

Milano hertsogiriik oli riik Põhja-Itaalias aastatel 1395–1797. Kuulus Saksa-Rooma riigi alla. Kuigi hertsogiriigi territooriumi piirid sajandite jooksul korduvalt muutusid, hõlmas riik üldjoontes tänapäevast Lombardia regiooni; tähtsaimad keskused olid Milano ja Pavia.

Eri aegadel kuulus erinevas ulatuses Milano hertsogkonna alla ka Piemonte, Veneto, Emilia Romagna ja Toscana alasid. Hertsogiriiki juhtisid aja jooksul mitmed valitsejadünastiad, kellest enamik oli pärit väljastpoolt Itaaliat.

Viscontite valitsusaeg

Viscontid olid itaalia aadlisuguvõsa, kelle esindajad valitsesid Milanos vaheaegadega 1277–1447. Visconti suguvõsa esindajad kandsid alates 1378. aastast Milano hertsogi tiitlit. Viscontid said 11. sajandi alguses vikonditiitli (sellest ka nende nimi). 1262 nimetas paavst Ottone Visconti Milano peapiiskopiks. 1277 võitis Otteone Desio lahingus gvelfid ja pani aluse Milanos Viscontide sinjoriiale. Matteo I Visconti kindlustas oma võimu Saksa kuninga toel ja laiendas oma mõjuala Põhja-Itaalias, kuid sattus vastuollu paavstiga. Tema valitsusajal kuulusid Viscontidele lisaks Milanole juba ka Alessandria, Asti, Como, Navara, Vercelli, Bergamo, Brescia, Pavia ja Cremona. Gian Galeazzo Visconti sai 1395 Milano hertsogi ja 1397 Lombardia hertsogi tiitli; tema valdusse kuulus suurem osa Põhja-Itaaliast.

Milano hertsogiriigi lõi 1395. aastal Milano valitseja Gian Galeazzo Visconti, kes ostis esimese Milano hertsogi tiitli Saksa-Rooma keisrilt 100 000 floriini eest. Kui Viscontid ilma meesliini pärijateta 1447. aastaks kadusid, siis – hoolimata tõsiasjast, et Milano hertsogi tiitel oleks õiguslikult kuulunud Orleansi hertsogile – kuulutas Milano ennast vabariigiks. Milano Püha Ambrosiuse järgi nime saanud Ambrosiuse vabariigil ei olnud aga pikka iga. 1450. aastal haaras Milanos võimu enda kätte viimase Visconti tütrega abiellunud kondotjeer Francesco Sforza ja kuulutas ennast õigusjärgseks Milano hertsogiks.

Sforzade valitsusaeg

Sforza dünastia valitses Milano hertsogitena aastail 1450–1535 (vaheaegadega) suuremat osa Lombardiast. Sforzade ajal sai Milanost tähtis kultuurikeskus.

Kondotjeer Francesco I Sforza sai 1450 Milano hertsogiks (1450–1466), vallutas 1464 Genova, Korsika ja Bari. Hertsogid Galeazzo Maria Sforza (1466–1476) ja Ludovico Maria Sforza ehk Ludovico Il Moro (1494–1499) jätkasid sõdadega Milano valduste laiendamist.

Itaalia sõjas (1494–1498) tungis Prantsusmaa kuningas (1483–1498) Charles VIII suure, 25 000 mehest koosneva armeega Itaaliasse. Rooma paavst Innocentius VIII oli olnud konfliktis Napoli kuninga Ferdinando I ehk Ferrantega, tüli oli tekkinud viimase keeldumise tõttu anda Kirikuriigile vasallivannet ja maksta lõivu. Seetõttu heitis paavst Ferdinando kirikust välja ja tagandas ta 1489. aastal. Seejärel pakkus Innocentius Napoli kuningriiki Prantsusmaa kuningas Charles VIII-le, kellel oli hertsogkonnale Anjou dünastia pärilusliini kaudu ka teatav õigus. Ferdinando suri 1494. aastal ja tema järglaseks sai poeg Alfonso II.

Ludovico Sforza sai 1494. aasta oktoobris viimaks kätte hertsogitiitli, pärast seda, kui oli andnud seniajani enneolematu kaasavara oma vennatütrele, kes oli abiellumas Saksa-Rooma keisri Maximilian I-ga. Talle hakkas otsekohe vastu vaidlema Napoli kuningas Alfonso II, kel samuti oli nõudeõigus Milanole. Ludovico otsustas ohu kõrvaldamiseks õhutada Charles VIII-t võtma vastu Innocentiuse pakkumine ning toetas Charles VIII-t.

Prantsuse kuninga valitsusaeg

Kui Orleansi hertsogist sai 1498. aastal Prantsusmaa kuningas (1498–1515) Louis XII, haaras ta kinni oma isa nõudlusest Milanole ja pagendas 1499. aastal Ludovico Sforza tema valdustest.

Teine Itaalia sõda oli Esimese Itaalia sõja järelm ning Louis XII oli kindlalt otsustanud suruda läbi oma nõuded Milano ja Napoli troonidele. 1499. aastal tungis Louis XII Lombardiasse ja vallutas Milano, millele tal oli nõudeõigus isapoolse vanaema Valentina Visconti kaudu. Louis sõlmis 1499. aastal liidu Veneetsia vabariigi ja Šveitsiga ning tungis Milano hertsogiriiki. Šveitsi palgasõduritest koosneva armee palganud Ludovico Sforza leidis linna naasnult selle olevat hõivatud prantslastega ühinenud Gian Giacomo Trivulzio poolt; Ludovico armee löödi peagi laiali ning ta ise võeti Prantsusmaal vangi.

Prantslaste käes oli hertsogkond 1513. aastani; seejärel pääsesid šveitslaste abiga taas valitsema Sforzad, Ludovico poja Massimiliano näol. Aga juba 1515 haarasid Milano taas enda kätte prantslased, nüüd Prantsusmaa kuninga (1515–1547) ja Milano hertsogi (1515–1521) François I valitsemise all.

Sforzade valitsusaeg

1521. aastal ajasid aga hispaanlased nad välja ja andsid hertsogivõimu Massimiliano noorema venna Francesco II Sforza kätte. Kui Francesco II Sforza 1535 järglasteta suri, tõusis pärilusküsimus taas päevakorda; hertsogiriigile pretendeeris nii Saksa-Rooma keiser Karl V kui Prantsuse kuningas François I, lahendust otsiti üksteisevastastes sõdades 1536–1538 ja 1542–1546.

Habsburgide valitsusaeg

Kuni 1554. aastani hoidis Milano hertsogi tiitlit enda käes Saksa-Rooma keiser Karl V, kes loobus siis sellest oma poja, Hispaania kuningas Felipe II kasuks. Habsburgide Hispaania kuninga valduses oli Milano hertsogiriik kuni 18. sajandi Hispaania pärilussõjani, mille käigus kaotati see Austriale.

Austria Habsburgide võim kestis kuni 1796. aasta Napoleoni sõdade Itaaliasse jõudmiseni. 1797. aastal loobus Habsburgide Saksa-Rooma riik Campo Formio lepinguga Milano hertsogkonnast ja sellest sai prantsuse Tsisalpiini vabariigi tuumikala.

Vaata ka

Visconti, itaalia aadlisuguvõsa, kelle esindajad valitsesid Milanos vaheaegadega 1277–1447. Visconti suguvõsa esindajad kandsid alates 1378. aastast Milano hertsogi tiitlit
Itaalia Liiga
Savoia hertsogkond
Veneetsia vabariik
Genova vabariik

Välislingid

Milano hertsogiriik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis