Avatud ühiskond ja selle vaenlased
"Avatud ühiskond ja selle vaenlased" on filosoof Karl Raimund Popperi tuntuim teos.
Teosel on kaks köidet, esimene kannab alapealkirja "Platoni lummus" (The Spell of Plato), teine aga "Prohvetluse kõrgaeg: Hegel, Marx ja järellainetused" (The High Tide of Prophecy: Hegel, Marx and the Aftermath).
Teose eesmärk on diskrediteerida mõttemalle, mis viivad suletud ühiskonna poole ega toeta avatud ühiskonna ideaali.
"Platoni lummus" käsitleb peamiselt Platoni ühiskonnafilosoofiat ning näitab, et liberaalse demokraatia vaatevinklist on Platoni hoiakud õigluse, riigi jms suhtes kõlvatud ning totalitarismi soodustavad. Popper avaldab teose raames korduvalt imestust, kuidas on saadud pidada Platonit humanistiks, kui ta on oma veendumustelt inimvaenulik ning lisaks veel totalitaarse režiimi pooldaja.
Teoses otsib Popper teda ennastki sügavalt ja negatiivselt puudutanud totalitaarsete mõttemallide juuri ning püüab leida seletust, miks täiesti tavalised ja sugugi mitte pahatahtlikud inimesed selliste kurjusest pakatavate mõttemallide küüsi langevad.
"Prohvetluse kõrgaeg" on sama intentsiooniga, kuid uurimisalaks pole antiik ja totalitaarsuse juured, vaid selle esinemise vormid tema enda ajas. Peamiseks kriitika objektiks on selles köites historitsism ning sellega kaasnev mõttelaad, mille esindajaiks nimetab Popper Hegelit ja Marxi.
Peamine etteheide historitsismi vastu seisneb selles, et inimesed eeldavad ja usuvad, et on olemas mingisugune maailma ajalugu, millel on algus, käik ja siht. Popper kinnitab, et selline arusaam on ekslik ning hariduse pealiskaudsusest tulenevalt sunnitud. Ajalool pole mingit kindlat suunda või ettemääratust, on vaid ajaloo tõlgendused ja hüpoteesid toimunu kohta mingite käesolevate eesmärkide saavutamise vahenditena. Ajaloost ei saa otsida märke tuleviku kohta, saab vaid ajaloo lühikesi etappe mõtestada.
Hegeli arusaam dialektilisest arenguloogikast, mille võttis üle Marx, on sügavalt ekslik ja loob illusiooni maailmaajaloo ülimast eesmärgist. Popperi hinnangul nimetatakse sõnaga "maailmaajalugu" poliitilist ajalugu, mis on aga tema silmis eelkõige rahvusvahelise kuritegevuse ning massimõrvade ajalugu. Sestap oleks õige rääkida paljudest eri ajalugudest, aga mitte absolutiseerida ühte neist.
Teos on eesti keeles ilmunud 2010 (I köide: "Platoni lummus"; tõlkinud Ene-Reet Soovik) ja 2011 (II köide: "Prohvetluse kõrgaeg: Hegel, Marx ja järellainetused"; tõlkinud Triinu Pakk).