iBet uBet web content aggregator. Adding the entire web to your favor.
iBet uBet web content aggregator. Adding the entire web to your favor.



Link to original content: http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu
Tartu – Vikipeedia Mine sisu juurde

Tartu

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib asulast, omavalitsusüksuse kohta vaata artiklit Tartu linn (haldusüksus); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tartu (täpsustus). "Dorpat" ja "Jurjev" suunavad siia; teiste tähenduste kohta vaata lehekülgi Dorpat (täpsustus) ja Jurjev (täpsustus).
Tartu
eesti Tartu
lõunaeesti Tarto
Vaade linnasüdamele ja seda läbivale Emajõele
Pindala: 39,0 km² (2016)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 97 759 (1.01.2024)[2] Muuda Vikiandmetes
EHAK-i kood: 8151[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 58° 23′ N, 26° 43′ E
Tartu (Eesti)
Tartu
Kaart
Tartu on ülikoolilinn ja Tartu Ülikool on üks peamisi linna arengut mõjutavaid asutusi
Tartu raekoda 2016. aasta detsembris
Kesklinna suveõhtune vaade: Riia tänava algus, taamal Emajõe Ärikeskus ja Tasku Keskus, kõrval Kvartali kaubanduskeskus

Tartu on rahvaarvult Eesti teine linn, omavalitsusliku Tartu linna ja Tartu maakonna keskus ning Lõuna-Eesti suurim keskus. Linn asub Emajõe kallastel.

Vanimaid inimasustuse jälgi Tartu aladel on leitud Uus-Ihaste asulakohas ja nende vanuseks loetakse umbes 8000 eKr. Umbes 700. aasta paiku rajati hilisema Tartu tähetorni kohale muinaslinnus. Tartu esmamainimise aastaks loetakse aastat 1030, kui Kiievi suurvürst Jaroslav Tark võitis tšuude ja rajas vana linnuse kohale uue. 1224. aastal vallutasid linna Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed ja seda sündmust on peetud ka muistse vabadusvõitluse lõpuks Mandri-Eestis.

Keskajal oli Tartu hansalinn ja kuulus Vana-Liivimaa rikkamate linnade sekka. Õitseaeg lõppes Liivi sõjaga. Samuti kannatas linn suuresti järgnevates relvakonfliktides. Näiteks Põhjasõjas küüditati linnakodanikud Venemaale ja põletati linn maha. Laastavalt mõjus ka 1775. aasta Tartu tulekahju. Tartu Ülikooli tegevuse taastamine 19. sajandi esimesel poolel muutis Tartu oluliseks teadus- ja kultuurikeskuseks ning võimaldas linnal taas kasvada.

Tartu on tuntud kui Eesti traditsiooniline intellektuaalse elu keskus. Tartus asuvad Eesti vanim ülikool – 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool – ning Eesti vanim tänini tegutsev teater Vanemuine. Kultuurikeskusena on Tartu mänginud olulist rolli eestlaste rahvusliku ärkamisaja arengus ja lätlaste rahvusliku ärkamise alguskohana. Linnas toimus 1869. aastal I üldlaulupidu.

Esimese maailmasõja järel sõlmiti Tartus 1920. aastal rahulepingud nii Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa kui ka Soome ja Nõukogude Venemaa vahel.

Läbi aegade on Tartu kandnud nimesid Tarbatu, Dorpat, Dorpt, Dörpt, Derpt, Jurjev jts. Rahvapäraselt on see tuntud ka kui näiteks ülikoolilinn, Emajõe linn ja Emajõe Ateena. See on tuntud Eesti ülikoolilinnana,[4] aga seda on nimetatud ka näiteks Eesti tänavakunsti pealinnaks.[5] Tartu on UNESCO kirjanduslinn. Tartu tunnuslause on "Tartu – heade mõtete linn".

Tähtsamatest riigiasutustest tegutsevad Tartus Riigikohus, Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Vangla, Ravimiamet ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA). Suurimaks muuseumiks on Eesti Rahva Muuseum.

