Vene Õigeusu Kirik

Vene Õigeusu Kirik

Moskva Lunastaja Kristuse katedraal
Asutatud	1589
Peakorter	Moskva
Tegevuspiirkond	Venemaa Föderatsioon, Ukraina, Valgevene, Moldova, Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan, Turkmenistan, Tadžikistan, Aserbaidžaan, Leedu, Läti
Ametlikud keeled	kirikuslaavi keel (liturgiline keel), vene keel (suhtlemis- ja asjaajamiskeel)
Juhtkond	Moskva ja kogu Venemaa patriarh
Peaorgan	Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinod
Veebileht	patriarchia.ru

Vene Õigeusu Kirik (vene keeles Русская православная церковь; lühend VÕK, РПЦ) ehk Moskva Patriarhaat on õigeusu kirik, mis allub Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Vene Õigeusu Kirikusse kuuluvad lisaks Venemaa Föderatsioonis asuvatele kirikuorganisatsioonidele ka Venemaa Keisririigi ajaloolisel territooriumil kujunenud õigeusukiriku organisatsioonid: Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik ja 1917. aasta revolutsioonide järel emigratsioonis tegutsenud ning 2007. aastal Moskva Partiarhaadiga taasliidetud Vene Õigeusu Kirik Välismaal jt. Varem tegutses Eestis Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik.

Oma suuruselt oli Nõukogude aegne kiriku tagakiusamine, uusmärtrite arv ja sellele järgnenud usuline taasärkamine senises kristluse ajaloos pretsedenditu. Suurel osal venelastel, sealhulgas ka osadel kristlastel, on ajaloo vältel olnud kalduvus segi ajada kahte mõistet: Püha Venemaa ja Venemaa.

Kiievi suurvürst (980–1015) Vladimir Svjatoslavitš

Patriarh Kirill

Ajalugu

Algus

Vene Õigeusu Kirik loeb enda alguseks 988. aastat, kui Kiievi-Vene suurvürst Vladimir Svjatoslavitš võttis Bütsantsist vastu ristiusu ja tegi sellest Kiievi-Vene riigis riigiusu. Kiievi-Vene riigis asutati Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku Kiievi metropoolia ning Kiievis Kiievi metropoliidi Mihhail I aujärg. Bütsantsi keisririigi preestreid, arhitekte ja kunstnikke kutsuti Kiievi-Vene kirikute ja katedraalide ehitamisele, kes suurendasid veelgi Bütsantsi kultuurilist mõju. Kiievi-Venesse lähetati usu levitamiseks peamiselt kreeklastest munki ja õpetajaid. Kiievi-Venes segunes nende õpetus kohalike paganlike kommetega.

Algselt oli kultuse raskuskese liturgial (avalik jumalateenistus) sealhulgas valjuhäälsel palvete esitamisel ja armulaual, ka piht oli selle osa. Usuti, et inimese edasist saatust (pärast surma) ei määra mitte üksnes eluajal tehtud teod, vaid ka elavate palved nende eest. Nende palvete lugemiseks tekkisid nii-öelda matmata surnud – need on mungad, kes loevad eestpalveid surnute ja üldse kõigi diptühhonisse kantute eest. Kloostri või kiriku diptühhonisse kandmise eest võeti materiaalset hüvitust. Algselt usuti ka, et iga kloostrisse maetud inimene saavutab lunastuse, hoolimata tehtud pattudest. Pühakuks saamise tingimuseks oli algselt ka surnud isiku säilmete kõdunematus, hiljem see põhimõte muudeti.

Algselt olid paikkonniti erinevad pühakud (näiteks seal elanud munkadest imetegijad), hiljem püüti nende arvu vähendada ja koosseisu ühtlustada. Mõned peamised – Boriss, Gleb, Dmitri, Georgi, Antonius, Theodosius, Nikita, Vassili, Pjotr, Aleksei, Sofija, Vsevolod, Moissei, Leonti, Joona, Sergi, Jossif.

