Klassikaline liberalism

Klassikaline liberalism on filosoofiliste teoreetikute John Locke ja Immanuel Kanti süsteemselt põhjendatud poliitiline ideoloogia ning majanduspoliitilise mõistena 20. sajandi algusest vabakaubanduse teooria ja turumajanduse ideoloogia, mis lähtub vabaturumajanduse mudelist ja negatiivse vabaduse kontseptsioonist.

Riikliku seadusandluse piirangud peaksid klassikalise liberalismi teoreetikute arvates piirduma järgmiste ülesannetega:

õiguskorra kehtestamine, mis sätestab eraomandi puutumatuse, lepingute sõlmimise ja täitmise korra ning avaliku ruumi kasutamise;
täitevvõimu teostav valitsus kaitseb üksikisikute õigusi ja omandit ning osutab teenuseid, mida vabaturg ei suuda pakkuda;
territooriumi ja rahva suveräänsete õiguste kaitsmine välismaiste sissetungijate eest;
avalikke ülesandeid täitvate institutsioonide tegevuse korraldamine;
stabiilse rahasüsteemi, ühtse mõõtesüsteemi jms kehtestamine ja kasutuse kindlustamine;
avaliku infrastruktuuri rajatiste ehitamine ja nende pideva töövõime kindlustamine;
nimetatud ülesannete täitmiseks vajalike vahendite kogumine rahaliste lõivude või maksukohustuse kehtestamise kaudu.^[1]

Klassikalised liberaalid esindasid enamasti kapitali huve, tunnustades kapitaliomanike õigust oma kapitali ühendades luua suurettevõtteid ja investeerimisfonde ning vastustasid tööliste õigust, teha koostööd ja moodustada sündikaate oma huvide kaitseks. Seetõttu ei väärtustanud nad demokraatlikku riigikorda, mis kehtestatakse enamuse häälteenamusega ning mis sunnib vähemust alluma enamuse tahtele, eriti olukorras kui see rikub nende omandiõigust. Näiteks väitis James Madison, et „üksikisiku vabadusi kaitsev konstitutsionaalne vabariik on parem kui ainult demokraatia, milles enamus esitab enda huvi rahva ühishuvina … ja puudub võimalus selle tegelikkusele vastavust kontrollida ja vähemuse huve kaitsta“.^[2]

Klassikalise liberalismi alused sõnastati angloameerika ja Prantsuse kultuuriruumis aastatel 1700–1850. Hiljem on liberalistlikku ideoloogiat kandvad rühmitused jagunenud koolkondadeks, milliseid eristab üksteisest suhtumine vaesusesse ning sellest tekkivate probleemide lahendamisse.

Friedrich Hayek eristas kahte koolkonda:

angloameerika koolkonnale on iseloomulik empirism ning spontaanselt tekkinud ja väljakujunenud tavaõigus ning seda teostavad institutsioonid. Seda suunda esindasid Bernard Mandeville, David Hume, Adam Smithi, Adam Fergusoni, Josiah Tuckeri ja William Paley ning prantslased Montesquieu, Benjamin Constant ja Alexis de Tocqueville.
prantsuse koolkonnale on tunnusomane ratsionalism ning vaenulikkus tavakultuuri ja religiooni suhtes. Seda esindasid Jean-Jacques Rousseau, Marquis de Condorcet, entsüklopedistid ja füsiokraadid ning brittidest Thomas Hobbes, Joseph Priestley, Richard Price ja Thomas Paine.^[3]

Teoreetilised käsitlused

John Locke (1632–1704), inglise mõtleja sõnastas oma teostes põhimõtted, mis panid aluse nii loomuõiguse teooriale kui ka klassikalise liberalismi ideoloogiale. Raamatutes:

„Epistola de tolerantia“ (Kiri sallivusest, 1689) astus ta välja usuvabaduse eest (kuni see ei ohusta teiste inimeste vabadusi);
„Teine traktaat valitsemisest: essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist“ („Two Treatises of Government” 1689, eesti keeles 2007) analüüsis ta eneseteostuse vabadust ja tõi välja eraomanduse mõju ühiskonna ja riikluse arengule;
„An Essay Concerning Human Understanding“ (Essee, mis keskendub inimliku arusaamise võimele, 1689) sõnastas ta arusaama kogemuspõhisest õppimisest ning selle mõjust inimühiskonna arengule;
„Some Thoughts Concerning Education“ (Mõned mõtted haridusest, 1693), milles ta rõhutas vajadust kasvatada inimesi julmust ja vabadusepiiranguid vältides ning eneseteadvust edendades.