Tartu Raekoja platsil paikneb linna keskpunkt, selle tähise koordinaadid on 58° 22′ 49″ N, 26° 43′ 21″ E. Tartu vanalinn on muinsuskaitseala.[6]

Linna mitteametlikeks sümboliteks võib pidada tuntumaid vaatamisväärsusi nagu Tartu raekoda, Kivisild, Kaarsild ja Tartu toomkirik, tuntud tartlasi või ka väljamõeldud olevusi nagu Tartu vaim.

2024. aastal on Tartu üks kolmest Euroopa kultuuripealinnast.[7][8]

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]
1860. aastate "kuldajastu" vaade Tartu Ülikooli peahoonele kui teadustemplile Venemaa Keisririigis, mis inspireeris baltisakslaste kasutatud nimetust "Emajõe Ateena"

Varaseim teadaolev Tartu nimi pärineb vanavene leetopissidest, kus seda kutsuti Jurjeviks (Юрьев). Nestori kroonika (mille originaaltekst pole säilinud, kuid kõige varasemad teadaolevad ümberkirjutused pärinevad 14. sajandist) enamlevinud tõlgenduse järgi Kiievi vürst Jaroslav vallutas 6538. (1030.) aastal Tartu ning rajas sinna Jurjevi linnuse ("Сего лѣта иде Ярославъ на чюдь, и побѣди я, и постави городъ Юрьевъ.").[9][10] Kohale võidi anda nimi vürsti ristinime Georgi (Juri) järgi.[9]

13. sajandi alguses kirjutatud Henriku Liivimaa kroonika kutsub Tartu linnust Tarbata, Tharbata, Tharbete ja Darbete. Sellest nimest pärinevad ka praegune kirjakeelne Tartu, lõunaeestikeelne Tarto, lätikeelne Tērbata, saksakeelne Dorpat ning viimase venekeelne variant Дерпт. 13. sajandi nimekuju päritolu kohta on esitatud erinevaid seisukohti. Friedrich David Lenz pakkus 1803. aastal välja, et see seondub tatarlastega. Teise kunagise arvamuse kohaselt on selle taga kuramaaliivi keeles tuntud sõna tarabos või taraab, tähendusega sarapuu. Tartu nime on arvatud tulenevat ka Skandinaavia jumala Thori või müütilise eestlaste jumala Taara nimest.[11] Viimasest hüpoteesist lähtudes on Tartu nime algse variandina nähtud näiteks kuju taarpaato, kus paat(o) oleks tuletis sõnast paas ja taarpaato tähendaks kohta, kus on Taara ohvrikivi. Samas Eestis keelendit paato ei tunta. Teise variandina on oletatud lähtesõnana Taarpadu ehk Taara padu, kus padu märkis madalat niisket rägastikku, võsapadrikut.[12] Siiski pole kindel, kas Taaraks kutsutud jumalus üldse on piirkonna rahvaste mütoloogias eksisteerinud.[11] Veel on Lauri Kettunen nime alusena välja pakkunud tegusõnu tarvastama, tarvama, tarbama, tõrvama, tõrbama (näiteks Tõrvatu > Tarvatu > Tartu).[12]

Paul Alvre ja tema seisukohta toetava Andres Tvauri arvates on Tartu saanud nime ürgveise ehk tarva järgi. Alvre eeldab, et sõna tarvas võis käänduda nii tarvas:tarva (nagu näiteks samuti Henriku kroonikas mainitud Tarwanpe ehk Tarvanpää puhul) kui tarvas:tarba (nagu näiteks varvas:varba). Nime algkuju oli sel juhul Tarbata. Alvre peab ootuspäraseks selle sõnatüve tugevat astet enne sufiksit -ta (nagu varvas:varba-ta). Hiljem on tema oletuse kohaselt sisekao tulemusena teise silbi a ära jäänud (seda arengujärku peegeldavad saksa-, vene- ja lätikeelsed nimekujud) ja toimunud assimilatsioon b-t > tt ning nime hakatud hääldama Tarťtu.[12] Tvauri juhib tähelepanu asjaolule, et läänemeresoome keelealal on loomanimede, sh tarva nime kasutamine väga levinud (Eestis näiteks Tarvanpää, Tarvastu, Tarvasjõgi, Tarva). Veel mitu 13. sajandi linnust kandis loomanime (lisaks Tarvanpääle veel Otepää ja Varbola).[11]

