Lana Del Rey

See artikkel räägib lauljast; tema albumi kohta vaata artiklit Lana Del Ray (album) ja EP kohta vaata artiklit Lana Del Rey (EP)

---

Lana Del Rey
Lana Del Rey (2024)
Sünninimi	Elizabeth Woolridge Grant
Sündinud	21. juuni 1985 New York, USA
Tegev	2005–
Veebileht	lanadelrey.com

Lana Del Rey (kodanikunimega Elizabeth Woolridge Grant; sündinud 21. juunil 1985 New Yorgis) on Ameerika Ühendriikide laulja, laulukirjutaja ja modell.

Del Rey alustas muusikukarjääri 2005. aastal. Märkimisväärsem edu saabus 2011. aastal, kui ta avaldas YouTube'is muusikavideo singlile "Video Games".

Del Rey viljeleb muusikat, milles põimuvad traagika, romantika ja melanhoolia. Tema laulud sisaldavad tihti viiteid 1950. ja 1960. aastate Ameerika popkultuurile.

Perekond

Kui Elizabeth Grant sündis, töötasid ta vanemad reklaaminduses New Yorgis. Peagi kolis pere Lake Placidisse New Yorgi osariigis, kus isa Robert Grant hakkas tegelema kinnisvarainvesteeringutega. Tema isal on ettevõte Grey Group Copywriter ja ema Patricia Ann töötab keskkooliõpetajana. Del Reyl on noorem õde Caroline (hüüdnimega Chuck) ja noorem vend Charlie. Tema õde on fotograaf, kes on pildistanud Lana albumite "Lana Del Ray", "Honeymoon", "Lust for Life" ning "Norman Fucking Rockwell!" esikaane fotod ja teinud temast ka reklaamfotosid. Del Rey on öelnud, et teda ja ta õde mõjutas American dream'i stiili visuaalset kujutamist hindama kuurortlinnas üleskasvamine.

Haridus ja töö

Lana Del Rey (2012)

Del Rey käis algkoolis Lake Placidis St. Agnese katolikus koolis, kuid 15-aastaselt saadeti ta alkoholismi tõttu Kenti internaatkooli Connecticutis. Alkoholismist sai ta võitu ning 18-aastaselt hakkas karsklaseks. Seejärel võttis Del Rey vaheaasta ning elas oma tädi ja onu juures Long Islandil. Onu õpetas teda kitarri mängima. Del Rey "mõistis, et ta võib nende kuue akordiga kirjutada miljon laulu".

18-aastaselt asus Del Rey õppima filosoofiat ja metafüüsikat Bronxis Fordhami ülikoolis. Ta hakkas vabatahtlikuna tööle kodututega seotud ning alkoholi- ja uimastisõltuvusega tegelevates programmides. Lisaks aitas ta kaasa ehitustöödes, värvis ja taastas siin-seal põlisameeriklaste maju. Umbes sel ajal hakkas ta rohkem tegelema ka laulmisega. Del Rey esines Williamsburgi ja Lower East Side’i piirkondades, näiteks Laila Lounge’is, Galaoagoses ja The Living Roomis.

Enne, kui Del Rey tuntuks sai, tegi ta juhutöid, mida leidis tihti reklaamisaidilt Craigslist. Näiteks teismelisena enne ülikooli oli ta ettekandja Lake Placidis, hiljem aga lapsehoidja, kuid laulis ka pubides.

Lauljakarjäär

May Jailer

Lana Del Rey (2017)

Ülikooli ajal kasutas Lana esinejanime May Jailer. Esimesed salvestised ja esinemised tõi ta pisema publiku ette just selle nimega. Aastatel 2005–2006 salvestas ta kaks lühialbumit (EP-d): "From the End" ja "Love Like Me". Ta salvestas ka albumi "Sirens". Mitmed ta varasemad lood on nüüdseks internetti lekkinud. See on hea kontrast nägemaks, kui erinev on tolleaegne Del Rey stiil muusikast, mis ta lõpuks kuulsaks tegi.

Lizzy Grant

Paari aasta pärast, muutunud välimuse ja blondide juustega, tegi Lana esmakordse ametliku katse muusikamaailmas läbi lüüa ja esineda juba omaenda nimega. Lizzy Grant esitas 2007. aastal oma akustiliste lugude demo "No Kung Fu" indie-plaadifirmale 5 Points Records. Plaadifirma omanik David Nichter on MTV-s antud intervjuus öelnud, et ta pakkus Del Reyle salvestuslepingut eelarvega 50 000 dollarit ja tähelepanuväärset ettemaksu. Lana liikus aga edasi Manhattan Mobile Home Parki ning asus koostöös produtsent David Kahnega looma lühialbumit "Kill Kill". See avaldati samal aastal pisut hiljem Lizzy Granti nime all. Sellel polnud aga erilist edu. Töötades oma uue täisalbumi kallal, tekkis tal soov oma nime vahetada, ta sai ka uue produktsioonifirma ja muutis oma muusika stiili. 2010. aastal avaldas Lana Del Rey oma esimese albumi "Lana Del Ray A.K.A. Lizzy Grant". Uus produktsioonifirma ostis ta esindusõigused kolme kuu pärast vanalt plaadilepingult ning kustutas veebist kõik viited Lizzy Grantile.

