iBet uBet web content aggregator. Adding the entire web to your favor.
iBet uBet web content aggregator. Adding the entire web to your favor.



Link to original content: https://et.wikipedia.org/wiki/Brigitte_Bardot
Brigitte Bardot – Vikipeedia Mine sisu juurde

Brigitte Bardot

Allikas: Vikipeedia
Brigitte Bardot
Brigitte Bardot (1962)
Sünninimi Brigitte Anne-Marie Bardot
Sünniaeg 28. september 1934 (90-aastane)
Sünnikoht Pariis
Tegev 1952–1973
Abikaasa Bernard d'Ormale
Lapsed poeg Nicolas-Jacques Charrier (1960)
Vanemad Louis Bardot, Anne-Marie Mucel
Brigitte Bardot 1957. aastal

Brigitte Anne-Marie Bardot (prantsuse [bʁi'ʒit baʁˈdo]; sündinud 28. septembril 1934 Pariisis) on prantsuse endine näitleja, modell ja laulja ning praegune loomakaitsja. Brigitte Bardot' sümboliks on tema initsiaalid BB.

Brigitte Bardot' kuulsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kuulsusele pani aluse roll filmis "Ja jumal lõi naise..." (1956).

Bardot oli üks 1950. ja 1960. aastate seksisümboleid. Kuigi ta taandus meelelahutusärist 1973. aastal, jäi ta endiselt populaarseks avaliku elu tegelaseks.[1]

Prantsusmaa president Charles de Gaulle nimetas Bardot'd "sama oluliseks Prantsuse ekspordiartikliks kui on Renault' autod".[2]

Aastatel 1969–1978 oli Bardot Prantsusmaa vabaduse sümboli Marianne'i esimene ametlik reklaaminägu.[3]

1999. aastal nimetati tema järgi asteroid 17062 Bardot.[4]

2011. aastal paigutas ajakiri Los Angeles Times Magazine ta edetabelis "50 kõige ilusamat naist filmis" teisele kohale. The Guardian on nimetanud Bardot'd "1950. ja 1960. aastate üheks kultuslikumaks näoks, modelliks ja näitlejaks".[5]

2015. aastal oli Brigitte Bardot ilutoodete ettevõtte Amway küsitluse põhjal edetabelis "Kõigi aegade kõige ilusamate naiste esikümme" kuuendal kohal.[6]

2020. aastal nimetas moeajakiri Vogue Brigitte Bardot' "kõigi aegade kaunimate prantsuse näitlejannade" esinumbriks.[7]

Lapsepõlv ja noorus

[muuda | muuda lähteteksti]

Brigitte Bardot isa oli tööstur Louis Bardot (1896–1978) ja ema Anne-Marie Mucel (1912–1978), tema õde Marie-Jeanne on sündinud 1938. aastal. Bardot' isa nõudis, et ta järgiks rangeid käitumisreegleid, sealhulgas häid lauakombeid, ja kannaks sobivaid riideid. Ema oli talle kaaslaste valimisel kriitiline, mistõttu oli Bardot'l vähe lapsepõlvesõpru.[8]

Bardot' lapsepõlv möödus heal järjel kodus; pere elas seitsmetoalises korteris Pariisi luksuslikus 16. linnaosas.[9]

Bardot õppis kodu lähedal asunud katoliiklikus erakeskkoolis Institut de la Tour. Juba lapsena tegelesid õed ema innustusel tantsuga. 1949. aastal võeti Brigitte vastu Pariisi konservatooriumi, kus hakkas balletti õppima. Kolm aastat käis ta vene koreograafi Boriss Knjazevi balletitundides.[10]

Karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

8. märtsil 1950 oli Bardot (15-aastaselt) foto moeajakirja Elle kaanel. Seda märkas noor filmirežissöör Roger Vadim. Ta näitas ajakirja kaant režissöörile ja stsenaristile Marc Allégret'le, kes kutsus Bardot' filmi "Les lauriers sont coupés" proovivõtetele. Bardot saigi selle rolli. Kuigi film jäeti pooleli, küpses Bardot' hinges soov saada näitlejaks. Alguse sai tutvus Vadimiga, kes mõjutas tema edaspidist elu.

Näitlejadebüüdi tegi ta 1952. aastal komöödiafilmis "Le trou normand". Samal aastal – 18-aastaselt – abiellus ta Roger Vadimiga, hoolimata vanemate vastuseisust.

Brigitte Bardot ja Roger Vadim 1962. aastal

Bardot' esimesed filmid olid romantilis-erootilist laadi. Mõned filmid olid ajaloolise taustaga. Sageli mängis ta võrgutavat naist või sisaldas tema roll enesepaljastusstseene. Tema esimene ingliskeelne roll oli 1955. aastal valminud Briti komöödiafilmis "Doctor at Sea".[11] Samal aastal osales Bardot esimest korda Hollywoodis, filmis "Helen of Troy", kus mängis Helena abilist Andrestet.[12] Kuid Hollywoodi filmides esines ta vähe oma prantsuse aktsendi tõttu.

