Ivan III

Ivan III ehk Ivan Suur (vene keeles Иван Великий (Ivan Veliki); 22. jaanuar 1440 – 27. oktoober 1505) oli Rjurikovitšite dünastiast Moskva suurvürst alates 1462 kuni surmani. Tema ajal tõusis Moskva suurvürstiriik lõplikult Venemaa vürstiriikide seas tugevaimaks riigiks ja valitsejaks.

Sisepoliitika

1473. aastal liitis Ivan III oma surnud venna Juri Vassiljevitš noorema Dmitrovi vürstiriigi alad (Serpuhhov, Možaisk, Dmitrov ja kolmandik Moskvast). Ivan III valitsusaja põhiprobleem oli võimuvõitlus Novgorodi vabariigiga, mis tahtis Moskvast sõltumatuks jääda, kutsudes selleks appi Moskva suurvürstiriigi rivaali Poola kuninga ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürsti Kazimierz IV. Ivan saatis 1478 mässulise vabariigi vastu oma armee. Järgnenud lahinguis said novgorodlased rängalt lüüa ja Venemaa pindalalt suurim vürstkond liideti ametlikult Moskva suurvürstiriigiga. Sellega saavutati väljapääs Läänemerele, Neeva jõe piirkonnas ja riigipiir jooksis nüüd mööda Narva jõge. Ivan III järgi on nimetatud Jaanilinn ning tema valitsusajal alustati Jaanilinna linnuse ehitamist.

1480. aastal lahkusid Moskva suurvürsti teenistusest tema nooremad vennad Andrei Vassiljevitš vanem, Uglitši vürst, ja Boriss Vassiljevitš, Volokolamski vürst, Leedu suurvürsti teenistusse. Pärast ajutist leppimist vangistas Ivan III venna Andrei Vassiljevitši 1491. aastal ning see suri 1493. aastal vangistuses. Boriss Vassiljevitši pojad aga surid järglasteta ning nende alad liideti suurvürstiriigiga.

Välispoliitika

Peagi alustas Ivan III ettevalmistusi ka Liivimaa haaramiseks oma võimu alla, kuid ometi said tema väed Liivi ordumeistrilt Wolter von Plettenbergilt 1502 Smolino lahingus lüüa ja nii lükkus Vana-Liivimaa jagamine veel pool sajandit edasi. See oli ka Ivan III ainus suur lüüasaamine.

Mujal oli ta silmapaistvalt edukas, vallutades suuri alasid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigilt (Moskva-Leedu sõdades: 1492–1494, 1500–1503 ja 1507–1508) ning alistades vasallidena veel formaalselt iseseisvad Vene vürstiriigid. Moskva suurvürstiriik sai suure territooriumi Dnepri ja Oka ülemjooksudel 19 piirilinnaga, nende hulgas Tšernigovi, Gomeli, Novgorod-Severski ja Brjanskiga. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik jäi ilma ligikaudu 1/3 oma territooriumist. Seetõttu sai Moskva riigist arvestatav jõud Ida-Euroopas.

Kolmanda Rooma narratiiv

Ivan III valitsusaega jääb niinimetatud "kolmanda Rooma" idee sõnastamine. Pihkvamaa Spaso-Jelizarovski kloostri munk Filofei (u 1465–1542) kirjutas Moskva suurvürstile Vassili III-le saadetud kirjas, et kaks Roomat, Vana Rooma ja Konstantinoopol kui Uus Rooma, on hävinud pattude pärast – nendeks luges Filofei valeõpetustesse langemist ja Firenze uniooni kui kokkulepet paavstiga – ning kolmandaks Roomaks on saanud Moskva. Kirjas oli ka öeldud, et neljandat Roomat enam ei tule.

1472. aasta 12. novembril abiellus Ivan III Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI vennatütre ja Andreas Palaiologose õe Zoe Palaiologinaga (Софьия Палеолог) (1455–1503). Sofia Palaiologos oli Konstantinoopoli piiramise ajal hukkunud Konstantinos XI noorema venna, Morea despoodi (1428–1460) Thomas Palaiologose tütar. Bütsantsi keisri tiitli päris pärast Konstantinos XI surma keisri vennapoeg Andreas Palaiologos. Andreas Palaiologos (1453–1502) elas Moreas kuni selle langemiseni türklaste valdusse (1460) ja põgenes seejärel Rooma, kus ta elas Kirikuriigi protektsiooni all kuni elu lõpuni. Andreas kasutas enda kirjeldamisel Konstantinoopoli keisri tiitlit ning müüs enda pärimisõigused Prantsusmaa ja Hispaania monarhidele.

Moskoovia ajaloonarratiivi kohaselt võttis Zoe abielludes Moskva suurvürstiga kaasa Bütsantsi riikluse sümbolid, sealhulgas kahepäise kotka, ja seetõttu luges Moskva tsaaririik ennast õigeuskliku Bütsantsi järglaseks ja õigeusu patrooniks. Selle abielu kiitis heaks ka Rooma paavst, kes oli olnud Zoe eestkostja. Paavst lootis sel moel Ivani mõjutada, kuid see plaan kukkus täielikult läbi. Zoe reisis Venemaale läbi Eestimaa ja Pihkvamaa^[1] (Rooma–Alpid–Saksa-Rooma riik–Lübeck–Tallinn–Tartu–Pihkva–Moskva).

