Goliath roomikmiin

Goliath
Goliathi tehnilised andmed
Pikkus	1,5 m
Laius	0,85  m
Kõrgus	0,56  m
Kaal	0,370  t
Kiirus	maastikul ? km/h maanteel 9,7 km/h
Käiguvaru	maanteel ? maanteel ? km
Suurtükk	–
Kuulipildujad	–
Soomus	5 mm
Mootor	kahekordne elektrimootor
Mootori võimsus	12,5 hj
Meeskond	1 inimest

Goliathi sisemus, bensiinimootor, juhtkaabli rull ja ruum lõhkelaengu jaoks. US Department of Ordnance - Catalog of Enemy Ordnance Manual Vol. 1 - 1945

Goliath roomikmiin, saksapärase nimega Leichter Ladungsträger Goliath, oli mehitamata kaugjuhitav sõiduk, mida saksa Wehrmacht kasutas Teise maailmasõja ajal. Nad kandsid 60–100-kilogrammiseid lõhkelaenguid ning nende põhiülesanneteks oli vaenlase tankide, jalaväeüksuste, hoonete ja sildade hävitamine.

Väljatöötamine

Esimese maailmasõja ajal ning selle järel tulid mitmed leiutajad ideele valmistada väikseid kaugjuhitavaid roomikutega sõidukeid, mille põhiülesandeks oli kanda lõhkelaenguid. Sõja ajal õnnestus prantslastel välja töötada kaks sõidukit. Crocodile Schneider Torpille Terrestre suutis kanda 40-kilogrammist lõhkelaengut ning nägi osalist kasutust 16. juunil 1916. Aubriot - Gabet Torpille Electrique pandi liikuma ühe elektrimootoriga, mida toideti sõiduki järel lohiseva kaabliga. Sõiduki juhitavus oli väga puudulik, kuid see ei mänginud sõja ajal suurt rolli, sest teda kasutati põhiliselt pikkade vaenlaste kaevikute vastu. 1918. aastal patenteeris ameeriklasest leidur Elmer Wichersham sõiduki The Whichersham Land Torpedo, mille alusel töötas prantsuse militaarinsener Adolphe Kegresse hiljem välja sarnase sõiduki.

1940. aasta teisel poolel said sakslased Seine'i lähedalt kätte Kegresse'i prototüübi, mille järgi hakkas saksa ettevõte Bremen välja töötama sarnast sõidukit, mille ülesandeks oli kanda vähemalt 50-kilogrammiseid lõhkelaenguid. Tulemuseks oli Sdkfz. 302 (Sonderkraftfahrzeug), nimega Leicher Ladungsträger (kerglaengukandja) või Goliath, mis kandis 60-kilogrammiseid lõhkelaenguid. Sõiduk oli kaugjuhitav ning seda juhiti eemalt juhtkangiga varustatud juhtpuldiga. Juhtpult oli ühendatud Goliathiga 650 meetri pikkuse, kolmesoonelise kaabliga, mis oli ühendatud masina tahaossa. Kaablit kasutati nii sõiduki juhtimiseks kui ka voolu edasiandmiseks hilisematel elektri jõul juhitavatel versioonidel. Kahte kaablit kasutati Goliathi juhtimiseks ja manööverdamiseks ning kolmandat lõhkelaengu õhkimiseks. Iga Goliath oli ühekordselt kasutatav, kuna see plahvatas koos oma sihtmärgiga. Esimesed mudelid kasutasid elektrimootoreid, kuid kuna need olid kallid ja keerulised parandada, vahetati need hiljem lihtsamate ja töökindlamate bensiinimootorite vastu välja.

Kasutus

Saksa sõdurid Goliathi ja tema kaugjuhtimispuldiga, Venemaa (aprill 1944)

Wehrmacht kasutas Goliath roomikmiine igal rindel 1942. aasta algusest alates. Põhiliselt kasutasid neid soomusüksused ja sapööriüksused. Goliathit kasutati 1944. aastal Anzio lahingus ja ka Varssavi ülestõusus. Ka Normandia dessandi vastu kasutati Goliathi roomikmiine, kuid paljud neist muutusid suurtükitule tõttu kasutuks. Goliathe kasutati liitlasvägede vastu ka Alpi mäestiku edelaosas pärast liitlasvägede sisenemist Lõuna-Prantsusmaale 1944. aastal. Vähemalt üks edukas rünnak oli 509. langevarju-jalaväepataljoni sõiduki vastu.

Goliathe toodeti kokku 7564, kuid neid ei loetud edukaks. Tootmine oli kallis, masin oli aeglane ja madala põhjaga. Juhtkaabel oli nõrk ning soomus oli ka liiga õhuke. Soomus ei suutnud kaitsta masinat käsitulirelvade eest. Goliath oli ka liiga raske ja suur, et seda saaks edukalt ja kiiresti kaasas kanda. Suurim viga oli see, et Goliath ei jõudnud oma sihtmärgini. Kuid kui eesmärgini jõuti, oli tulemus efektiivne suure lõhkeainehulga tõttu.

Liitlased said kätte suure hulga Goliathe. Neid uuriti, kuid neile ei leitud militaaralast kasutust. USA õhuvägi kasutas neid lennukipuksiiridena, kuid nad läksid kiiresti katki, sest nad polnud mõeldud pikaks kasutamiseks.

Goliathi baasil hakati pärast sõda välja töötama uusi kaugjuhitavaid masinaid.