Bütsantsi pikkade tseremooniate lühendamiseks hakkas varsti palveid ja psalme lugema mitu pappi samaaegselt. Iseloomulik on ikoonide kummardamine. Algsele kirikule (vanausulisele) olid omased kellade pidev kasutamine, halleluuja lausumine kaks korda, ristimärgi tegemine kahe sõrmega, habeme kandmine, kasutusel oli võidmine mürriga. 1370. aastatel algasid nõiaprotsessid.

Iseseisva kirikuna

Iseseisvumine Konstantinoopoli patriarhist toimus 1448. aastal, kuid vormiliselt tunnustas Konstantinoopoli patriarhaat Vene õigeusu kiriku autokefaaliat 1589. aastal, kui Vene õigeusu kirik võttis kasutusele patriarhi ametikoha. Suured muudatused kombetalitustes ja tekstides toimusid patriarh Nikoni juhtimisel 1654. aasta kirikukogu parandustega. Jumalateenistustes ja rituaalides naasti algse kreeka õigeusu põhimõtete juurde. Kaheksast ristiharust sai neli, risti pidi lööma kahe sõrme asemel kolme sõrmega, palved lühenesid ja neid hakati taas lugema ükshaaval. Uues usus tauniti ka habeme kandmist, vanaaegse lõikega rõivaid, kehtestati kahekordne maks vanast usust kinnipidajatele (vanausulistele). Samas olid vanausulised vabad muudest koormistest ja maksudest äärealadel (need käisid vaid õigeusklike kohta). Vanausulised tunnistati mitteõigeusklikeks ja pandi 1667. aastal kirikuvande alla. Vanausulised said ohtralt tunda tagakiusamist. Aastat 1666 (maailmalõpu ootuses) hakkasid paljud vanausulised nii protestiks kui ka tagakiusamise vältimiseks end põletama. Sihiks oli muidugi ka pääsemine kurjast, lunastus ja hinge puhastus. 17. sajandi lõpuks oli end põletanud umbes 9000 inimest.

18. sajandil tugevnes tsaaririigi võim kiriku üle veelgi, kiriku maad sekulariseeriti, kirikule jäi vaid usu- ja kombetalituste täitmise funktsioon. Tsaari (keisrit) hakati üha ülistama, seostades tema isikut Jumalaga, seda nii oma koha säilitamiseks, tagakiusamise vältimiseks kui ka kõrgemasse ametisse pääsemiseks. Sellest perioodist peale hakati ka pühapiltidel kujutama tsaari ja tema soosikud.

Vanausulistele pandud kirikuvanne eemaldati alles 1929. aastal, seda eemaldamist kinnitati 1971. aastal. Lõhe on sellest hoolimata siiani säilinud.

Nõukogude võimu all

Oma suuruselt oli Nõukogude aegne kiriku tagakiusamine, uusmärtrite arv ja sellele järgnenud usuline taasärkamine senises kristluse ajaloos pretsedenditu. Erinevalt kristluse algajast polnud uusmärtritel, peale väheste erandite, võimalust usust lahtiütlemise läbi oma elu säilitada. Seega polnud tegemist valdavalt mitte usukangelastega vaid ohvritega.

Nõukogude võimu järgsel ajal

1988. aastal, kui tähistati Venemaa ristimise 1000. aastapäeva, tegutses NSV Liidus 6893 kogudust ja 22 kloostrit. 2019. aasta alguses tegutses Venemaal 38 649 kogudust ja 972 kloostrit ning välismaal 977 kogudust ja 40 kloostrit. 2018. aasta 15. oktoobri seisuga oli kanoniseeritud pühakuks 1784 uusmärtrit.