Itaalia filmi "Mio figlio Nerone" (1956) jaoks palus režissöör Bardot'l esineda blondina. Loomulik brünett Bardot eelistas paruka kandmisele juuste blondeerimist. Ta jäi tulemusega nii rahule, et jäi blondiks ka pärast filmivõtete lõppu.[13]

Bardot sai rahvusvaheliseks staariks 1957. aasta filmiga "Ja jumal lõi naise" ("Et Dieu... créa la femme"), pälvides paljude prantsuse intellektuaalide tähelepanu ja pälvides hüüdnime "seksikiisu".[14] Filosoof Simone de Beauvoir kirjutas temast 1959. aastal essee "Lolita sündroom", milles kirjeldas Bardot'd kui "naiste ajaloo vedurit" ja kuulutas ta sõjajärgse Prantsusmaa esimeseks ja kõige vabastatumaks naiseks. Film, mis räägib amoraalsest teismelisest muidu auväärses väikelinnakeskkonnas, saavutas suure menu mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka kogu maailmas ning kuulus 1957. aastal Suurbritannia kümne populaarseima filmi hulka.[15] 1958. aastal sai Bardot'st suurima sissetulekuga näitlejanna Prantsusmaal.[16]

Režissöör Julien Duvivieri 1959. aasta film "The Female" ("La Femme et le pantin") Bardot'ga peaosas oli populaarne, kuid sellele järgnenud "Babette läheb sõtta" ("Babette s'en va-t-en guerre") kujunes tohutuks hittiks, olles Prantsusmaal aasta edukamate filmide eesotsas.[17]

Ta võitis 1961. aastal Itaalia Kinoakadeemia poolt välja antava David di Donatello auhinna parima välismaise naisnäitleja kategoorias töö eest filmis "La Vérité" (The Truth).[18] Film tõi Bardot’le suure kommertsedu Prantsusmaal, olles sellel aastal edukuselt kolmas film ning nomineeriti ka parima välisfilmi Oscarile.

1960. aastate keskel tegi Bardot filme, mis olid suunatud pigem rahvusvahelisele turule. Ajal, mil Euroopa filmitööstus oli mõningases mõõnaseisus, oli Bardot üks vähestest Euroopa näitlejatest, kel õnnestus ka Ameerika Ühendriikides kiiresti kuulsaks saada.

1965. aastal oli Bardot nomineeritud BAFTA auhinnale rolli eest filmis "Viva Maria!", aga ta ei võitnud seda auhinda. Selle filmi tegevus toimus 1907. aastal ning Bardot mängis revolutsionääri, kes aitab kukutada ühe Kesk-Ameerika riigi diktaatorit ja muuhulgas leiutab striptiisi. Film oli suur hitt Prantsusmaal ja kogu maailmas, kuid Ameerika Ühendriikides läbi ei löönud.[19]

Tema viimased filmid olid enamasti komöödiad. Oma eelviimase filmi tegi Bardot taas koos Roger Vadimiga 1973. aastal, milleks oli erootiline draama "Don Juan ou Si Don Juan était une femme..." ("Don Juaniga ehk Kui Don Juan oleks naine..."), mängides nimiosa. Bardot mängis kokku 47 filmis.

Bardot osales ka paljudes muusikasaadetes ning salvestas 1960. ja 1970. aastatel hulga populaarseid laule, mida oli kokku üle poolesaja. Lisaks on Bardot kirjutanud aastatel 1978–2006 viis raamatut.

Hilisem elu ja loomakaitse

[muuda | muuda lähteteksti]
Brigitte Bardot (2002)

1973. aastal tõmbus Bardot meelelahutustööstusest tagasi ja hakkas tegelema loomakaitsega. Ta on tuntud oma tugeva isiksuse, otsekohesuse ja loomakaitseteemaliste sõnavõttude poolest. Bardot on pälvinud ÜRO Keskkonnaprogrammi auhinna Global 500 Roll of Honor ning saanud auhindu ja muud tunnustust UNESCO ja loomakaitseorganisatsioonide poolt.

1985. aastal pälvis Bardot Prantsusmaa kõrgeima teenetemärgi Auleegioni orden,[20] kuid ta loobus selle vastuvõtmisest.[21]

1986. aastal asutas ta omanimelise fondi loomade heaolu ja kaitse tagamiseks. Ta hakkas taimetoitlaseks ja kogus kolm miljonit franki (811 000 eurot) fondi rahastamiseks, müües ka ehteid ja isiklikke asju oksjonil.[22] Ta on protesteerinud hobuseliha tarbimise, karude piinamise (Hiinas), hülgejahi (Kanadas), delfiinide tapmise (Taanis), härjavõitluse jne vastu.

