iBet uBet web content aggregator. Adding the entire web to your favor.

Link to original content: http://www.videvik.ee/530/ain.html

Ega neid elvalasi palju olegi, kes räägivad Ain Kaalepist kui oma heast tuttavast. Ta pole rahvamehe tüüpi. Peedul sündinud ja 1958. aastast Elvas elanud mees on nende aastate jooksul uskumatult palju korda saatnud, see nõuab pühendumist.
Ain Kaalepi töötee algus oli raskem kui keskmisel eestlasel. Ülikoolis õppinud noormehel oli üks üpris tõsine takistus — nn. halb ankeet. Maast-madalast patriootiliste aadete ja demokraatliku eluhoiakuga noormees ei saanud sõja-aastatel kõrvaltvaatajaks jääda. Põhimõtted ei lubanud tal astuda Saksa sõjaväkke. Noormees jõudis Soome ja võitles kuulsas jalaväerügemendis nr. 200 hõimurahva vabaduse ja Eesti au eest. 1944. aasta sügisel tuli ta soomepoisina Eestit kaitsma. Teadagi, kuidas “relvaga käes töörahva riigi vastu võidelnutesse” suhtuti. Aastatel 1945—1946 vangilaagris istunud tudeng heideti 1949. aastal seepärast koguni ülikoolist välja ja ta sai diplomi alles siis, kui punareiim mõnevõrra leebus.
Kirjandusringkondades teati, et noorel andekal poeedil on raske oma luuleraamatuid välja anda: kirjastus riskinuks seda tehes pahandustega. Nii pidi Ain Kaalep elatise saamiseks tõlkima. Eesti kirjanduselu sellest isegi võitis: valmisid antiikautorite ja luuleklassikute teoste suurepärased tõlked. Mitu Ain Kaalepi rahvalikku ja mõnusa huumoriga luuletust muutusid poplauludeks ja hoidsid rahva hulgas tema kui luuletaja nime värske. Esimesena jõudsid lugejate kätte 1962. aastal “Samarkandi vihikud” ja “Aomaastikud”, edasi tulid juba “Järvemaastikud” ja “Klaasmaastikud”, värssmuljed Usbekimaalt ning pärsia-tadiki luuleklassikat. Luuleuuendajana, vabavärsiviljelejana oli Ain Kaalep “kuldsete kuuekümnendate” eessammujaid.
Kirjandusüldsus õppis Ain Kaalepit tundma kui mitmekülgset filoloogi ja sügavat mõtlejat, kelle klassikatõlgendused köitsid mõttesügavuse ja laiahaardelisusega. Ning üpris ootuskohane, et 1989. aastal ilmuma hakanud ajakirja Akadeemia peatoimetajaks sai just tema. Akadeemia panus demokraatliku mõtteviisi süvendamisse, Eesti ajaloo ümber kootud punamüütide hajutamisse ja eestlaste maailmakultuuri varamule lähendamisse on olnud väga kaalukas.
Elvalastele on Ain Kaalep austatud õpetaja. Elva keskkoolis oli 60. aastatel kirjanduse süvaõpe. 1968. aastal avatud humanitaarklassis õpetasid Tartu Ülikooli õppejõud Karl Muru ja Ain Kaalep. “Olid toredad lapsed, pidime võimaluse piirides andma parima. Mina enam-vähem korralise emakeele ja kirjanduskursuse raames, Ain Kaalep rikastas ja pühapäevastas eelkõige kirjandusteooria algetega,” meenutab seda aega ehtmuruliku tagasihoidlikkusega emeriitprofessor Karl Muru.
Kogu selle üüratu töökoormuse juures pole Ain Kaalep erak. Kui linnavõimud ja kaaslinlased eiravad demokraatlikke põhimõtteid, esineb Ain Kaalep tulise sõnavõtuga, koputades kõigi elvalaste südametunnistusele. Väga korrektne Ain Kaalep ei otsi siis pehmeid väljendeid. Kui reisirongiliiklusele löödi hingekella, ütles Ain Kaalep minister T. Jürgensonile väga sirgjooneliselt, mida ta sellisest asjast arvab, ning selgitas oma seisukohti Postimehe kaudu ka kogu Eesti rahvale.
Ain Kaalepi elutöö on teinud ta Elvas väga populaarseks. Kui Ain Kaalep nimetati 1998. aastal Elva aukodanikuks (koos sõber Karl Muruga), võtsid elvalased selle otsuse rahuldusega vastu.
4. juunil sai Ain Kaalep 75-aastaseks. Elvalased tähistasid oma aukodaniku suurpäeva 31. mail tuumaka konverentsiga gümnaasiumis.

JAAN KAPPO