Heinz Guderian
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Heinz Wilhelm Guderian | |
|---|---|
 Heinz Guderian Venemaal 1941. aasta juulis | |
| Hüüdnimi | Schneller Heinz |
| Sünniaeg |
17. juuni 1888 Kulm, Lääne-Preisimaa |
| Surmaaeg |
14. mai 1954 Schwangau, Saksamaa |
| Teenistus |
Saksa keisririik (1907–1918) Weimari vabariik (1918–1933) Saksamaa (1933–1945) |
| Auaste | kindralooberst |
| Juhtinud |
2. tankidiviis XVI armeekorpus XIX armeekorpus tankigrupp Guderian 2. Soomusarmee |
| Autasud | Raudristi Rüütlirist tammelehtedega |
Heinz Wilhelm Guderian (17. juuni 1888 Kulm (tänapäeval Chełmno, Kujawy-Pomorze vojevoodkond, Poola) – 14. mai 1954 Schwangau) oli Saksamaa sõjaväelane ja sõjandusteoreetik, üks Saksamaa väljapaistvamaid väejuhte Teise maailmasõja ajal.
Heinz Guderian sündis Lääne-Preisimaal Kulmis. Aastail 1901–1907 õppis ta mitmes sõjakoolis ning astus 1907. aastal Hannoveri 10. jäägripataljoni, mida sel ajal juhatas tema isa. Pärast Metzis asuva sõjaväeakadeemia lõpetamist 1908. aastal ülendati Guderian leitnandiks.
Esimese maailmasõja ajal teenis ta side- ja staabiohvitserina. Pärast sõda oli ta kompaniiülem 10. jäägripataljonis ning seejärel töötas ta Truppenamtis (asutus, mis asendas kindralstaapi).
1919. aastal võttis ta Rauddiviisi staabiohvitseri, kaptenina, osa Landeswehri sõjast eestlaste vastu.[1]
1927. aastal ülendati ta majoriks, viidi üle Truppenamti armeetranspordi gruppi ning määrati motoriseeritud vägede taktika ülevaatajaks.
1931. aastal ülendati Guderian ooberstleitnandiks ja 1933. aastal ooberstiks. Selleks ajaks oli ta kirjutanud hulga materjale motoriseeritud sõjapidamise kohta. 1935. aastal määrati ta vastloodud 2. soomusdiviisi juhatajaks. 1936. aastal ülendati ta kindralmajoriks. 1938. aastal ülendati ta kindralleitnandiks ja määrati XVI armeekorpuse juhatajaks.
Vahetult enne Poola sissetungimist määrati Guderian XIX tankikorpuse ülemaks, mis väegrupi Nord koosseisus ründas läbi Danzigi koridori, Ida-Preisimaale ning strateegiliselt haaras tervet Poola armeed vasakult tiivalt. Selle teo eest autasustati teda Poola kampaania lõppedes Rüütliristiga.
Guderian jätkas sama korpuse eesotsas ka sõjakäigul Lääne-Euroopasse, mil korpus kuulus soomusgrupi Kleist koosseisu. Just see korpus murdis läbi prantslaste rinde Sedani juures ning tungis esimesena mereni. Pärast Prantsusmaa langemist ülendati Guderian kindralooberstiks ja teda autasustati Raudristi Rüütliristiga koos tammelehtedega.
Operatsioon Barbarossa ajal käsutas Guderian 2. soomusgruppi (hiljem 2. Soomusarmee) väegrupi Mitte koosseisus. Tema diviisid mängisid pearolli Nõukogude armeede ümberpiiramistes Minski, Smolenski, Kiievi ja Brjanski all. Hilisem operatsioon Moskva ümberpiiramiseks kukkus läbi ning Guderian, kel oli juba varem eriarvamusi nii Hitleri kui ka tema otsese ülemuse Klugega, vabastati 25. detsembril 1941 armeejuhataja kohalt. Järgmised neliteist kuud veetis ta nii-öelda väejuhatajate reservis. Sel ajal elas üle raske insuldi.
Stalingradi katastroofi järel määrati Guderian tankivägede inspektoriks, eesmärgiga muuta Saksa tankivägesid efektiivsemaks kõikidel rinnetel.
Pärast 20. juuli atentaati Hitlerile määrati Guderian armee staabiülemaks (Chef des Generalstabs des Heeres). Oli sellel ametikohal kuni 1945. aasta märtsini, mil tema pidevad professionaalsed eriarvamused Hitleriga sõjapidamise teemadel tegid võimatuks Guderiani jätkamise staabis. Guderian saadeti 28. märtsil 1945 "ajutisele tervisepuhkusele".
Teise maailmasõja ajal oli Guderian üks väljapaistvamaid Saksa väejuhte, kuid temast ei saanud kunagi feldmarssalit. Teda autasustati siiski korduvalt, muuhulgas ka Raudristi Rüütliristiga koos tammelehtedega.
Guderian alistus ameeriklastele 10. mail 1945 ning jäi nende juurde sõjavangi kuni 17. juunini 1948. Vaatamata poolakate ja venelaste protestidele ei süüdistatud teda Nürnbergi protsessil sõjakuritegudes.
Heinz Guderian suri 1954. aasta suri 14. mail 65 aasta vanuselt Schwangaus.
Tema ettekirjutuste kohaselt konstrueeriti mitmeid tanke, näiteks Jagdpanzer IV.
Publitsistika
[muuda | muuda lähteteksti]Heinz Guderian on kirjutanud memuaare, näiteks:
- Guderian H. Erinnerungen eines Soldaten. Heidelberg, 1951. Saksa keelest tõlkinud Paul-Olev Mõtsküla „Ühe sõduri mälestused”. Tallinn 2009
- Гейнц Гудериан. Воспоминания немецкого генерала. Танковые войска Германии во Второй мировой войне. 1939–1945. Центрполиграф, 2005. On loetav internetis