1990. aastatel tegi ta avameelseid ja kriitilisi avaldusi immigratsiooni, Prantsusmaal elavate islamiusuliste, rasside segunemise ja homoseksuaalsuse kohta. Bardot'd on trahvitud kuus korda rassiviha õhutamise eest.[23] Teda peetakse paremäärmusliku poliitiku Jean-Marie Le Peni toetajaks.

Bardot annetas kahe aasta jooksul rohkem kui 140 000 USA dollarit Bukaresti hulkuvate koerte steriliseerimise kampaaniaks. Selliseid koeri leidus Bukarestis hinnanguliselt 300 000.

Kui 2011. aastal lisas Prantsuse kultuuriminister Frédéric Mitterrand härjavõitlused ametlikult riigi kultuuripärandisse, kirjutas Bardot talle ülikriitilise protestikirja. 2013. aastal teatas Brigitte Bardot, et lahkub Prantsusmaalt ja võtab Venemaa kodakondsuse (nagu Gerard Depardieu), kui ei päästeta kahe tuberkuloosi diagnoosiga tsirkuseelevandi elu, keda plaaniti hukata.[24]

23. juulil 2015 mõistis Bardot hukka Austraalia poliitiku Greg Hunti plaani hävitada 2 miljonit kassi, mille abil plaaniti päästa kohalikke ohustatud liike.[25]

Abielud ja suhted

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene abikaasa Vadim oli Bardot'st seitse aastat vanem. Et saada Brigitte'i vanematelt õnnistus abieluks, pidi Vadim, kes oli vene päritolu ja õigeusku, pöörduma katoliiklusse, kuigi pole teada, kas ta seda ikka tegi. Nad lahutasid abielu viis aastat hiljem. Sellegipoolest jäid nad sõpradeks.

Bardot' enda hinnangul on tal olnud kokku 17 romantilist suhet.[26] Ta ise on öelnud: "Olen alati otsinud kirge. Seetõttu olin sageli truudusetu. Ja kui kirg oli lõppemas, pakkisin kohvrit." [27]

Ta on olnud suhtes mitmete näitlejate, lauljate ning kunstnikega nagu Jean-Louis Trintignant, Gilbert Bécaud, Jacques Charrier, Sami Frey, Serge Gainsbourg, John Gilmore, Warren Beatty ja teised.

Filmid

[muuda | muuda lähteteksti]

1950. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Manina, la fille sans (The Girl in the Bikini) (1952)
  • Les Dents (The Long Teeth) (1952)
  • Le Trou normand (Crazy for Love) (1952)
  • Le Portrait de son père (His Father's Portrait) (1953)
  • Un acte d'amour (Act of Love) (1953)
  • Si Versailles m'était conté... (Royal Affairs in Versailles) (1954)
  • Tradita (Concert of Intrigue) (1954)
  • La Lumière d'en face (The Light Across the Street) (1955)
  • Futures vedettes (School for Love) (1955)
  • Le Fils de Caroline chérie (Caroline and the Rebels) (1955)
  • Rendez-vous à Rio (Doctor at Sea) (1955)
  • Les grandes manoeuvres (The Grand Maneuver) (1955)
  • Mio figlio Nerone (Nero's Weekend) (1956)
  • La Mariée est trop belle (The Bride Is Much Too Beautiful) (1956)
  • Hélène de Troie (Helen of Troy) (1956)
  • Cette sacrée gamine (Naughty Girl) (1956)
  • En effeuillant la marguerite (Plucking the Daisy) (1956)
  • Et Dieu... créa la femme ("...And God Created Woman") ("Ja jumal lõi naise...") (1956)
  • La Parisienne (1957)
  • Les bijoutiers du clair de lune (The Night That Heaven Fell) (1958)
  • En cas de malheur (In Case of Adversity) (1958)
  • La femme et le Pantin (A Woman Like Satan) (1959)
  • Babette s'en va-t-en guerre (Babette Goes to War) (1959)
  • Voulez-vous danser avec moi? (Come Dance with Me!) (1959)

