Kaukaasia

Kaukaasia on regioon Aasovi, Musta ja Kaspia mere vahel, kus asuvad Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia ning Venemaa Föderatsiooni alad kuni Kuma-Manõtši nõoni põhjas.

Piirkond seob Lähis-Ida ja Ida-Euroopa lauskmaad, jagunedes Põhja- ja Lõuna-Kaukaasiaks (ehk Taga-Kaukaasiaks), mis on üksteisest eraldatud Suur-Kaukasuse mäestikuga.

Kaukaasias elab rohkem kui 50 rahvast,^[1] kes räägivad seitsmesse keelkonda kuuluvaid keeli. Seega on piirkond etniliselt ja keeleliselt üks maailma mitmekesisemaid.

Keelkondadest kolm – nahhi-dagestani, kartveli ja abhaasi-adõgee – on piirkonna põliskeelkonnad. Kartveli keelkond lahknes teistest üle 14 000 aasta tagasi, mis tähendab, et keeled on omavahel väga kauges suguluses.^[2]

Kaukaasia alade ajalugu

Kaukaasia alad liideti Venemaa keisririigiga, kui Kaukaasia sõdade käigus 18. ja 19. sajandil liideti Venemaa keisririigiga; Peeter I 1722–1723 Iraani sõjakäigu tulemusel liideti ajutiselt Kaspia mere äärseid Derbendi ja Bakuu alasid 1724. aasta Konstantinoopoli rahuleppe põhjal. Vene-Pärsia sõja (1722–1723) ajal okupeeris Venemaa keisririik ajutiselt Bakuu ja Bakuu khaaniriigi, mis oli seni kuulunud Safaviidide Pärsia Impeeriumi alla.1735 aastal loobus Venemaa keisririik Bakuust, kuid alustati Kaukaasias Kizljari (1735–1739) ja Mozdoki kindlustusteliini rajamisega.

Pärsia Impeeriumi valitseja Nāder-šahh oli andnud Gruusia aladel Kharthli kuninga tiitli Teimurazile ning Iraklile Kahhethi kuninga tiitli. Kui Nāder-šahh mõrvati 1747. aastal, kasutasid Teimuraz ja Irakli riigis tekkinud ebastabiilsust, et Pärsiast lahku lüüa. Pärsia garnisonid sunniti Gruusiast lahkuma ning koostöös üksteise ning Aserbaidžaani khaanidega moodustasid Pärsia-vastase liidu. Teimuraz II suri 1762. aastal ning Irakli II päris ka Kharthli trooni, ühendades Gruusia. Ta pöördus uuesti Venemaa poole, et saada kaitset Osmanite ja Pärsia eest. 1783. aastal sõlmiti Irakli II ja Katariina II vahel Georgijevski leping, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik tunnistas Venemaa ülemvõimu.

Vene-Türgi sõja (1768–1774) tulemusel tunnistas Osmanite riik Kabarda ja Põhja-Osseetia liitmist Venemaa keisririigiga.

1796. aastal vallutasid Venemaa väed taas Derbenti, Kuba ja Bakuu, kuid uue Venemaa keisri Paul I trooniletuleku järel viidi Vene väed Taga-Kaukaasiast välja.

1801. aastal allkirjastas keiser Paul I määruse, millega Ida-Gruusia Kharthli-Kahhethi kuningriik liideti Venemaa keisririigi koosseisu. 1803. aastal liideti Megeelia, 1810. aastal Imerethi kuningriigi ja Abhaasia.

Venemaa keisririigi Kaukaasiasuunaline Kaukaasia sõda toimus kolme järjestikuse Venemaa keisrii valitsusajal: Aleksander I (valitses 1801–1825), Nikolai I (1825–1855) ja Aleksander II (1855–1881). Venemaa Kaukaasia väejuhtide hulka kuulusid Aleksei Petrovitš Jermolov aastatel 1816–1827, Mihhail Semjonovitš Vorontsov aastatel 1844–1853 ja Aleksandr Barjatinski aastatel 1853–1856.

Kaukaasia alade liitmine oli piirkonna erisustest erineva narratiiviga, tasandiku-Kabardat või Gruusia idaosa polnud vaja üldse vallutada, sest need ühinesid kohalike võimukandjate nõusolekul suhteliselt hõlpsasti Venemaa keisririigiga. Armeenia ja Aserbaidžaani territooriumidel asunud khaaniriigid saadi naaberimpeeriumitelt Türgilt ja Iraanilt rahulepingutega. Kuid rolli mängis ka piirkonna eripalgeline pinnamood, Kaukasuse peaaheliku kummalegi poole jäävad tasandikud integreeriti kohalike kuningate, vürstide ja khaanidega Vene riigi koosseisu tunduvalt varem, kui alistati Kaukaasia viimased mägihõimud. 1817. aastal alanud Põhja-Kaukaasia mägirahvaste alistamist juhtis aastatel 1815–1827 kindral Aleksei Jermolov ja 1844–1854 Kaukaasia asevalitseja Mihhail Vorontsov (1782–1856).