Nime "Tarbatum" kasutati kuni 16. sajandi 1. pooleni Tartu märkimiseks ladinakeelsetes ürikutes ja kroonikates.[13]

Linna lüüriline hüüdnimi on Emajõe Ateena.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tartu ajalugu

Vanaaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu tekkis kohta, kus põhja-lõuna suunas minevad teed ületasid olulise veetee, Emajõe.[14] Hiljemalt umbes 700. aastal ehitati Toomemäele linnus. Tartut mainiti kirjalikult esimest korda 1030. aasta paiku, kui Kiievi suurvürst Jaroslav Tark Vana-Vene leetopisside andmetel ründas tšuude, võitis nad, ning rajas Jurjevi linnuse. Nimi Jurjev tuleneb Jaroslav Targa ristinimest Juri. Kiievi suurvürstiriigi võimu alla kuuludes kasvas Tartu tolle aja kontekstis suhteliselt suureks asulaks. Pärast linnuse vallutamist ja mahapõletamist sossolite poolt 1061. aastal Kiievi võimuperiood lõppes.[15] Linnus ise ehitati üles, aga asulat enam mitte.[16]

Keskaeg

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu keskaegse linnamüüri säilmed

13. sajandi alguses, Liivimaa ristisõja ajal, läks Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võimu alla. Otsustavaks sündmuseks sai Tartu muinaslinnuse vallutamine 1224. aastal, mida on peetud ka muistse vabadusvõitluse lõpuks Mandri-Eestis. Mahapõletatud linnuse asemele püstitati kivist piiskopilinnus (praeguse tähetorni kohal) ning Tartust sai enam kui kolmeks sajandiks piiskopkonna keskus. Tartu raadi on allikais esmamainitud 1262. aastal. Linn kuulus Vana-Liivimaa rikkamate linnade hulka, mis elatus Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelisest kaubandusest. Seal asus neli kloostrit (tsistertslaste Katariina klooster, dominiiklaste Magdaleena klooster, frantsisklaste mees- ja naisklooster) ja üheksa kirikut (toomkirik, Jaani kirik, Maarja kirik, Katariina kirik, Püha Vaimu kirik, Jakobi kirik ja õigeusu pühakojad Nikolai kirik ja Georgi kirik.

Uusaeg

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu vaade aastal 1553

Tartu esimene õitseaeg lõppes Liivi sõjaga. 1558–1582 kuulus linn ja piirkond vojevoodkonnana Moskva tsaaririigile (vene ajalookirjanduses kasutati sellel ajal Tartu kohta nime Jurjev ehk Liivimaa-Jurjev (Юрьев-Ливонский), seejärel 1583–1625 Poolale vaheajaga 1601–1603, mil linn kuulus Rootsile. 1625. aastal läks linn jällegi Rootsi kuningriigile. Sagedased sõjad purustasid enamuse endisest hiilgusest, lisaks küüditati 1571 kogu saksa soost elanikkond Venemaale.

Rootsi alluvuses alustas linnas 1632. aastal tegevust ülikool – Academia Gustaviana –, mis tegutses Tartus kuni 1699. aastani. Linna lähedale Ropka mõisa asutati Bengt Gottfried Forseliuse eestvõttel kooliõpetajaid ettevalmistav õpetajate seminar. 1699. aastal koliti ülikool sõja jalust Pärnusse, kus see tegutses 1710. aastani; seda perioodi tuntakse tänapäeval Academia Gustavo-Carolina nime all.

Põhjasõja käigus langes linn 1704. aastal jälle Vene vägede kätte. Rootslaste tagasipöördumist kartes küüditati 1708. aastal linnakodanikud Venemaale ning põletati linn täielikult maha. Maa oli sõjast kurnatud ja vaene, peamiselt puust linna laastasid korduvalt tulekahjud, 1775. aastal hävis 2/3 linnast. Järgneva ülesehitustöö käigus kinkis keisrinna Katariina II Tartule kivisilla.