Venemaa sissetung Ukrainasse

Vene Õigeusu Kiriku patriarhaadi ja suure osa usklike praegust suhtumist kogu ülejäänud maailmasse, kaasa arvatud Moskva patriarhaadile mittealluvatesse õigeusklikesse, väljendavad osati ekspresident Dmitri Medvedevi sõnad:

"Ukrainlastele ulatati Suureks Pühaks kristliku halastuse käsi. Nende juhid lükkasid selle tagasi. Arvan, et enamik meie sõjaväelasi, kes võtavad osa sõjalisest erioperatsioonist, hingasid kergendatult, kuuldes Ukraina peaklounide keeldumist peatada jõuludeks tuli. Vähem probleeme ja riukaid.

Inimestest, kes jäävad ilma võimalusest kirikus käia, on kahju. Aga sigadel ei ole mingit usku ega kaasasündinud tänulikkust. Nad mõistavad ainult toorest jõudu ja nõuavad vingudes peremeestelt lobi. Sellel põhineb dressuur. Ja see jätkub lääne seakarjuste poolt."

Kirikuorganisatsioon

Juhtimine

Vene Õigeusu Kirikul on patriarhaadi staatus ning kiriku eestseisja on Moskva ja kogu Venemaa patriarh (kõnetlusvorm "Teie pühadus" (Ваше Святейшество)).

Vaimulikkond

Vene Õigeusu Kirikus kasutusel olevad kõnetlusvormid:

• metropoliit (Ваше Высокопреосвященство 'Teie üli­pühitsetus')
• peapiiskop (Ваше Высокопреосвященство 'Teie üli­pühitsetus')
• piiskop (Ваше Преосвященство 'Teie kõrgestipühitsetus')
• arhimandriit (Ваше Высокопреподобие 'Teie kõrgeausus')
• iguumen (Ваше Высокопреподобие 'Teie kõrgeausus')
• preester (Ваше Преподобие 'Teie auväärsus')

Iseloomulikud jooned

Vene õigeusu kirikule iseloomulikud jooned tulenevad suurel määral selle Bütsantsi (Konstantinoopoli) päritolust ning on paljuski ühised kõigile Ida õigeusu kirikutele. Kirikute arhitektuuris on kasutusel sibulakujulised kuplid, ristil on üks või kaks lisapõikpuud, ikoonide ees kummardatakse, lüüakse risti ette ja nii edasi.

Õigeusk on Venemaal olnud tugevalt seotud vene rahva enesemääratlusega ja tähendusotsingutega. Venelased on pidanud õigeusku ainsaks õigeks ristiusuks, Moskvat "kolmandaks Roomaks" ning vene rahvast ainsaks "jumalakandjaks" rahvaks maailmas. Uskumus, nagu oleks vene rahvale määratud eriline missioon maailma lunastamisel, seostus 19. sajandil paljude revolutsiooniliste liikumistega ning kandus antiklerikaalsel ja ateistlikul kujul edasi 20. sajandil valitsenud kommunistliku režiimi ekspansionistlikku poliitikasse.

Venemaal on õigeusust välja kasvanud paljud usulised liikumised. Kirik on neid mõnikord tauninud, pannud kirikuvande alla ja isegi jälitanud, kuid samal ajal on kirik ka paljusid sallinud ja tunnustanud (pühakuks kanoniseerimisega jm).

Üks omapärasemaid nähtuseid Venemaal õigeusus on läbi sajandite olnud nn jurodivõide kultus. Jurodivõi on pühaks peetav "Kristuse pärast hull", sisuliselt rändjutlustaja või -munk, kelle iseäralikkust peetakse jumalikuks tunnuseks. Seetõttu on jurodivõi püha ja puutumatu ning võib jutlustada mida iganes. Tuntuimad neist on Peterburi Ksenija (18. saj) ja Grigori Rasputin Nikolai II õukonnas.

