Žest
Žest (ladina keeles gestus) ehk viibe on kommunikatsioonis tähendust omav kehaliigutus. Žestiga võidakse väljendada ideed, arvamust, emotsiooni, ähvardust vms. Tavaliselt osalevad žestis kas käsi, käed või pea, kuid võimalikud on ka žestid muude kehaosadega.
Ülekantud tähenduses mõistetakse žesti all tahtlikult rõhutatud, ülepakutult suurejoonelist tegu.
Žestikuleerimine on väljendumine žestide abil, näiteks näitekunstis.
Digitaaltehnoloogias mõistetakse žesti all inimese konkreetse kehaosa (näiteks sõrm või käsi) liigutust, mille abil on võimalik suhelda digitaalse seadmega (gesture command), näiteks kasutada puutetundlikul ekraanil kahe sõrmega pigistamisliigutust, (two-finger pinching gesture), et suumida sisse või välja.
Žeste võib jaotada järgmistesse tüüpidesse:
- sõnastavad žestid (lexikalisierte Gesten), mis toimivad lekseemidena (Lexem), näiteks üles tõstetud sõrmed tähistavad arve.
- deiktilised žestid (deiktische Gesten). Tuntuim deiktiline žest on sõrmega osutamine.
- ikoonilised žestid (ikonische Gesten) loovad ikooni (Ikon), mis kujutab tegelikkust (Wirklichkeit) ülekantud vormis, näiteks tegevuse järeleaimamine, objekti kontuuride kujutamine või objektide paiknemise kujutamine ruumis. Ikooniliste žestide abil ei kujutata mitte ainult konkreetseid entiteete (Ding), vaid ka abstraktseid entiteete nagu näiteks teooriaid.
- metafoorsed žestid (metaphorische Gesten) toimivad metafoorina, näiteks žest, mille puhul tundub midagi käes olevat. Selliste žestide abil võib kujutada ka ideid (vrd näiteks kahekäežest, kus ühes käes on justkui "hea" ja teises "kuri").
- rütmilised žestid (rhythmische Gesten), mis koos sõnade rütmiga kõnes rõhutavad teatud tähendust. Selliseks žestiks on näiteks olulist jutupunkti markeeriv üles-alla käeliigutus.
Žeste on läbi sajandite uuritud erinevatest perspektiividest. Vana-Roomas uuris žeste Quintilianus, kes oma tekstis Institution Oratoria käsitleb žestide kasutamist kõnepidamisel retoorilise abivahendina.
Hiliskeskaja inglise keelde jõudis sõna gesture aastatel 1375-1425 keskaja ladinakeelsest sõnast gestūra, mis tähendas teo (action), maneeri (manner), hoiaku (bearing) laadi. Gestūra oli tähenduselt lähedane ka ladinakeelse verbi gerere tuletisele gest(us), mille all mõisteti kandmist (to bear), jätkamist (carry on), täideviimist (perform).
16. sajandil tähistati sõnaga 'žest' koomilisi rolle täitva näitleja kehaliigutust.
1644. aastal avaldatud raamatus analüüsis John Bulwer kümneid žeste seisukohast, kuidas kasvatada avaliku kõne mõjukust ja selgust.
1832. aastal kirjutas Andrea De Jorio põhjaliku käsitluse klassikalise antiigi žestikulatsioonist ("Gesture in Naples and Gesture in Classical Antiquity" 1832, järeltrükk Indiana University Press 2002).
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Jan N. Bremmer, Herman Roodenburg (Hrsg.): A Cultural History of Gesture. From Antiquity to the Present Day. Neuaufl. Polity Press, Cambridge 1994, ISBN 0-7456-1101-X.
- Hans-Gustav von Campe: Tägliche Technik. Studien zur Gestik der Verrichtungen. Gesamthochschul-Bibliothek, Kassel 1987 (zugl. Diss. Bielefeld 1983), ISBN 3-88122-370-3.
- Margreth Egidi, Oliver Schneider, Irene Schütze, Caroline Torra-Mattenklott (Hrsg.): Gestik. Figuren des Körpers in Text und Bild. Gunter Narr, Tübingen 2000, ISBN 3-8233-5707-7.
- Adam Kendon: An Agenda for Gesture Studies. In: Semiotic Review of Books, Bd. 7.3 (1997) ISSN 0847-1622 Online.
- Adam Kendon: Gesture. Visible Action as Utterance. Cambridge University Press, Cambridge 2004, ISBN 978-0-521-83525-1.
- Cornelia Müller: Redebegleitende Gesten. Kulturgeschichte, Theorie, Sprachvergleich. Dissertation an der FU Berlin 1996. Spitz, Berlin 1998, ISBN 3-87061-747-0.
- David McNeill: Hand and Mind. What gestures reveal about thought. Chicago University Press, Chicago, Ill. 1995, ISBN 0-226-5613-4-8.
- David McNeill: Gesture and Thought. University of Chicago Press, 2005, ISBN 0-226-5146-2-5.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Tsitaadid Vikitsitaatides: Žest |