Tartu vaade aastal 1866. Esiplaanil Meltsiveski tiik

1802. aastal avati Tartus Aleksander I käsul jällegi ülikool, mis tegutseb tänapäevani. 19. sajandi esimesel poolel oli Tartu Ülikool kõige suurem ülikool kogu Vene riigis. Linn kasvas kiiresti ja muutus oluliseks teadus- ja kultuurikeskuseks. Sajandi teisel poolel oli see oluline rahvusliku liikumise keskus. Anti välja ajalehte Postimees, tegutsesid Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts ja Õpetatud Eesti Selts ning Vanemuise Selts. Tartu sai raudteeühenduse 1876. aastal. 1893. aastal muudeti venestamise käigus linna nimi ametlikult Jurjeviks (saksa transkriptsioonis Jurjew).[17] Vältimaks vene nime, kasutati eesti ja saksa keeles nimesid Taaralinn, Embach-Athen, Embachstadt, Musenstadt am Embach-Ufer jne.

Johannes Pääsukese foto Barclay de Tolly majast 1914. aastal

Uusim aeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene maailmasõda ja Vabadussõda möödusid Tartus suuremate purustusteta. 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu ja 14. oktoobril 1920 Soome ja Nõukogude Venemaa vahel.

Sõdadevahelisel ajal laienes linn kiiresti, muuhulgas rajati Tähtvere linnaosa. Raadi mõisa rajati Eesti Rahva Muuseum. Linnas tegutsesid ülikool, Eesti Teaduste Akadeemia ja Pallase kõrgem kunstikool.

Teises maailmasõjas sai Tartu rängalt kannatada. Hävisid 2/3 elamispinnast, Kivisild, Eesti Rahva Muuseumi ja Vanemuise hooned jpm. Nõukogude okupatsiooni ajal tasandati suurem osa kesklinna varemetest haljasaladeks. 1960. aastatel algas hoogne elamuehitus Annelinnas. 1960. aastal valmis Kaarsild ja 1980. aastal Sõpruse sild, mis ühendab Annelinna Karlovaga, rajati ülikooli uus füüsikahoone ning raamatukogu. Linnas paiknenud suure sõjaväelennuvälja tõttu oli Tartu kinnine linn: välismaalasi lubati Tartusse vaid erandjuhtudel.

Kivisild 1913. aasta paiku

Tartu Katseremonditehases valmistati veoauto GAZ raamile Eestis laialt levinud leivaautosid ja kolhoosibusse. Viimased legendaarsed mudelid olid tootmises veel enne Nõukogude aja lõppu. Eesti taasiseseisvumisel alustati tehase ruumides Scania kontserni all liinibusside tootmist. Esimese suurema partii tellis Tallinna Autobussikoondise AS. Lisaks Tallinnale valmistati suurem kogus ka Tartusse ning väiksemad kogused Kohtla-Järvele, Narva ja Pärnusse. Viimasena valmistati Tartus Scania linnalähiliinibusse Scania Omniline, mis Eestis sõidavad ringi GO Busi ja ATKO liinide all. 2007. aasta sügisest tehas likvideeriti ja tootmine lõpetati.

Eesti Rahva Muuseumi peahoone avati 2016. aastal

1980. aastate lõpust ja taasiseseisvumisest alates on hakatud sõjas purustatud kesklinna uuesti täis ehitama. Taastati sõjast saadik varemeis seisnud Jaani kirik. Riiklikest institutsioonidest viidi Tartusse Riigikohus ja 2002. aastal ka Haridus- ja Teadusministeerium. Rajatud on mitu kaubanduskeskust (Lõunakeskus, Tartu Kaubamaja, Tasku, Kvartal jt). Oluliselt on edasi arenenud Maarjamõisa (sealhulgas on Tartu Ülikooli Kliinikum laiendanud oma meditsiinilinnakut ja Tartu Ülikool välja ehitanud oma Maarjamõisa tehnoloogialinnaku).

Aastatel 2012–2015 ehitati esimesed kaks lõiku Tartu Idaringteest.[18] 2016. aastal avati Raadil Eesti Rahva Muuseumi uus hoone.