Kirikust lahknenud sektid

Strigolnikud (vene keeles стригольники strigolniki) olid 14.-15. sajandil Novgorodi, Pihkva ja Tveri kubermangus levinud ketserlikust liikumisest osavõtjad, käsitöölised ja alamvaimulikud. Nad eitasid kiriklikku hierarhiat, munklust ja mõningaid usudogmasid, protesteerisid kirikumaksude vastu, propageerisid sotsiaalset võrdsust.

Juuditsejad (жидовствующие židovstvujuštšije) oli Novgorodi-Moskva ketserlus Vene õigeusu kirikus, mis algas umbes 1476. aastal Novgorodis. See ilmus ühes eshatoloogiliste ootuste elavnemisega, kuid arvestades kalendrilist aja erinevust juutide Piibli ja selle Aleksandria tõlke vahel, ei pooldanud seda. Rajanes põhjalikumal piiblitundmisel, samuti oldi kursis kabala, astroloogia ja astronoomiaga. Juuditsejad kritiseerisid ikoonide kummardamist. Kristust pidasid nad lihtsalt prohvetiks, mitte jumalinimeseks. Jumal on vaid üks ja ainus. Armulaua atribuute pidasid nad lihtsalt sümboliteks. Ei uskunud hauatagusesse ellu. Kiriklikku hierarhiat pidasid valeks, kuna see oli paika pandud raha eest ("kasu eest").

Suur hulk liikumisi ja rahutusi tekkis 17. sajandil seoses Nikoni ulatuslike kirikureformidega. Vanadele kommetele truuks jäänud õigeusklikke nimetatakse vanausulisteks.

Hlõstid (хлысты hlõstõ; ka jumalainimesed, iisraellased) on 17. sajandi teisel poolel tekkinud liikumine. Nende õpetuse peamine sisu on vahetu suhtlemine Püha Vaimuga. Ekstaatilise kultusetalituse ajal läheb Püha Vaim väljavalituisse ("õigeisse"), neis kehastub Kristus. Kaalukad on ka sekti juhtide kultus ja prohvetlus. Kultuses sisaldub ringiskäimine, märatsemine, enesepiitsutamine ja muu selline. Pole lubatud asutada perekonda, omada lapsi, süüa liha ja veretoite, tarvitada alkoholi ja suitsetada.

Võglased (выговцы võgovtsõ) on Võgi vanausulised Pomorjes (pomoorid). Algselt eralduti täiesti muust maailmast, seati sisse poolkommunistlik kord, kogu vara oli ühine, kehtis range tööjaotus. Nad pidasid ülejäänud maailma antikristlikuks. Õpetajad ja papid puudusid. Põhimõte oli – kõik püsib ainuüksi usul, samas elasid ka maailmalõpu ootuses. Jumalateenistus sisaldas ühist palvetamist, laulmist ja lugemist valitud juhataja all (mitte tavapärased maagilised tseremooniad) kabelites ja kodustes palvelates. Nende kontingent oli enamasti talupoeglik. Soovisid ise endale preestriks olla (papitud). Hiljem taastasid sideme maailmaga (1702) ja leppisid riigiga. Kannatasid repressioonide all 1830. aastatel.

Filiplased (филипповцы filippovtsõ) on võglastest kujunenud sekt, kes ei läinud kompromissile riigiga (antikristusega). Nende juhataja oli keegi Filipp. Nad panid võglaste peale needuse ja keeldusid Võgile allumast. Ei palvetanud tsaari eest, keeldusid kahekordse maksu tasumisest. Elasid põhjalas põlistaigas. Tagaajajate ilmudes päästsid end enesepõletamisega. Püsisid leppimatud kuni 19. sajandi teise pooleni.