Locke lähtus oma töödes arusaamast, et inimesed on mõistuslikud olendid, kes käituvad ratsionaalselt, suudavad kontrollida oma ihasid ja õpivad tehtud vigadest. Algselt tühi meel, mille ta nimetas „puhtaks tahvliks“ (lad tabula rasa), täitub igapäevastest toimingutest sündivatest kogemustest, nende abstraheerimisest tekkinud mõtetest ning teistelt üle võetud teadmistest. Oma töödes pidas ta sunduslikku heategevust kahjulikuks kohustuseks, kuid vastastikusest kasust lähtuvat vabatahtlikku heategevust soovitavaks tegevuseks.

Benjamin Franklin (1706–1790), ameerika teadlane, leiutaja, kirjanik ja diplomaat, rõhutas vaba ettevõtluse ja teadmistevahetuse olulisust. Ta oli üks Iseseisvusdeklaratsiooni koostajatest, asutas esimese vabatahtliku tuletõrjeühingu ja ühistegevuse korras ülalpeetava raamatukogu, millest hiljem sai avalik raamatukogu.

David Hume (1711–1776), šoti filosoof ja empiristlik majandusteadlane, kes rõhutas vaba tahte ja kasust lähtuva tegevuse (utilitarism) olulisust majandussuhetes.

Adam Smith (1723–1790), inglise majandusmõtleja ja moraalifilosoof rõhutas inimese vaba tahte olulisust. Raamatus „The Theory of Moral Sentiments“ (Moraalitunnetuse teooria, 1759) väitis ta, et vaba inimene tegutseb turumajanduslikus keskkonnas ratsionaalselt, sest omakasust lähtuv inimene ei tee midagi, mis talle endale kahju tekitaks. Inimene käitub ratsionaalselt vaid siis, kui ta peab oma töö vilju turul ausalt vahetama, seega on välise sunni puudumine siin määrava tähtsusega.

Voltaire ehk François-Marie Arouet (1694–1778), prantsuse filosoof ja kirjanik rõhutas oma töödes vabakaubanduse, inimõiguste, mõtte- ja usuvabaduse ning õiglase kohtumõistmise olulisust ja mõju majanduse arengule.

Immanuel Kant (1724–1804), preisi moraalifilosoof sõnastas üldise põhimõtte, mille järgi inimesi ei saa eristada sünnipära, rikkuse või sooliste tunnuste järgi. Ta leidis, et ühiskondliku kokkuleppega loodud riigil on olemasolu õigus vaid niikaua, kuni see suudab hoida avalikus ruumis õiguskorda ja võrdset kohtlemist. Riigikorrana pooldas Kant põhiseaduslikku vabariiki ning vastustas demokraatlikku riigikorda, milles enamus piirab vähemuse vabadusi. Ta leidis samuti, et kodanikel on vabadus väljendada oma arvamust riigijuhtimisest ja osaleda selle probleemide lahendamises, kuid neil ei ole õigust hakata vastu võimukandjatele, kuna see ohustaks kogu ühiskondliku korra püsimist.^[4]

Anders Chydenius (1729–1803), soome mõtleja, vaimulik ja poliitik pooldas ja kaitses avalikult ettevõtlus-, sõna- ja usuvabadust ning tööliste õigusi. Tema poliitiliseks saavutuseks loetakse ajakirjandusvabadust lubava seaduse kehtestamist ja vaba purjetamisõiguse kehtestamist Põhjamaa (osa Soome territooriumist) linnadele.^[5]

Jeremy Bentham (1748–1832), inglise valgustaja, jurist ja utilitarismi propageerija. Ta propageeris sõnavabadust, nõudis kiriku ja riigi eraldamist, naistele võrdseid õigusi, abielulahutuse vabadust, orjuse lõpetamist, füüsilise (s.h ka laste) karistamise keelamist, rahvusvahelise kohtu asutamist, laiaulatuslikku maharelvastumist, homoseksuaalsuse lubamist, asumaade vabastamist, vabakaubanduse kehtestamist ja hindade reguleerimise lõpetamist jms. Kuid ta pooldas ka pärandimaksu kehtestamist, monopolide keelamist ja sotsiaalkindlustuse loomist tingimusel, et see ei kahjusta oluliselt kodanikuvabadusi.^[6]

John Stuart Mill (1806–1873), inglise majandusteadlane ja filosoof, nõudis valitsejatelt isikuvabaduste tunnustamist ning inimeste hindamist nende saavutuste, mitte sünnipära järgi. Ta sai tuntuks utilitaarse moraaliteooria loojana ja loogikasüsteemi arendajana. Teoses „Poliitökonoomia printsiibid“ (Principles of Political Economy, 1848) pooldas ta algselt laissez-faire'i ideoloogiat, kuid analüüsides sagedasti korduvaid olukordi, milles turud ebaõnnestuvad, jõudis ta järeldusele, et riigivõimu sekkumine turumajanduslikesse protsessidesse on vajalik. Raamatus „Vabadusest“ (On Liberty, 1859) kaitses ta eneseteostuse vabadust mitte loomuõigusest, vaid kasulikkusest lähtudes. Selle kandvaks ideeks oli siiski eeltsensuuri vastustamine ja tõe tuvastamise protsessi kirjeldamine. Raamatus „Utilitarism“ (1861) eristas ta kõrgemaid ja madalamaid vajadusi ja sai tuntuks lausega „Parem olla rahulolematu inimene kui rahulolev siga“.^[7]

