iBet uBet web content aggregator. Adding the entire web to your favor.
iBet uBet web content aggregator. Adding the entire web to your favor.



Link to original content: https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kurgirohi
Harilik kurgirohi – Vikipeedia Mine sisu juurde

Harilik kurgirohi

Allikas: Vikipeedia
See artikkel See artikkel räägib liigist. Perekonna kohta vaata artiklit Kurgirohi (perekond).

Harilik kurgirohi

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts määratlemata
Sugukond Karelehelised Boraginaceae
Perekond Kurgirohi Borago
Liik Harilik kurgirohi
Binaarne nimetus
Borago officinalis
L.

Harilik kurgirohi (Borago officinalis) on kareleheliste sugukonna kurgirohu perekonda kuuluv liik üheaastasi rohttaimi.

Kurgirohi kasvab 20–100 cm kõrgeks. Taim on üleni kaetud karvadega. Vars on püstine või tõusev, lihakas, ribiline, ladvast harunev.

Kurgirohu lopsakad lehed on karvased ja mahlakad, 5–15 cm pikkused, paiknevad varrel vaheldumisi kummalgi pool. Juurepoolsed ja alumised lehed on elliptilised või ovaalsed, otsast tömbid, alumisest otsast kitsad ja lühikese leherootsuga. Kõrgemal kasvavad lehed on piklikud-munajad, alumisest otsast ümber varre kasvanud.

Kurgirohi õitseb aprillist septembrini. Õied on sinised, 1,5–2,5 cm läbimõõduga, allapoole suunatud.[1] Leidub ka roosade õitega isendeid; aretatud on valgeõielisi sorte. Õied on täielikud, 5 kitsa kolmnurkse õielehega ja moodustavad suuri ebasarikaid, mis korraga õitsevad.

Kurgirohul valmivad järjest üha uued ja uued õied, mis muudkui õide puhkevad. Pehme kliimaga maades õitseb kurgirohi peaaegu kogu aasta jooksul.

Kurgirohi on pärit Lähis-Idast, kust levis kõikjale Vahemere maadesse ja on naturaliseerunud ka Lõuna-Ameerikas.

Harilik kurgirohi kasvab nii metsateedel ja jäätmaadel kui ka aias ja pargis. Eelistab päikesepaistelisi kasvukohti. Sageli kasvab samas kohas aastaid, külvates end ise. Eestis kasvatatakse kultuurtaimena.

Toiteväärtus

[muuda | muuda lähteteksti]

Harilikku kurgirohtu kasvatatakse tänapäeval peamiselt õlirikaste seemnete pärast, millest valmistatakse gammalinoleenhapet (GLA). Ühestki teisest teadaolevast taimsest toorainest ei saa nii palju GLA-d: taimeseemneõli sisaldab 17–28% GLA. Seemnetest moodustab taimeõli üleüldse 26–38%. Seda õli turustatakse täheõieõli või kurgirohuõli nime all lisaainena GLA puuduse all kannatajatele, ehkki inimkeha toodab harilikult linoleenhappest isegi piisavalt GLA-d.

Lisaks GLA-le sisaldab kurgirohuõli teisigi rasvhappeid: palmitiinhapet (10–11%), steariinhapet (3,5–4,5%), oleiinhapet (16–20%), linoleenhapet (35–38%), ökosenoonhapet[küsitav] (3,5–5,5%), erutsiinhapet[küsitav] (1,5–3,5%) ja nervoniinhapet[küsitav] (1,5%).

Taime lehed sisaldavad karoteeni, askorbiinhapet, mineraalsooli, eriti kaaliumi, orgaanilisi happeid (õunhapet ja sidrunhapet) ning limaaineid.

Harilik kurgirohi
Hariliku kurgirohu õis
Hariliku kurgirohu õisik

Harilikku kurgirohtu on traditsiooniliselt kasvatatud maitsetaimena. Värske köögiviljana on taimel värsket kurki meenutav lõhn ja maitse ning teda tarvitataksegi kurgi asemel. Teda kasutatakse sageli salati või garneeringuna ja mitmesuguste kastmete koostises. Eriti levinud on kurgirohu kasutamine köögiviljana Põhja-Hispaanias, Põhja-Itaalias ja Saksamaal. Tihti kasutatakse seda suppides, kuid Frankfurdis ka rohelise kastme koosseisus ja Liguurias ravioolide täidisena.

Kurgirohu juuri korjatakse sügisel. Neid kasutatakse rohelise õli valmistamisel, lisatakse juustule, kohupiimale, hapukoorele, alkohoolsetele jookidele alates õllest ja punšist, äädikale, siirupile ja karastusjookidele. Kurgirohu juur annab pikantse maitse kalale, lihale ja hakklihale, mis on praetud taimeõlis.

Õielehed sisaldavad mittemürgist alkaloidi tesiniini, millel on magus meesarnane maitse. Kurgirohu õis on üks vähestest tõeliselt sinist värvi söödavatest asjadest ja seda kasutatakse magustoitude kaunistamiseks. Õisi suhkurdatakse ja kasutatakse kondiitritööstuses.

Lehti ja õisi on lisatud alkohoolsete jookide valmistamisel.

Nii karvased varred kui ka erksinised õied on väga dekoratiivsed, seetõttu kasvatatakse kurgirohtu ka ilutaimena.

Kurgirohi on hea meetaim ja annab heledat mett.

Väidetatakse, et tomatitaimed kasvavad paremini ja annavad maitsvamat saaki, kui nende kõrvale kurgirohtu istutada. Nimelt peletavat kurgirohi mõningaid taimekahjureid, kes tomatitaimedel elavad.

Minevikus on taime maapealset osa kasutatud villa siniseks värvimiseks.

Ravimtaimena

[muuda | muuda lähteteksti]

Kurgirohtu tarvitatakse ka ravimtaimena, näiteks ainevahetuse parandamiseks, hormonaalsüsteemi korrastamiseks ja menopausi sümptomite ületamiseks. Sellega on leevendatud ja ravitud külmetust, bronhiiti ja hingamisteede haigusi tema üldiste põletikuvastaste ja palsamlike omaduste poolest. Kurgirohus leiduvad oleiin- ja palmitiinhape võivad mõjuda organismi kolesteroolitaset kõrgendavalt. Kurgirohu seemnetest pressitud õli kasutatakse muu hulgas ekseemi raviks.

Taimest valmistatud teed on kasutatud südametegevust ergutava, närve rahustava, reumat leevendava ja palavikuvastase vahendina. Iraanis on kuivatatud kurgirohust valmistatud tee traditsiooniline rahustav jook. See on sügavat purpurset värvi, kuid muutub roosaks, kui talle lisada mõni tilk sidrunhapet.

Kurgirohtu tarvitatakse ka väetistaimena, nii leotisena kui kasutades taimejäänuseid "rohelise sõnnikuna", millega mulda rikastada[2]. Taim on väga lämmastikurikas, sisaldab ka muid väärtuslikke toitaineid.

  1. Margot ja Roland Spohn. "Mis lill see on?", Sinisukk 2008, ISBN 978-9949-14-409-9
  2. Grant, B.L. (n.a). "Borage Cover Crops – Using Borage As Green Manure". Gardening Know How. Vaadatud 24.06.2017. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]