Fedossejevlased (федосеевцы fedossejevtsõ) on Poolast 1715. aasta paiku alguse saanud liikumine. Selle rajaja oli Feodossi Vassiljev. Kogukonnad olid kinnised, valitses abielukeeld. Liikumine laienes Moskva Preobraženski kogudusele umbes 1771. aastal. Suhtlemine muu-usulistega oli väga piiratud. Liikumine sisaldas variserluse (silmakirjalikkuse) elemente. Sellel oli palju sidemeid üle Venemaa. Vahepeal liikumine taandus, taaselustumine toimus 1820. aastatel ja hääbumine 1840. aastatel.

Jooksikud (бегуны ehk странники begunõ ehk stranniki) on sekt, mille juhiks oli keegi Jeftim, endine fedossejevlane. Liikumine sai alguse umbes 1715. aastal. Selles osalejad olid ülekohtu eest pagevad talupojad, soldatid, sunnitöölised, kerjused. Väikekodanlased osutasid varjamise teel jooksikutele abi, kasutades neid samas odava tööjõuna. Nende pelgupaigad olid peamiselt jõgede ümbruses, põhjapoolsetel aladel jms (keskus Jaroslavlis, seal olevat olnud 464 pelgupaigapidajat). Ideoloogia: riik ja selle esindajad on kurjuse kehastus, selle ja vastavate ilmingute eest peab pidevalt põgenema. Seega ei tohtinud jooksikud omada vara, olla lahkusuliste nimekirjades, omada passi ja muud sellist. Nad eitasid ka raha kui antikristuse sünnitist, riigivappi sellel pidasid antikristuse pitseriks. Liikuva eluviisi tõttu ei tunnistatud ka abielu ning välditi seaduste täitmist. Samuti eshatoloogilised motiivid. Pärast vahepealset langust leidis aset jooksikluse uus laine 1820. aastatel.

Artamonovlased (артамоновцы artamonovtsõ) oli fedossejevlastest lahkulöönud liikumine, kus kompromissina oli lubatud õigeusu preestri toimetatud laulatus.

Jehovistid ehk jehovistid-iljinlased (ru:Еговисты-ильинцы) oli Siberis tegutsenud vene lahkusk. Selle järgijad olid 1840. aastail Uuralites Nikolai Iljini rajatud usulahu "Desnoje bratstvo" (ehk "Sionskaja vest") liikmed. 19. sajandi keskpaiku tekkinud, kirikule ja valitsevale korrale vaenulik vene sekt, mille Johannese Ilmutusraamatule toetuvas õpetuses leidub ka judaismi, materialismi ja sotsialismi elemente.

Tolstoilased (толстовцы tolstovtsõ) oli 19. ja 20. sajandi vahetusel tekkinud usuline liikumine, mille algataja oli Lev Tolstoi. Mõistes hukka oma varasema kirjandusliku loomingu ("Sõda ja rahu", "Anna Karenina" jt) hakkas Tolstoi propageerima lihtsat eluviisi, heategevust ja muud sarnast. Ta andis välja hulga usulist kirjandust, eitas kirikuvõimu ja kiriku dogmasid. Liikumisel oli palju poolehoidjaid, tuntuim neist Ilja Repin.

Usulisi liikumisi Venemaal oli veel, teiste seas ka duhhoboorid (духоборы), molokaanid (молокане) ja skopetsid (скопцы).

Paljud sektantlikud rühmitused ja liikumised Vene õigeusu kiriku sees ja selle kõrval püsisid elujõulised veel kuni 1917. aastani. Kommunistlik terror hävitas nad enamasti jäägitult.

Meediaväljaanded

• 2016. aastal sai Moskva patriarhaat telekanali Spas ainuomanikuks.

Vaata ka

• Kirikuslaavi keel
• Vene õigeusu kiriku juhtide loend, Kiievi ja kogu Venemaa metropoliit, Moskva ja kogu Venemaa patriarh
• Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik
• Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik
• Õigeusu kirik Eestis, Eesti õigeusu koguduste loend, autonoomne Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
• Õigeusu kirik
• Vanausulised

Välislingid

• Vene Õigeusu Kiriku ametlik koduleht