Pärsia üritas tagasi vallutada Gruusiat ja Dagestani, kuid sai Vene-Pärsia sõjas lüüa. Venemaa väed hõivasid ka 1813. aastal Tabrizi ja Pärsia pidi loovutama Golestāni. Pärast Vene-Pärsia sõja (1804–1813) lõpetanud Gulistani rahulepinguga liideti Kaspia mere ääres asunud ja Pärsiale kuulunud Dagestani, Gruusia Kharthli, Kahhethi, Samegrelo, Imerethi, Guria piirkonnad Gruusias ja Abhaasia ning Armeenia Karabahhia alad. Venemaa sai oma valdusse ka osa tänapäeva Aserbaidžaani territooriumist ning Bakuu, Karabahhi, Gəncə, Shirvani, Derbenti ja Quba khaaniriigi. Venemaa valdusse läks sõja tulemusel ka osa Talõši khaaniriigist.

1826. aastal alustas Pärsia sõda seda kuulutamata 28. juulil 1826 ja Pärsia šahhi vägi vallutas Karabahhi ja Talõši khaaniriigid, hõivas Gəncə (Jelizavetpol) ja piiras Šušat ning mitmes linnas (Bakuus, Šamahõs, Šäkis) puhkesid Venemaa-vastased ülestõusud. Pärsia šahhi vägi sai septembris Šamkiri ja Gändžä lahingus lüüa ning Venemaa väed hõivas Gändžä, suvel 1827 Vagharšapati (Etšmiadizini) ja Nahhitševani, oktoobris Jerevani ja Tabrīzi, ning 1828. aasta alguses Urmia ja Ardabīli. Venemaa vägesid juhtinud kindral Ivan Paskevitši eduka Vene-Pärsia sõja (1826–1828) lõpetanud Turkmanchai lepingu alusel liideti Venemaa keisririigiga 1828. aastal Jerevani ja Nahhitševani khaaniriik. Vene-Pärsia sõdade tulemusel jagati Aserbaidžaani ala kaheks, põhjaosa läks Venemaa keisririigi, lõunaosa Iraani koosseisu.

1828–1829 Vene-Türgi sõja lõpetanud [Adrianoopoli rahu (1829)|[Adrianoopoli rahu]]lepinguga liideti Venemaa keisririigiga Ahhaltsihhe ja Ahhalkhalakhi kindlus ja alad Musta mere rannikul Kubanist Adžaaria põhjapiirini.

Vene-Tšerkessi sõja (1763–1864) tulemusel vallutas Venemaa keisririik tšerkesside Tšerkessia. 19. sajandi viimasel veerandil^[3] pärast Kaukaasia sõda toimus Tšerkessias, mis hõlmas suurema osa Põhja-Kaukaasiast ja Musta mere kagupiirkonna põhjaosast Venemaa Keisririigi poolt Tšerkesside genotsiid, mille käigus tšerkesse tapeti ja sunniti emigreeruma^[4]. Ümberasustatud inimesed läksid peamiselt Osmanite riiki.

Põhja-Kaukaasia rahvaste (tšetšeenide, tšerkesside ja dagestanlaste) vastuhakku Venemaa keisririigi Kaukaasia erikorpuse^[5] vallutussõdades juhtis Imaam Gazi-Magommed (1795–1832) ja Šamil (1797–1871), kes alistus 1859. aastal sissepiiratud Gunibis ja 1869. aastal lubas Venemaa keisririigi tsaarivõim tal minna Mekasse.

Aastatel 1862–1881 oli Kaukaasia asevalitsejaks suurvürst Mihhail Nikolajevitš Romanov, kes resideeris oma ametkonnaga Tiflisis (praegune Thbilisi). Kaukaasia asevalitseja määras ametisse Venemaa keiser otse enda alluvusse, esindas Kaukaasias Vene keisririigi haldus- ja poliitilist võimu ning tal olid erivolitused Põhja- ja Taga-Kaukaasia alade (sh Stavropoli kubermangu ja Kubani oblasti) valitsemiseks. Kaukaasia asevalitseja oli ka Kaukaasia armee (alates 1865 Kaukaasia sõjaväeringkonna vägi) ülemjuhataja, asevalitseja halduspiirkonda nimetati ametlikult Kaukaasia kraiks.

Vaata ka

Viited

↑ Encyclopaedia Britannica, http://www.britannica.com, 02.10.12 00:20
↑ Järve M. 2012. Different genetic perspectives on human history in Europa end the Caucasus: the stories told by uniparental and autosomal markers. Tartu Ülikooli Kirjastus.
↑ Yemelianova, Galina, Islam nationalism and state in the Muslim Caucasus. April 2014. pp. 3
↑ Coverage of The tragedy public Thought (later half of the 19th century), Niko Javakhishvili, Tbilisi State University, 20 December 2012, retrieved 1 June 2015
↑ Aivar Jürgenson, Läänemere iilid Kaukaasia rannikul. Kaukaasia sõda ja baltisakslased, TUNA 3/2021, lk 33–52

[üks-1] Encyclopaedia Britannica, http://www.britannica.com, 02.10.12 00:20

[kaks-2] Järve M. 2012. Different genetic perspectives on human history in Europa end the Caucasus: the stories told by uniparental and autosomal markers. Tartu Ülikooli Kirjastus.

[3] Yemelianova, Galina, Islam nationalism and state in the Muslim Caucasus. April 2014. pp. 3

[4] Coverage of The tragedy public Thought (later half of the 19th century), Niko Javakhishvili, Tbilisi State University, 20 December 2012, retrieved 1 June 2015

[5] Aivar Jürgenson, Läänemere iilid Kaukaasia rannikul. Kaukaasia sõda ja baltisakslased, TUNA 3/2021, lk 33–52

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]