Jesse Owens
| Jesse Owens | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 12. september 1913 |
| Surmaaeg |
31. märts 1980 (66-aastaselt) Tucson |
| Koduleht | http://www.jesseowens.com/ |
 | ||
| Kuld | 1936 | 100 m jooks |
| Kuld | 1936 | 200 m jooks |
| Kuld | 1936 | 4×100 m teatejooks |
| Kuld | 1936 | kaugushüpe |
Jesse Owens (õieti James Cleveland Owens; 12. september 1913 Danville (Alabama) – 31. märts 1980 Tucson (Arizona)) oli USA kergejõustiklane, neljakordne olümpiavõitja. Nime Jesse sai ta esimesel koolipäeval, kui õpetaja sai valesti aru poisi öeldud initsiaalidest "JC". Teda on kutsutud ka Eebenipuust Antiloobiks.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Jesse sündis prügivedaja pojana ja orja pojapojana. Ta oli Henry Owensi neljast pojast ainus, kes ei abistanud isa puuvillapõldudel, olles selleks liiga haiglane. Kopsupõletik kordus igal talvel ja tihti tundus, et ta ei näegi enam järgmist kevadet. Kord oli Jesse terve nädala teadvuseta. Kui ta sai 9-aastaseks, kolis perekond Clevelandi, kus Jesse töötas bensiini- ja maiustustemüüjana.
Hiline, kui edukas sportlastee algus
[muuda | muuda lähteteksti]19-aastaselt pälvis Jesse treenerite tähelepanu. Tuule toetusel jooksis ta 100 meetri distantsi maailmarekordit kordava ajaga 10,3. Clevelandi kõrgema tehnikakooli treener Charly Riley jälgis tähelepanelikult Jesse arengut ja ennustas, et peagi lööb uus tõusev täht kõik rekordid.
1934. aastal sai Owensist Ohio ülikooli tudeng. Kui ta oli püstitanud kõrgkoolide rekordi 100 ja 220 jardi jooksus ning kaugushüppes, tehti talle pakkumisi 28 kõrgkoolist, kuid Owens eelistas jääda Ohio osariiki. Üliõpilasena töötas ta liftipoisina ja hiljem osariigi seadusandliku kogu jooksupoisina.
Kolm maailmarekordit tunniga
[muuda | muuda lähteteksti]25. mail 1935 toimus USA-s Michigani osariigis sündmus, mis on spordiajalukku läinud kui "Ann Arbori ime". Ameerika sportlane Jesse Owens püstitas Ann Arboris tunni aja jooksul kolm uut maailmarekordit.
Kell 15.15 startis ta 100 jardi jooksus. Võiduaeg 9,4 oli maailmarekordi kordamine.
Kell 15.25 asus Owens kaugushüppe hoovõturajale. Ta otsustas võistkonna huvides sooritada vaid ühe hüppe, sest selg oli veidi haige. Enne hüpet käis ta vaatamas jaapanlase Chuhei Nambu maailmarekordi (7.98) joont, mille kohtunikud olid tähistanud. Et joon kaugelt silma paistaks, pani Jesse sellele taskuräti. Hüpe õnnestus ja tulemuse 8.13 teatavaks tegemine vallandas ovatsiooni: esimese sportlasena maailmas oli Jesse Owens hüpanud üle 8 meetri. Rekord püsis löömatuna tervelt 25 aastat ja 79 päeva, kuni Ralph Boston selle lõpuks 1960. aastal ületas.
Kell 15.45 oli Owens 220 jardi jooksu stardis. Jooks toimus sirgrajal. Jesse aeg 20,3 ületas kehtiva maailmarekordi nii 220 jardi kui ka 200 m distantsil.
Kell 16.00 Owensi soolo jätkus. Start anti 220 jardi tõkkejooksuks. Võitis taas Jesse. Aeg 22,6 oli jällegi parem kehtivast maailmarekordist nii jardi- kui meetridistantsil. Nii sai Jesse Owensist enne Berliini olümpiamänge peafavoriit mitmel alal.
Neli olümpiakulda Berliini OM-il
[muuda | muuda lähteteksti]Berliini olümpiamängudel 1936. aastal võitis Jesse esimese kuldmedali 3. augustil toimunud 100 m jooksu finaalis tulemusega 10,3, mis oli ühtlasi olümpiarekord.
