Jäävetikad
Jäävetikad on vetikad, mis elavad igijääl.
Jäävetikad võivad elada jääkristallide vahel, näiteks jäässe tekkinud ja veega täitunud õõnsustes, ning jääkristallide küljes, näiteks merejää alaküljel. Teistsugused jäävetikad elavad liustike pinnal, mis pole merejää-, vaid mageveejää-ökosüsteemid.
Jäävetikad on tähtsal kohal jäämerede ökosüsteemides toiduahelate esimese astmena. Kuigi peaaegu kõigis Lõuna-Jäämere piirkondades toodab fütoplankton rohkem biomassi kui jäävetikad, erineb jäävetikate vohamine fütoplanktonite omast oluliselt nii aja kui ka koha poolest. Niimoodi pakuvad jäävetikad toiduahelas kõrgemal asuvatele organismidele toitu sel ajal ja kohas, kus ülejäänud organismid biomassi ei tooda või teevad seda ebaolulisel määral. Magevee jäävetikate kooslused muudavad liustike värvust, mõjutades sellega liustike peegeldumist. Kuna jäävetikad on kohastunud vähese valguskiirgusega, on piiravaks teguriks toitainete sisaldus vees. Rohkem leidubki vetikaid jää alumises kihis, mis on piisavalt poorne, võimaldades toitainete levikut.
Domineerivad liigid on Arktikas Nitschia frigida ja Antarktikas Fragilariopsis.
Kohastumus
[muuda | muuda lähteteksti]Et jääda ellu karmis merekeskkonnas, peavad organismid olema kohastunud suurteks soolsuse, temperatuuri ja valguskiirguse kõikumisteks. Vetikad, kes elavad soolastes kanalites jää sees, eritavad osmolüüte, mille abil nad suudavad mõjutada osmoosi. Seetõttu on nad võimelised elama nii väga soolases kui ka suhteliselt magedas vees. Soolasem vesi on talvel jäätekke perioodil, kui puhas vesi seotakse jääks ja jäätumata vee soolsus tõuseb. Magedam vesi on kevadel ja suvel, kui jää sulavesi tungib kanalitesse. Mõned jäävetikad eritavad rakuväliseid polümeerseid aineid, et kaitsta rakumembraane jääkristallide moodustumise eest. Pinnal kasvavad vetikad toodavad pigmente, mis kaitsevad neid tugeva UV-kiirguse eest. Kõrges kontsentratsioonis ksantofüllid käituvad päikesekaitsena valguskahjustuste vastu.