Vastasseis Ugra jõel

Ivan lõpetas 1480. aastal ametlikult Moskva vasallisõltuvuse, kui 15. sajandi viimasel veerandil lahenes situatsioon taas endise Kuldhordi alasid enda kontrolli alla saada sooviva tšingisiidist Suurhordi khaani (1465–1481) Ahmediga, kes 1476. aastal nõudis vasalli-Moskva suurvürsti, Ivan III saabumist khaani juurde ning ustavusvande andmist ja andamite taasmaksmist.

Ivan III ei täitnud nõuet ja khaan hakkas piirialasid enda kontrolli alla võtma. 1476. aastal hõivas ta Krimmi khaaniriigi ja pagendas sealt Gerayde dünastiast valitseja, asendades tolle enda hõimlasest käsknikuga. Seejärel hõivas ta Astrahani khaaniriigi ning võttis enda kontrolli alla alasid Volga kesk- ja alamjooksul. Ahmed-khaan sõlmis Moskoovia-vastase liidulepingu Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV-ga, kes aga ei liitunud Suurhordi vägedega ning Moskoovia ja Suurhordi vägede vastasseisu järel Ugra jõel Ahmed-khaan loobus edasitungist ning taandus, loobudes edasistest nõudmisest.

Novgorodi alade liidendamine

Pikemalt artiklis Novgorodi vabariik

Moskva tsaari eesmärk oli kõigi vene alade ühendamine ja Novgorodi vabariik, kui suurim konkurent oli tema peamine takistus. Moskva keskendus oma sõjaväe arendamisele, Novgorod pigem kaubandusele, jättes sõjaväe nõrgaks.

Veebruaris 1456 sõlmiti Jaželbitsõ leping, millega kogu Novgorodi välispoliitika allutati Moskvale ja Moskva suurvürst sai endale kõrgeima kohtuvõimu. Kui Novgorod hakkas välismaalt, eriti Leedu suurvürst Kazimierz IV-lt kaitset otsima, pidas Moskva seda lepingu rikkumiseks ja tungis oma sõjaväega Novgorodimaale. 14. juulil 1471 toimunud Šeloni lahingus purustas Moskva suurvürsti Ivan III 5000-meheline sõjavägi Novgorodi umbes 30 000-mehelise maakaitseväe. Ehkki lahing toimus kõigest 30 km kaugusel Ilmenist, mille kaldal Novgorod asub, pöördus Ivan pärast võitu tagasi.

1477. ja 1478. aastal rüüstasid Ivan III väed Novgorodimaad veel ja 1478. aastal vallutas Ivan lõpuks Novgorodi ja Novgorodimaa sai osaks Venemaa suurvürstiriigist. Novgorodi veetše keelati ja Novgorodi iseseisvuse sümbol – veetše kell viidi Moskvasse. Novgorodi bojaaride massiline küüditamine toimus veel 1484. ja 1489. aastal.

Moskva-Leedu sõjad

15. sajandi lõpuks teostus täielikult Kirde-Venemaa maade ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Moskva vürstide kõigi vene maade ühendamisele suunatud poliitika pidi paratamatult viima vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga Lääne-Venemaa maade valitsemise pärast, kus tekkis Moskva-meelne opositsioon. Piirisõjast sai sellise vastasseisu esimene tulemus, mis pani aluse tervele reale Moskva-Leedu sõdadele 15.–16. sajandil.

1470. aastatel algasid Oka jõe ülemjooksul asuvate Verhovski vürstiriikide vürstide üleminekud koos oma valdustega Moskva ja Vladimiri suurvürsti teenistusse. Moskva suurvürsti alamaks minekut soodustas ka nende riikide vürstide vene (Rjurikovitšid) päritolu, vene õigeusutunnistus). Lisaks sõlmisid riike pidevalt sõjaretkedega rüüstanud Krimmi khaaniriik ja Moskva 1474. aastal liidulepingu, mille tulemusel suutis Moskva riik vältida rüüsteretki nendele maadele. Osastisvürstiriikide üleminekuprotsessid tugevnesid vastavalt Moskva suurvürstiriigi järjekordsetele välispoliitilistele õnnestumistele (Novgorodi Vabariigi, Pihkva vürstiriigi, Tveri vürstiriigi jm ühendamine, vabanemine Kuldhordi sõltuvusest) ning võttis massilise iseloomu aastal 1487, kui Ivan III saavutas võidu Kaasani khaaniriigi üle.

Ühena esimestest läks Moskva teenistusse Odojevi vürstiriigi vürst Semjon Jurjevitš, kes aga hukkus varsti piirikonfliktis Leedu suurvürstiriigi vägedega. Aastatel 1481–1482 põgenes Moskva teenistusse ka Fjodor Ivanovitš Belski, kes oli kavandanud vandenõu suurvürst Kazimierase vastu ning kavatses lahutada suurvürstiriigist oma osastisvaldused, suurvürstiriigi idaosa, kuni Berezina jõeni.

