Immuunsus

Immuunsuseks ehk nakkuskindluseks ehk tõvekindluseks (ladina immunitas, immunis) nimetatakse paljude loomade spetsiifilist kaitset ja vastupanuvõimet või ka vastuvõtmatust näiteks mikroobide, teiselt organismilt pärinevate kudede või toksiinide ning organismile ohtlikena tunduvate ainete vastu.

Immuunsus avaldub immuunvastuse mehhanismide ja vahendite ning tõenäoliselt ka immuunjärelevalve kaudu.

Immuunsuse ülesanne on tagada organismile stabiilne sisekeskkond ning eristada oma võõrast.^[1]

Immuunsuse areng ja mehhanismid, vahendid ning immunopatoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi ja ka arenguastmeti. Immuunsust mõjutavad lisaks ka väliskeskkonna tingimused.

Immuunsus on ka võime neutraliseerida organismile võõraid, kõrgmolekulaarseid, peamiselt valgulisi ühendeid. Immuunsuse aluseks on võõrühendi antigeensus. Kui ühend ei ole piisavalt antigeenne, siis immuunsüsteem ei reageeri võõrühendile.

Liigitus

Immuunsuse liigitus pole seni päris selge. Kaitsemehhanisme (immuunsust) esineb ka taimedel kuid vaatamata sellele omistatakse immuunsus immuunsüsteemiga loomadele.

Tunnistatakse peamiselt kahte liiki immuunsust:

Omandatud immuunsuse hulka võib liigitada ka vaktsiini-indutseeritud immuunsuse.

Võidakse eristada ka aktiivset ja passiivset immuunsust, antiparasiitset ja antitoksilist immuunsust.

Antiparasiitne resistentsus

Pikemalt artiklis Antiparasiitne immuunsus

Antiparasiitne immuunsus on mittesteriilne immuunsus ja tekib pärast parasiitidega nakatumist või ka pärast parasiitidevastast immuniseerimist.

Antiparasiitne immuunsus koosneb liigi-, ea- ja tõuresistentsusest.

Antiparasiitne immuunsus sõltub vastavates lümfoidkudedes toimuvatest humoraalsetest (antikehade vahendatud) ja tsellulaarsetest (T-lümfotsüütide, dendriitrakkude ja makrofaagide vahendatud) immuunvastustest.

Antiparasiitne immuunsus võib kesta üksnes niikaua kui haigustekitajad peremeesorganismis alles on.

Antiparasiitset immuunsust suruvad maha parasiitide tugevad immuunvastused, mis suudavad peremeesorganismi immuunvastust vältida.^[2]

Roomajatel

Maolistel

Arvatakse, et osad maosööjad mürkmaod on immuunsed alamseltsi kaaslaste toksiinina toimiva sülje suhtes.

Immunopatoloogia

Inimestel

Inimestel seostatakse immuunsusega immunosupressiooni; omandatud immuunsusega autoimmuunsust ja ka mitmeid haiguslikke seisundeid.

Kasvajavastase immuunsuse supressioon või immuunjärelevalve häirumine võib soodustada kasvaja arengut.

Vaata ka

Viited

↑ Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, 2002, lk 8, ISBN 9985 829 41 7
↑ Toivo Järvis, "Veterinaarparasitoloogia. Üldosa.", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 33 - 34, 2011, ISBN 978 9949 19 712 5 (1.kd)

Kirjandus

Jevgeni Gruntenko, "Immuunsus – organismi liitlane või vaenlane?". Vene keelest tõlkinud Georg Loogna; eessõna: Sirje Velbri. Sari "Mosaiik", nr 23, Valgus, Tallinn 1978, 144 lk
Sirje Velbri, "Immuunsus kaitseb meid". Sari "Teadus ja tervis". Valgus, Tallinn 1991, 80 lk

Välislingid

Sirje Timmusk "Immuunsüsteemi evolutsioon loomariigis kestab lõputult" Eesti Loodus, 9/2003
Tanel Tenson "Immuunsüsteem aitab nakkusest jagu saada" Eesti Loodus, 9/2003
Raivo Uibo "Pool sajandit autoimmuunsuse jälil" Eesti Loodus, 9/2003
Lauri Peil "Lehmarõugetest AIDS-i vaktsiinini" Eesti Loodus, 9/2003
Piret Pappel "Kuidas tekib immuunsus HI-viiruse vastu?" Novaator.ee 18.10.2013

Videod

Immune to snakes in Armenia, Metropolis TV, (vaadatud 10.12.2013)

[1] Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, 2002, lk 8, ISBN 9985 829 41 7

[2] Toivo Järvis, "Veterinaarparasitoloogia. Üldosa.", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 33 - 34, 2011, ISBN 978 9949 19 712 5 (1.kd)

[1]

[2]