Lana Del Rey

2011 avaldas Elizabeth Grant, siis juba esinejanimega Lana Del Rey, loo "Video Games", mille sülearvuti kaameraga filmitud ja videolõikudest kokku pandud YouTube’i video sai kiiresti internetisensatsiooniks. 2012. aastal ilmus tema debüütalbum "Born to Die".

Albumid

• "Lana Del Ray" (teise pealkirjaga "Lana Del Ray A.K.A. Lizzy Grant"; 2010)
• "Born to Die" (2012)
• "Paradise" (EP, 2012)
• "Ultraviolence" (2014)
• "Honeymoon" (2015)
• "Lust for Life" (2017)
• "Norman Fucking Rockwell!" (2019)
• "Chemtrails over the Country Club" (2021)
• "Blue Banisters" (2021)
• "Did You Know That There's a Tunnel Under Ocean Blvd" (2023)

2010. aastal ilmus Del Reyl album "Lana Del Ray A.K.A. Lizzy Grant", kirjutades Ray tähega "a", mitte "e". Albumi digitaalne väljaanne oli saadaval vaid paar kuud.

2012. aastal ilmus album "Born to Die". Albumilt avaldati 6 singlit ja 2 promosinglit, nende hulka kuuluvad laulud nagu "Summertime Sadness", "National Anthem" ning ka internetisensatsioon "Video Games". Kriitikud ei võtnud albumit omaks, kuid see jõudis siiski edetabelis "Billboard 200" teisele kohale. Albumit on maailmas müüdud üle 12 000 000 eksemplari ning see on pälvinud RIAA plaatinaplaaditunnustuse.

2014. aastal ilmus album "Ultraviolence". Albumilt avaldati 5 singlit, nende hulgas ka laul "West Coast", mis pälvis 17. koha Billboard 200 edetabelis. Singli "Ultraviolence" video jutustab loo, kus Del Rey jäetakse tema enda pulmas altari ette. Videost kumab läbi üksindust. Album sai edetabelis "Billboard 200" kohe esikoha ning see sai plaatinaplaadiks. Enne albumi avaldamist tegi Del Rey juba valmisoleva albumi koos Dan Auerbachiga ümber, kasutades professionaalse varustuse asemel üksikvõtteid ja odavaid mikrofone.

2015. aastal ilmus tal album "Honeymoon". Albumi kõla poolest sarnanes see albumiga "Born to Die". Del Rey on kirjeldanud seda albumit kui "austust Los Angelesele". Laulja kolis 2012. aastal California osariiki ning on öelnud, et Californiast on ta leidnud rohkem muusikalisi koostööpartnereid kui New Yorgist. Album jõudis Billboard 200 edetabelis teisele kohale ning on jõudnud ka Austraaliasse ja Iirimaale.

2017. aastal ilmus Lana Del Rey album "Lust for Life". Albumil on endiselt süngemaid lugusid, kuid singel "Love" andis sellele siiski positiivsema tooni kui varasem Del Rey looming. Samas singel "Coachella – Woodstock in My Mind" räägib päevapoliitikast. See on Del Rey esimene album koos külalisartistidega, kelleks on Stevie Nicks, Sean Ono Lennon, A$AP Rocky, Playboi Carti ning The Weeknd. Album jõudis edetabelis "Billboard 200" esikohale.

2019. aastal ilmus tal album "Norman Fucking Rockwell!", mille produtsent ja kaasautor on Jack Antonoff. Mitmed laulud on lihtsad klaveriballaadid, näiteks "Bartender" ning "Hope Is a Dangerous Thing for a Woman Like Me to Have - but I Have It", mis on inspireeritud 20. sajandi luuletajast Sylvia Plathist, kuid albumil on ka hiphopi stiilis laule, eriti laul "Doin' Time", mis on ansambli Sublime kaver. "Norman Fucking Rockwell!" on laulja kuues album (kui mitte arvestada lühialbumit "Paradise"). See sai kriitikutelt kõvasti kiita: album on tänini kõige positiivsemalt vastu võetud Del Rey album.

Del Rey maailmavaade

Lana Del Rey peab popmuusikas edukaks selliseid lauljad nagu Billie Eilish ja Ariana Grande. Laulja tunneb, et on seda aega popmuusika kultuuris kaua oodanud. Samuti armastab laulja väga hiphoppi. Del Rey avaldas hiljuti laulu "Looking for America", mis on inspireeritud hiljutistest massitulistamistest ja nende sagenemisest. Laulja väidab, et läheb täiesti endast välja, kui kuuleb, et kuskil on midagi vägivaldset juhtunud. Del Rey on öelnud, et aeg-ajalt, nagu ka Amazonase metsatulekahju puhul, ärkavad inimesed üles ja imestavad, et see ei ole lihtsalt mööduv faas. Siis saadakse aru, et midagi on väga valesti. Lanale meeldib tavaliselt jääda küll tagaplaanile, kuid kui seesugused sündmused hakkavad järjest korduma, saab ta aru, et on aeg, kui ta peaks midagi ütlema.