1480. aastatel toimus rida Moskva suurvürstiriigi vägede rünnakuid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi territooriumile. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik esitas protesti, mida Ivan III keeldus rahuldamast, mis viis tegelikult sõja alustamiseni.

Pikemalt artiklis Moskva-Leedu sõda (1492–1494)', Moskva-Leedu sõda (1500–1503)

Liivimaa-Moskva sõda

Pikemalt artiklis Liivimaa-Moskva sõda

Liivimaa-Moskva sõda algas pärast pikemat pingete kasvu Liivimaa ja Moskva vahel, kus olulisimat rolli mängis Vene konflikt Hansa Liiduga. Pärast Leeduga liidu sõlmimist tungisid Liivimaa väed 1501. ja 1502. aastal Pihkvamaale, kuid Leedu vägede puudumise ja Moskva abijõudude kohalejõudmise tõttu ei suudetud otsustavat võitu saavutada. 1501/1502. aasta talvel rüüstasid Vene väed Liivimaad. 1502. aasta sügisel toimus sõja suurim, Smolino lahing, mida on loetud Liivimaa vägede viimaseks suuremaks võiduks. 1503. aasta alguses lõppes sõda piirimuutusteta rahu sõlmimisega.

Ehitustööd

Ivan III uuendas pealinna Lääne-Euroopast kutsutud arhitektide, inseneride ja oskustööliste abiga. Moskva Kremli ringmüüri ja hoonete ehitust juhtisid itaalia arhitektid Marco Ruffo, Pietro Solario, Aloisio da Milano jt. Ehitusstiilis on Lääne-Euroopa kivilao- jm ehitustehnikad ning renessansi arhitektuurivormid kokku sobitatud kohaliku vanavene arhitektuuritraditsiooniga. Aristotele Fioravanti juhtimisel ehitati Moskva Jumalaema Uinumise katedraal. Marco Ruffo ja Pietro Solario ehitasid Granovitaja Palata ning rea Kremli ringmüüri torne.

Isiklikku

Ivani isa oli Moskva suurvürst Vassili II ja ema, Maria Jaroslavna Borovskist (−1485), Malojaroslavetsi vürsti Jaroslav Vladimirovitši ja Maria Fjodorovna Koškina tütar.

Vennad ja õed

Juri Vassiljevitš vanem (1437–1441)
Juri Vassiljevitš noorem (1441–1472), Dmitrovi vürst 1462–1472
Andrei Vassiljevitš vanem (1446–1493), Uglitši vürst 1462–1491
Simeon Vassiljevitš (1447–1453), Kaluga osastisvürst
Boriss Vassiljevitš (1449–1494), Volokolamski vürst
Andrei Vassiljevitš noorem (1452–1481), Vologda vürst 1462–1481
Anna (1451–1501), abiellus 1464 Moskvas Rjazani suurvürsti Vassili Ivanovitšiga (1448–1483)

Järglased

1452. aastal abiellus Ivan III Tveri vürsti Boriss Aleksandrovitši tütre Maria Borissovnaga. Abielust sündis 15. veebruaril 1458 poeg Ivan noorem. Maria oli nõrga tervisega ja suri 22. aprillil 1467. Abielust Maria Borissovnaga sündisid
- Ivan Ivanovitš noorem (1458–1483), Tveri suurvürst (1485–1490), kes oli abielus Moldova vürsti Ştefan cel Mare tütre Ilincuga (Elena) ja kelle poeg Dmitri VI (1483–1509) oli Vladimiri suurvürst (1498–1502). Ivan III ei nimetanud Ivan nooremat oma järglaseks – suurvürstiks.
1472. aastal abiellus Ivan III Zoe Palaiologinaga (pärast vene õigeusku ristimist Sofia). Nende abielust sündisid 5 poega ja 6 tütart, kellest kaks vanemat, mõlemad tütred, surid väga noorelt:
- Jelena (1476–1513), abiellus Vilniuses 1495. aastal Leedu suurvürsti ja hilisema Poola kuninga Aleksander I-ga (1461–1506)
- Vassili Ivanovitš (1479–1533), kelle Ivan III nimetas oma järglaseks – suurvürstiks. Moskva suurvürstina 1505–1533 Vassili III
- Juri Ivanovitš (1480–1536), Dmitrovi vürst 1505–1536
- Dmitri Ivanovitš "Žilka" (1481–1521), Uglitši vürst 1505–1521
- Jevdokia (1483–1513), abiellus 1506 Kaasani khaaniriigi khaani poja Pjotriga
- Feodossia (1485–1501), abiellus 1500 Holmi vürsti Vassili Danilovitšiga
- Simeon Ivanovitš (1487–1518), Kaluga vürst 1505–1518
- Andrei Ivanovitš (1490–1537), Staritsa ja Volokolamski vürst 1519–1537

Eelnev Vassili II	Moskva suurvürst 1462–1505	Järgnev Vassili III

Viited

↑ История княжества Псковского, 1472

[1] История княжества Псковского, 1472

[1]