Ameerika buldog
| Ameerika buldog | |
|---|---|
| |
| Rühm | 2: pinšerid ja šnautserid, molossid ja šveitsi alpi karjakoerad |
| Päritolumaa |  Ameerika Ühendriigid
|
| Kohalik nimi | American Bulldog |
| Kasutus | talu- ja karjakoer |
| Tunnused | |
| Turja kõrgus | 50–65 cm (isane) 51–61 cm (emane) |
| Kaal | 35–55 kg (isane) 30–45 kg (emane) |
| Kattekarv | lühike tihe ja liibuv[1] |
| Karvkate | valge või tiigerjate või pruunide laikudega valgel põhjal[1] |
| Pesakond | 7–14 kutsikat |
| Eluiga | 10–16 aastat |
| Märkused | FCI poolt tunnustamata tõug; ülalesitatud rühmitus on soovitav |
 Meediafailid Wikimedia Commonsis
| |
| Koer (Canis lupus familiaris) | |
Ameerika buldog on Ameerikast pärinev koeratõug, kelle parimateks omadusteks on arukus, vastupidavus ja võrratu soov töötada. Esineb kahte tüüpi Ameerika buldogeid: klassikalised ja standardsed ning lisaks nende hübriidid.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vanaaja inglise buldogid saabusid Ameerikasse 1733. aastal koos Inglise töölisklassiga, kes hakkasid rajama farme Ameerika lõunaosasse. Koerad olid valvuriteks ning kaitsjateks. Pikka aega kasvatasid ameerika buldogeid farmerid ja aretasid endale kasulikke omadusi: valve-, kaitse-, jahi- ja farmitöödeks. Tänu oma tugevale kehaehitusele ning vastupidavusele olid nad suutelised kaitsma oma perekonda.[2]
Neid koeri ei nimetatud tänapäevaste standardite järgi eraldi tõuks, kuid nad olid buldogi tüüpi. Koerad ei olnud tõupuhtad ja aretusel tehti otsuseid nii, et välja tuleks parimate omadustega töökoer. Suurim roll buldogite säilimisel olid sissetoodud metsead, kellel polnud vaenlasi. Buldogid olid ainukesed, kes aitasid elanikel kahjureid kontrolli all hoida. Teise maailmasõja ajaks oli tõug väljasuremise äärel, kuni John D. Johnson ja tema isa hakkasid otsima parimaid isendeid, kelle abiga tõugu taaselustada. Samal ajal hakkas Johnsoni koerteprojekti vastu huvi tundma Alan Scott, kes alustas Johnsoniga koostööd. Aegamööda läksid nende eelistused lahku: Alan Scott pani aluse standardsele ameerika buldogile ja John D. Johnson aretas klassikalist tüüpi ameerika buldogi.
Lähiajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Praegusel ajal ei ohusta ameerika buldogeid väljasuremine ja nende hulk kasvab. Koeri kasvatatakse töö- ja valvekoerteks või pere lemmikuks. Buldogite ülesanneteks võivad olla eksinud sigade püüdmine, metssigade jahtimine ning karjaajamine. Neid kasutatakse edukalt ka koerte spordis, näiteks võistlusel Iron Dog ja raskeveospordis ning lisaks käiakse ka koertenäitustel.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Ameerika buldog on keskmist kuni suurt kasvu tugeva kehaehitusega koer. Klassikalist tüüpi koerad on lihaselisemad kui standardsed. Buldogite turjakõrgus jääb 50–70 cm vahele: isaste turjakõrgus on tavaliselt 57–67 cm ja emased on veidi madalamad, harilikult 53–65 cm. Üldiselt jääb kehakaal 30–55 kg vahele. Karvastik on lühike ja sile ning tihti valget värvi pruunide, mustade, punakate, helepruunide ja hallikaspruunide laikudega. Silmade värvus on enamasti pruun. Nina värvus on must, võib esineda roosakaid laike. [2]
Iseloom
[muuda | muuda lähteteksti]Ameerika buldog on lojaalne koer ning on oma peremehesse väga kiindunud. Suhtub võõrastesse umbusklikult, tunneb vaenlase kiiresti ära.[2] Buldogid on temperamentsed ja emotsionaalsed koerad, nad vajavad palju tähelepanu ning ranget kasvatust. Lastega läbisaamine on hea, varasem treenimine ning sotsialiseerimine tagab paremad suhted inimestega.
Tervis
[muuda | muuda lähteteksti]Ameerika buldogid elavad tavaliselt 10–16 aastat. Tavaliselt on pesakonnas 7–14 kutsikat. Tänu aktiivsele tegevusele on nende tervis enamasti hea. Haigused kanduvad edasi geneetilist liini pidi, kuid pole omased tervele tõule. Ameerika buldogitel esineb kõige rohkem allergiaid, silmahaigusi ning sage on ka düsplaasia. Allergiate sümptomiteks on vesine nina ja lööve. Lisaks esineb Ameerika buldogite seas näiteks järgnevaid haigusi: luuvähk, ektroopium (silmalau väljapöördumine), entroopium (silmalau sissepöördumine), neeru ja kilpnäärme talitlushäired, neuronaalne tseroidne lipofustsionoos (NCL) ja ihtüoos. Tõsiseks veaks peetakse buldogi suurt ülekaalu. Suurimaks kosmeetiliseks veaks on rohkem kui nelja lõikehamba puudumine.
Hoolitsus
[muuda | muuda lähteteksti]Ameerika buldog nõuab minimaalset karvastikuhoolitsust, kuid nahk vajab erilist hoolt. Nad sobivad nii toa- kui ka õuekoeraks, kuid just toakoertele on oluline kehaline tegevus vabas õhus. Koera peremees peab jälgima koera toitumist ning palju liikuma, et vältida ülekaalu tekkimist. Vähese tähelepanu puhul võib koer hakata kodust vara hävitama. Neile on omane rohke ilaeritus.[3]
Ameerika buldogid Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis tegutseb Eesti Ameerika Buldogide ühing, kuhu saavad koonduda Ameerika buldogite omanikud.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "AMEERIKA BULDOG" (pdf). EKL. Vaadatud 06.11.2017.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ameerika buldog http://www.koer.ee/Ameerika_buldog.html Kasutatud 6.november 2017
- ↑ Pet MD-American bulldog http://www.petmd.com/dog/breeds/c_dg_american_bulldog Kasutatud 6. november 2017