Järgmisel päeval oli Owens võistlustules kaugushüppes. Tema pearivaal oli Saksamaa au ja uhkus Lutz Long, kellelt loodeti palju. Lõpptulemuseks aga oli: Owens 8.06 ja Long 7.87.
5. augustil võitis Owens 200 m jooksu ülivõimsalt uue olümpiarekordiga 20,7. Hõbemedali saanud Matthew Robinson jäi maha 0,4 sekundiga.
Pärast Owensi võitu 200 meetri jooksus küsiti treener Lawson Robertsonilt, kas Jesse pannakse 4×100 m teatejooksumeeskonda, sest nädal varem oli kindel, et sinna kuuluvad Sam Stoller, Marty Glickman, Frank Wykoff ja Foy Draper. Mehed olid treeninud juba ka teatepulga üleandmist. Robertson vastas: «Owensil on juba küllalt kuulsust, kuldmedaleid ja tammepärgi, nii et ta võib neist kaua aega ära elada.» Vähemalt Glickman, Stoler ja Wykoff olid kindlalt meeskonnas. Neljas mees pidi olema kas Foy Draper või Ralph Metcalfe.
Jooksupäeva hommikul teatas treener Glickmanile ja Stollerile, et nad on meeskonnast välja arvatud ning neid asendavad Owens ja Metcalfe. Põhjuseks oli asjaolu, et Glickman ja Stoller olid juudid, aga Hitler vihkas juute veelgi rohkem kui neegreid. Nii sai Owens kuldmedali ka teatejooksus. USA nelik lõpetas maailmarekordiga 39,8, jättes teiseks itaallased, keda võideti tervelt 1,3 sekundiga. Võiduaeg püsis maailmarekordina kakskümmend aastat.
1936. aastal ütles Jesse Owens ühele Londoni reporterile:
- "Ma lasksin oma jalgadel võimalikult vähe puudutada maapinda. Niipea kui maandusin, kargasin kohe üles tagasi. Mu jalad on ainult murdosakese ajast jooksurajal."
Aupaiste, ignoreerimine ja kius
[muuda | muuda lähteteksti]Berliini olümpiamängutelt kodumaale naasmine kujunes Owensile muinasjutuliseks. Kõik ajalehed olid täis tema pilte, tema auks korraldati pidulikke paraade New Yorgis ja Clevelandis. Ometi ei kutsutud teda Valgesse Majja, USA president Franklin Delano Roosevelt ei saatnud talle isegi õnnitlustelegrammi.
Owensit solvas ka Amatöörsportlaste Liit, kes varsti karistas teda keeldumise eest jooksmast Rootsis, milleks ta polnud üldse nõusolekut andnud. Liit ei andnud talle ka Sullivani auhinda, mille sai iga aasta parim USA harrastussportlane. 1935. aastal, mil Jesse Owens püstitas kuus maailmarekordit, anti auhind golfimängija Lawson Little'ile. 1936. aastal, mil Owens võitis neli olümpiakulda, läks Sullivani auhind Glenn Morrisele, olümpiavõitjale kümnevõistluses.
Elu pärast suuri võite
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast olümpiamänge oli Jesse palgaline kaastööline presidendikandidaat Alf Landoni juures. Kui Landon valimised kaotas, palgati Owens 130 dollari eest kuus Clevelandis spordiinstruktoriks. Sellest ei jätkunud perekonna toitmiseks. Siis pakuti talle võidujooksu hobustega. Jesse sai algul raevukrambid, kuid muud polnud tal valida. Nii jooksiski Berliini kangelane demonstratsioonetendustel võidu hobuste, koerte ja mootorratastega. Ta tüdines sellest ja pöördus tagasi spordiinstruktori ameti juurde.
1968. aastal asus Owens USA Olümpiakomitee poolele võitluses sõjakate mustanahaliste sportlastega ja kirjutas 1970. aastal ilmunud raamatu "Mustad mõtted", milles arvustas rassivaenu. 1972. aastal ilmus tema teine raamat, "Ma olen muutunud", kus ta oma varasemast kriitikast taganes.
Owens oli 35-aastase staažiga suitsetaja, kellel kulus pakk sigarette päevas. Ta suri 31. märtsil 1980 Arizona osariigis Tucsonis kopsuvähki.
Owens kuulub IAAFi kuulsuste halli.