1960. ja 1970. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Le Testament d'Orphée (The Testament of Orpheus) (1960)
  • Affaire d'une nuit (It Happened All Night) (1960)
  • La Vérité (The Truth) (1960)
  • La Bride sur le cou (Please, Not ) (1961)
  • Les Amours célèbres (Famous Love Affairs) (1961)
  • Vie privée (A Very Private Affair) (1962)
  • Le Repos du guerrier (Love on a Pillow) (1962)
  • Le Mépris (Contempt) (1963)
  • Paparazzi (1963)
  • Une ravissante idiote (The Ravishing Idiot) (1964)
  • Forbidden Temptations (1965) (dokumentaalfilm)
  • Chère Brigitte (Dear Brigitte) (1965)
  • Viva Maria! (1965)
  • Marie Soleil (1966)
  • Masculine, Feminine (1966)
  • À coeur joie (Head over heels, USA-s Two Weeks in September) (1967)
  • Histoires extraordinaires (Spirits of the Dead) (1968)
  • Shalako (1968)
  • Les Femmes (The Vixen) (1969)
  • L'Ours et la Poupée (The Bear and the Doll) (1970)
  • Les Novices (The Novices) (1970)
  • Boulevard du Rhum ( Runners) (1971)
  • Les Pétroleuses (The Legend of Frenchie King) (1971)
  • Film Portrait (1972 film) (1972) (dokumentaalfilm)
  • Don Juan 1973 ou Si Don Juan était une femme... (Don Juan, or If Don Juan Were a Woman) (1973)
  • L'histoire très bonne et très joyeuse de Colinot Trousse-Chemise (The Edifying and Joyous Story of Colinot) (1973)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Cherry, Elizabeth (2016). Culture and Activism: Animal Rights in France and the United States. Routledge. ISBN 978-1-317156154.
  2. ↑ Happy birthday, Brigitte Bardot. The Guardian, 21. september 2009.
  3. ↑ Marianne ou l'histoire de l'idée républicaine aux XIXe et XXe siècles à la lumière de ses représentations. Anne-Marie Sohn.
  4. ↑ Discovered at Anderson Mesa on 1999-04-10 by Loneos. (17062) Bardot − 1999 GR8. Minor Planet Center.
  5. ↑ Brigitte Bardot: the style icon − in pictures. The Guardian. 1 December 2016.
  6. ↑ The Top Ten Most Beautiful Women Of ALL Time. Heart. 6 January 2015.
  7. ↑ The most beautiful French actresses of all time. Vogue. Archived from the original on 22. November 2021.
  8. ↑ Singer, Barnett (2006). Brigitte Bardot : A Biography. McFarland & Company. ISBN 978-0786425150.
  9. ↑ Brigitte Bardot at 80: still outrageous, outspoken and controversial. The Observer. Retrieved 21 March 2019.
  10. ↑ Caron, Leslie (2009). Thank Heaven. Viking Press. ISBN 978-0670021345.
  11. ↑ "'The Dam Busters'." Times [London, England] 29 December 1955.
  12. ↑ Helen of Troy. www.afi.com.
  13. ↑ Servat, Henry-Jean (2016). Brigitte Bardot – My Life in Fashion (Hardback). Paris: Flammation S.A. ISBN 978-2--08-0202697.
  14. ↑ St. Tropez: What Hath Brigitte Bardot Wrought? Chicago Tribune. 16 March 1986.
  15. ↑ Most Popular Film of the Year. The Times (London, England), Thursday, 12 December 1957
  16. ↑ La naissance d'un sex symbol (The birth of a sex symbol). Bricard, Manon. 12 October 2020.
  17. ↑ 1959 French box office. Box Office Story. Retrieved 28 August 2016.
  18. ↑ Roberts, Paul G (2015). "Brigitte Bardot". Style icons Vol 3 − Bombshells. Sydney: Fashion Industry Broadcast. p. 56. ISBN 978-1-6277-6189-5.
  19. ↑ Tino Balio, United Artists: The Company That Changed the Film Industry, University of Wisconsin Press
  20. ↑ Brigitte Bardot accepts the French Legion of Honor medal. United Press International.
  21. ↑ Legion of Honor: which celebrities have refused it? La Dépêche du Midi. 10 April 2012.
  22. ↑ Brigitte Bardot foundation for the welfare and protection of animals. fondationbrigittebardot.fr. Archived from the original on 25 May 2011.
  23. ↑ Brigitte Bardot Is Handed Her Sixth Fine for Inciting Racial Hatred. Vanity Fair. 5. November 2021.
  24. ↑ Brigitte Bardot’s sick elephants add to circus over French wealth tax protests. telegraph.co.uk; accessed 4 August 2015.
  25. ↑ B.rigitte Bardot condemns Environment Minister Greg Hunt's plan to cull 2 million feral cats. Brigitte Bardot condemns Environment Minister Greg Hunt's plan to cull 2 million feral cats
  26. ↑ Némard, Perrine (19 November 2020). "Brigitte ..." (Brigitte Bardot talks about her many conquests: 'I was the one who chose').
  27. ↑ Arlin, Marc (1 February 2018). "Brigitte ..." (Brigitte Bardot: unfaithful, she reveals the reason for her multiple adulteries). Télé-Loisirs

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Brigitte_Bardot&oldid=6558192"