Tegelikkus
|
See artikkel räägib võimalikkuse vastandist; virtuaalsuse ja fiktiivsuse vastandi kohta vaata artiklit Reaalsus |
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Tegelikkus ehk aktuaalsus (kreeka keeles energeia, ladina keeles actualitas, saksa keeles Wirklichkeit) on 1) millegi omadus olla mitte ainult võimalik, vaid olla ka päriselt, 2) kõige tegeliku kogusumma.
Tegelikkus on 1) puhta võimalikkuse vastand (gegenüber der bloßen Möglichkeit): aktuaalsus (die Aktualität), praegune olemine (das gegenwärtige Sein), tegu (Wirken), mõjutatu (Ausgewirkte), teokstehtu (Verwirklichte); 2) näiva (Schein), kujuteldava (Eingebildete), pelgalt ettekujutatava (Vorgestellte), pildilise (Bildlichen), mõeldu (Vermeinten) vastand: kehastades keeruliselt määratletavaid (zuständlich Beurteilten) omadusi nagu olemasolev (seiend), olemuslik (wesenhaft), asjane (dinglich), omaduslik (eigenschaftlich) või ka tõeliselt oleva kogusumma (den Inbegriff des wahrhaft Seienden selbst).
Algselt on kõik (implitsiitne) tõeline (Ursprünglich gilt alles (implizite) als wirklich), tõelisuse mõiste aga tekib alles tõese ja väljamõeldu, näiliselt oleva, vastandumisel (der Begriff der Wirklichkeit wird aber erst gebildet durch die Gegenüberstellung des wahrhaft und des vermeintlich, scheinbar Seienden). "Tegelik" ("wirklich") on kõik tegutsemisvõimeline (Wirkungsfähige), (võimalikule) kogemusele sisu loov (den Inhalt einer (möglichen) Erfahrung bildende) või olevana mõeldu (als seiend denkend Gesetzte). Kuigi objektid on oma loomu poolest subjektiivselt tingitud (Indem man erkennt, daß die Objekte in ihrer Beschaffenheit subjektiv bedingt sind), muutub nende tegelikkus siiski kaudselt, relatiivselt, (verwandelt sich deren Wirklichkeit in eine bloß mittelbare, relative), samas kui Mina kui sellise vahetu tegelikkus püsib ja on ette kirjutatud "transtsendentsete faktorite" absoluutse tegelikkuse poolt (während das Ich als solches unmittelbare Wirklichkeit behält und eine absolute Wirklichkeit den "transzendenten Faktoren" zugeschrieben wird).
Isiklike üleelamiste subjektiivsest tegelikkusest (von der subjektiven Wirklichkeit der individuellen Erlebnisse) eristuvad nende objektiivse tegelikkuse poolest võimalike (väliste) tunnetussisude reeglipärased seosed (gesetzmäßigen Zusammenhänge möglicher (äußerer) Erfahrungsinhalte durch ihre objektive Wirklichkeit), vt reaalsus (Realität).
Metafüüsiline ja tunnetusteoreetiline tähendusväli
[muuda | muuda lähteteksti]Filosoofiliselt on mõistel 'tegelikkus' kaks teineteisega haakuvat tähendusvälja: metafüüsiline ja tunnetusteoreetiline.
Metafüüsikas kuulub tegelikkus modaalsete mõistete hulka, vastandudes mõistele 'võimalikkus'. Vastupidi veel mitte oleva potentsiaalsusele on tegelikkuse jaoks põhiline aktuaalsus ehk praegune olemasolu. Vastandamaks akti ja potentsi mõistet, kasutab Aristoteles oma metafüüsikas mõisteid energeia ja entelechia (eesti keeles entelehhia). Entelehhia on olevas sisalduv teostumise võimalus või võime (dynamis). Tegelikkus on olemise vormi (eidos) või kuju (morphe) loova lõpuleviimise printsiip, sest vormimata substants või mateeria (hyle) ei esinda printsiibina tegelikkust. Aristotelese arvates kujutab liikumine kui printsiip enesest võimalikkuse üleminekut tegelikkuseks: liikumine on võimaliku püüdlus muutuda tegelikkuseks. Metafüüsilise tegelikkusekontseptsiooni juurde kuulub ka tegelikkuse ja näivuse vastandamine, mis kuulub kokku ka vana- ja keskajal tuntud tõe mõistega. Selle kohaselt tegelikkus on tõeselt või tõeliselt olev. Mittetegelikkust tuleks seega vaadelda olemise seisukohalt puudulikuna.
Tunnetusteoorias on tegelikkus mõtlemisest ja teadvusest sõltumatu reaalsus. Tegelikkus on see, mis tähistab miskit, mis on iseenesest ja meist sõltumatult väljaspool meie ettekujutusi või mõtlemist. Siin peitub ka tunnetusteoreetiline põhiprobleem: kuidas suuta ette kujutada ettekujutusevälist? Descartes arendab Meditatsioonides küll ebatäieliku, kuid veenva teadvuse tegelikkuse mudeli (Modell der Wirklichkeit der Erkenntnis), mille puhul ta mõtleb ideest kui kujutluste sisust (Sachgehalt der Vorstellungen) nende küll transtsendentse, kuid puhast aktuaalsust kujutavate formaalset reaalust (realitas formalis) põhjustava objektiivse reaalsusena (realitas objectiva). Kanti jaoks polnud sellist transtsendentsust enam olemas, kuna temal on tegelikkus juba kujutlus: tegelikkus on see, mis "langeb kokku kogemuse (tundmuse) materiaalsete tingimustega" (was mit den materialen Bedingungen der Erfahrung (Empfindung) zusammenhängt).