Ludwig von Mises (1881–1973), austria-ameerika majandusteadlane, kes kirjutas ja pidas palju loenguid klassikalise liberalismi teemal. Ta vastustas nii riigi sekkumist turumajanduslikesse protsessidesse kui ka imperialistlikku vallutuspoliitikat. Oma 1920. aastal avaldatud artiklis „Majandusarvestus sotsiaalriigis“ (Economic Calculation in the Socialist Commonwealth) leidis ta, et turumajanduslikus keskkonnas juhivad hinnad majandust oluliselt paremini kui plaanimajandus sotsialistlikus riigis.^[8]

Friedrich August von Hayek (1899–1992), austria-briti majandusteadlane, Nobeli auhinna laureaat. Essees „Cosmos ja Taxis“ kirjeldas ta iseorganiseeruvat turumajanduslikku kaost ning inimese poolt loodud ja hierarhiliselt organiseeritud ühiskonda. Kaos organiseerub, kuna nõudluse-pakkumise suhe määrab hinna ja iga turutehingutes osalev subjekt tahab katta kulud ja saada kasu. Kuna lühiajaline kasu võib pikas plaanis osutuda kahjumiks, siis lõppkokkuvõttes saavutavad parima positsiooni ettenägelikumad isikud. Taxis ei ole konkurentsivõimeline, kuna ükski juht ei suuda hankida, läbi töötada ja mõtestada ning väljastada juhtimisotsuseid kõikidele oma alluvatele, mistõttu nende potentsiaal jääb kasutamata ning olemasolev ressurss raisatakse ära.^[9]

Vaata ka

Viited

↑ Hunt, E. K. (2003). Property and Prophets: The Evolution of Economic Institutions and Ideologies. New York: M. E. Sharpe, Inc. ISBN 0-7656-0608-9. p 51-53
↑ James Madison, Federalist No. 10 (22 November 1787), in Alexander Hamilton, John Jay and James Madison, The Federalist: A Commentary on the Constitution of the United States, ed. Henry Cabot Lodge (New York, 1888), p. 56.
↑ F. A. Hayek, 'Individualism: True and False', in Individualism and Economic Order (Chicago: University of Chicago Press, 1980), pp. 1–32.
↑ Kant's Social and Political Philosophy, Stanford Encyclopedia of Philosophy.
↑ "The World's First Freedom of Information Act (Sweden/Finland 1766)", Anders Chydenius -säätiö, Publications 2, Kokkola 2006
↑ Kelly, P. J.: Utilitarianism and Distributive Justice: Jeremy Bentham and the Civil Law. ISBN 0-19-825418-0
↑ Principles of Political Economy and On Liberty, Chapter IV, Of the Limits to the Authority of Society Over the Individual
↑ Von Mises, Ludwig (1990). Economic calculation in the Socialist Commonwealth (PDF). Ludwig von Mises Institute.[1]
↑ Hechter, Michael; Horne, Christine. Theories of Social order. Cosmos and Taxis. Stanford University, 2009

[1] Hunt, E. K. (2003). Property and Prophets: The Evolution of Economic Institutions and Ideologies. New York: M. E. Sharpe, Inc. ISBN 0-7656-0608-9. p 51-53

[2] James Madison, Federalist No. 10 (22 November 1787), in Alexander Hamilton, John Jay and James Madison, The Federalist: A Commentary on the Constitution of the United States, ed. Henry Cabot Lodge (New York, 1888), p. 56.

[3] F. A. Hayek, 'Individualism: True and False', in Individualism and Economic Order (Chicago: University of Chicago Press, 1980), pp. 1–32.

[4] Kant's Social and Political Philosophy, Stanford Encyclopedia of Philosophy.

[5] "The World's First Freedom of Information Act (Sweden/Finland 1766)", Anders Chydenius -säätiö, Publications 2, Kokkola 2006

[6] Kelly, P. J.: Utilitarianism and Distributive Justice: Jeremy Bentham and the Civil Law. ISBN 0-19-825418-0

[7] Principles of Political Economy and On Liberty, Chapter IV, Of the Limits to the Authority of Society Over the Individual

[8] Von Mises, Ludwig (1990). Economic calculation in the Socialist Commonwealth (PDF). Ludwig von Mises Institute.[1]

[9] Hechter, Michael; Horne, Christine. Theories of Social order. Cosmos and Taxis. Stanford University, 2009

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]