Luiz Inácio Lula da Silva
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Lula da Silva | |
|---|---|
.jpg) | |
| Brasiilia president | |
| Ametis | |
|
Ametisse asumise aeg 1. jaanuar 2023 | |
| Eelnev | Jair Bolsonaro |
|
Ametiaeg 1. jaanuar 2003 – 31. detsember 2010 | |
| Eelnev | Fernando Henrique Cardoso |
| Järgnev | Dilma Rousseff |
| Föderaalne deputaat São Paulo osariigist | |
|
Ametiaeg 27. märts 1989 – 1. veebruar 1991 | |
|
Ametiaeg 1. veebruar 1987 – 25. veebruar 1989 | |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
6. oktoober 1945 Caetés, Pernambuco osariik, Brasiilia |
| Erakond | PT |
| Autogramm |
 |
Luiz Inácio Lula da Silva (hüüdnimi Lula; sündinud 6. oktoobril 1945 Caetéses) on Brasiilia poliitik. Ta oli Brasiilia president 1. jaanuarist 2003 kuni 1. jaanuarini 2011. 2022. aastal valiti ta uuesti presidendiks.
Vaesest perest pärit Lula õppis lugema alles kümneaastaselt ja jättis pärast neljandat klassi kooli pooleli, et minna tööle. Ta alustas 12-aastaselt tööd saapaviksija ja tänavamüüjana. 14-aastaselt sai ta oma esimese ametliku töö kivisütt töötleva ettevõtte treipingi taga.
19-aastaselt kaotas ta vasaku käe väikese sõrme tööõnnetuses, kui ta töötas autoosi tootvas ettevõttes pressiga. Ta pidi seejärel jooksma läbi mitu haiglat, enne kui talle arstiabi anti. See kogemus äratas temas huvi ametiühingute töös osalemise vastu. Ametiühingutes osaledes pidas ta mitut tähtsat ametikohta. 1975 valiti ta São Bernardo do Campo ja Diadema terasetööliste liidu presidendiks ning 1978 valiti ta sellele kohale tagasi. Ametiühingute seisukohad ei sobinud Brasiilias võimul olevale huntale ja valitsus ei kiitnud tema tegevust heaks. 1970. aastate lõpus aitas ta organiseerida streike, mille töövaidluskohus tunnistas ebaseaduslikeks ja Lula mõisteti kuuks ajaks vangi. Sel põhjusel autasustati Lulat nagu kõiki teisigi, kes hunta võimu ajal poliitilise tegevuse eest vangis istusid, eluaegse pensioniga.
10. veebruaril 1980 oli Lula nende ametiühingujuhtide, pedagoogide ja teiste intellektuaalide hulgas, kes asutasid Tööliste Partei. 28. augustil 1983 aitas ta asutada alternatiivset ametiühingute keskliitu Central Única dos Trabalhadores, millest hiljem sai tänapäeva Brasiilia suurim ametiühingute keskliit.
Esimest korda kandideeris Lula valitavasse riigiametisse 1982. Ta kandideeris São Paulo osariigi kuberner ega osutunud valituks. 1986 valiti ta Brasiilia Rahvuskongressi, kusjuures ta kogus kõige rohkem hääli kogu Brasiilias. Pärast hunta võimu lõppu aitas Tööliste Partei koostada Brasiilia uut põhiseadust ja osalt tänu temale arvati sinna töötajate tugevad põhiseaduslikud õigused, kuid läbi ei läinud tema pakutud punktid, mille põhjal korraldada Brasiilias maareform.
Esimest korda kandideeris Lula Brasiilia presidendiks 1989. aasta valimistel. Ta jõudis valimistel teise vooru, aga kaotas seal parempoolsele Fernando Collor de Mellole, kes rõhus oma kampaanias võitlusele korruptsiooni vastu. Hiljem kandideeris Lula ka 1994. aastal ja 1998. aastal presidendiks. Mõlemal juhul jäi ta teisele kohale, kaotades Fernando Henrique Cardosole, kes võitis nii 1994. kui ka 1998. aastal esimeses voorus.
2002. aasta presidendivalimistel võitis Lula esimese vooru, kogudes 46,4% häältest. Teisele kohale jäänud kandidaat José Serra kogus 23,2%. Nende vahel toimus teine valimisvoor, mille Lula võitis, kogudes 61,3% häältest. Aastal 2006 valiti ta tagasi uueks ametiajaks, mis kestis 1. jaanuarini 2011. Lula toetus tõusis tema ametiajal, ning selle lõpul oli tema toetus rahva seas 87%.[1] Ajaleht The Washington Post kirjutas 4. oktoobril 2010: "Lula võimu all sai Brasiilia maailma suuruselt kaheksandaks majanduseks, rohkem kui 20 miljonit inimest pääses püsivast vaesusest ja Rio de Janeirole anti 2016. aasta suveolümpiamängude korraldamise õigus: see on esimene kord, mil olümpiamängud peetakse Lõuna-Ameerikas."[2]
Lula järel sai tema valitsuse minister Dilma Rousseff Brasiilia presidendiks. Lula oli 2010. aasta valimistel teinud Dilma jaoks kampaaniat. 2018. aasta valimistel esitas Lula soovi kandideerida, kuid Lava Jato skandaali tõttu vahistamise järel kaotas ta selleks võimaluse. Olles veetnud ligi kaks aastat vanglas, lasti Lula protseduurilistel põhjustel vanglast välja, võimaldades tal võita 2022. aasta presidendivalimised. [3] Valimised kaotanud presidendi Bolsonarot toetanud meeleavaldajad saatsid korda 8. jaanuari rünnaku, eesmärgiga kukutada Lula võimult.
Lula toetab Tobini maksu kehtestamist.
2008. aastal pälvis ta UNESCO rahupreemia.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Bonin, Robinson (16. detsember 2010). "Popularidade de Lula bate recorde e chega a 87%, diz Ibope" Popularidade de Lula bate recorde e chega a 87%, diz Ibope [Lula populaarsus purustab rekordeid ja jõuab 87 protsendini, väidab Ibope]. globo.com (Brasiilia portugali). Vaadatud 15. märtsil 2024.
{{uudiseviide}}: vigane väärtus:|script-title=: missing prefix (juhend)CS1 hooldus: kuupäev ja aasta (link) - ↑ Juan Forero. Brazilian president's handpicked successor leads, faces runoff Washington Post, 4. oktoober 2010
- ↑ Barnes, Shasta Darlington,Taylor (8. november 2019). "Brazil's former President Lula released from prison" [Brasiilia endine president Lula vabastatud vanglast]. CNN (inglise). Vaadatud 15. märtsil 2024.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Luiz Inácio Lula da Silva |
| Eelnev Fernando Henrique Cardoso |
Brasiilia president 2003–2011 |
Järgnev Dilma Rousseff |
| Eelnev Jair Bolsonaro |
Brasiilia president 2023– |
Järgnev ametis |