Loodus

[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmistu paljand Tartus

Pinnamood

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu linn asub Suur-Emajõe mõlemal kaldal, ainsas kohas selle jõe ääres, kus ürgoru neemikud ulatuvad jõe lähedale ja Kalmistu paljandil paljandub Devoni liivakivi. Emajõgi põhjustab mõnikord kevadeti üleujutusi, selle teadaolevalt kõrgeim tase mõõdeti 1867. aasta kevadel, mil aprilli lõpust mai keskpaigani toimunud üleujutuse kõrgeim punkt oli 373 cm üle graafiku nulli.[19]

Kesklinnas asub looduslik kõrgendik Toomemägi, mille ümber on kujunenud alates linna loomisest Tartu linnasüda. Jõeoru nõlvad välja arvatud, on Tartu ümbruse maastik pigem tasane, künklikud Lõuna-Eesti maastikud jäävad lõuna poole. Linna kõrgeim osa asub Ringtee-Riia ristmiku lähedal, kus kõrgus ulatub 80,2 meetrini üle merepinna.[20]

Läbipaistev jää ja kalamees kevadisel Emajõel

Veekogud

[muuda | muuda lähteteksti]

Linnas on peale Emajõe teisigi veekogusid: Raadi järv, Jaamamõisa oja, Tähtvere oja, Vanemuise tiik, Tamme Gümnaasiumi tiik, Supilinna tiik, Anne kanal, botaanikaaia tiik, Peetrituru tiik, Maarjamõisa tiik jt tiigid. Ohtralt on väikseid tiike Ihastes. Praeguseks kadunud on Meltsi tiik ja Koolujõgi.

Haljasalad

[muuda | muuda lähteteksti]
Toomemägi kevadel

Kuna Tartu kesklinn on saanud sõdades suuri purustusi, asub taastamata jäänud kvartalites arvukalt parke. Seda peetakse suures osas teise maailmasõja järgse linnaarhitekti Arnold Matteuse teeneks, kes tahtis hoida vabu alasid tulevase väärisarhitektuuri tarbeks, mitte lasta neid tema hinnangul kehval tasemel Nõukogude arhitektuuri täis ehitada.

Parkide rohkust on peetud nii Tartu plussiks kui ka miinuseks. Kunagise linnapea Roman Muguri suust on käibele läinud Tartu linnapea võrdlemine metsavahiga. Et jõekaldaid palistavate puude tõttu võib Tartu kesklinnast teha fotosid, kus maju peaaegu ei paistagi, on kasutatud ka etteheitena. Ent ehkki juba 1990. aastatest on ajakirjanduses korduvalt võetud sõna kesklinna parkide täisehitamise poolt (eelkõige puudutab see Keskparki, Pirogovi platsi ja endisel Holmi saarel asuvat parki), ei ole tänini Tartu parke ulatuslikult likvideeritud.

Vanemate parkide hulka kuulub Toomemägi, kuhu kujundas romantilise pargi 19. sajandi alguses Tartu Ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause. Samas näeb mäepealne praeguseks välja hoopis teistsugune kui Krause aegadel, puud on suureks kasvanud ning varju jäänud alustaimestik on kidur. Seegi on tekitanud vaidlusi, mil määral ja kuidas peaks parki uuendama.

Vaata ka: Tartu kalmistud ja Tartu parkide loend

Kliima

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tartu kliima

Tartu kuulub kliima poolest Sise-Eesti kliimavaldkonda. Tartu aastatemperatuur oli aastail 2000–2010 6,5 °C ja varem (1961–1990) 4,9 °C.[viide?]

Tartu-Tõravere ilmastikuandmed (1991–2020)
Andmestik Jaanuar Veebruar Märts Aprill Mai Juuni Juuli August September Oktoober November Detsember Aasta
Absoluutne maksimum (°C) 9,7 8,9 15,9 27,2 31,4 31,1 34,3 34,2 28 20 13 11 34,3
Keskmine maksimumtemperatuur (°C) −1,8 −1,6 3,3 11,1 17,1 20,6 23,1 21,8 16,3 9,2 3,3 0 10,2
Keskmine temperatuur (°C) −4,1 −4,4 −0,5 5,9 11,5 15,5 18 16,7 11,8 6 1,2 −2,1 6,3
Keskmine miinimumtemperatuur (°C) −6,5 −7,3 −4,0 1,2 5,8 10,3 12,9 12 8 3,3 −0,8 −4,2 2,6
Absoluutne miinimum (°C) −32,4 −32,2 −24,5 −11,4 −5,9 0,1 3,1 2,8 −2,5 −13,8 −20,8 −32,2 −32,4
Keskmine sademete hulk (mm) 48 39 36 35 54 88 67 79 55 68 55 51 673
Päikesepaiste kestus (h) 33,7 65,1 140,3 190,9 266 258 268,7 227,6 152,1 79,3 30 24,3 1735,9
Suhteline õhuniiskus (%) 88 85 76 68 65 70 74 77 82 86 89 89 79
Allikas: Riigi Ilmateenistus[21][22][23][22][24] 21. august 2022


Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu on üliõpilaslinn. Tudengite kevadpäevad 2009. aastal

Tartu elanike arv ületas 100 000 piiri 1977. aastal ning on selle lähedal püsinud tänapäevani. 1989. aastal elas Tartus 113 420 inimest. Aastal 2000 oli elanike arv 101 169. 2005. aastal langes arvestuslik elanike arv alla 100 000, kuigi loomulik iive linnas on positiivne. Statistikaameti andmetel oli 1. jaanuaril 2007 Tartu rahvaarv 101 965. Rahvastikuregistri andmeil oli 1. augustil 2007 Tartu linna oma elukohana registreerinud 101 250 inimest. Neist 80% olid eestlased, 16% venelased ja 4% teiste rahvuste esindajad. 2008. aasta 14. veebruari seisuga oli Tartus 98 701 registreeritud elanikku.[25] 1. jaanuaril 2012 oli Tartus 95 074 registreeritud elanikku.[26] Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Tartus 31. detsembri seisuga 97 600 alalist elanikku, neist 44 274 naised ja 53 326 mehed. Eestlasi oli 79 700 ehk 81,7%.

2013. aasta 31. detsembri seisuga elas Tartus linnavalitsuse andmetel 97 847 inimest, neist 54 419 naist ja 43 428 meest. Tartu elanikest 9699 olid vanuses 0–6 aastat, 11 884 vanuses 7–18 aastat, 59 353 vanuses 19–64 aastat ja 16 911 vähemalt 65-aastased.[27] Linna asustustihedus oli 2511 in/km².[28]

Elanike arv

[muuda | muuda lähteteksti]
1825 1833 1840 1847 1856 1863 1867 1881 1897 1922
8450[29] 10 020[30] 12 203[31] 12 185[32] 12 914[33] 14 386[viide?] 21 014[34] 29 974[35] 42 308[36] 50 342[35]
1934 1939 1959 1970 1979 1989 2000 2011 2015 2020
58 876[37] 60 281[38] 74 263[39] 90 459[40] 104 518[41] 113 977[42] 98 695[42] 97 600 93 805[43] 92 972[43]
Tartu elanike arv 1990–2009

Rahvastik rahvuse järgi

[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvus 1867[44] 1881[45] 1897[46] 1922[45] 1934[47]
arv % arv % arv % arv % arv %
eestlased 9720 46,3 16 526 55,4 29 039 68,6 42 459 84,5 51 559 87,6
sakslased 8907 42,4 10 486 35,2 7020 16,6 3210 6,4 2706 4,6
venelased 1866 8,9 1818 6,1 3689 8,7 2570 5,1 2640 4,5
muud 521 2,5 1144 3,8 2560 6,1 2103 4,2 1971 3,3
Kokku 21 014 100 29 974 100 42 308 100 50 342 100 58 876 100
Rahvus 1970[48] 1979[49] 1989[50][51] 2000 2011[52] 2021
arv % arv % arv % arv % arv % arv %
eestlased 68 129 75,3 77 597 74,3 82 031 72,3 80 397 79,5 79 700 81,7 74 630 78,3
venelased 18 009 19,9 21 530 20,6 24 604 21,7 16 245 16,1 14 340 14,7 12 076 12,7
soomlased 1220 1,4 1271 1,2 1275 1,1 1073 1,1 706 0,7 1180 1,2
ukrainlased 1277 1,4 1685 1,6 2639 2,3 1239 1,2 891 0,9 1087 1,1
valgevenelased 551 0,6 749 0,7 1088 1,0 490 0,5 355 0,4 342 0,4
muud 1273 1,4 1549 1,5 1783 1,6 1725 1,7 1608 1,6 5348 6,3
Kokku 90 459 100 104 381 100 113 420 100 101 169 100 97 600 100 94 663 100

Linnaosad

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tartu linnaosad

Tartul ei ole halduslikke linnaosi (erinevalt Tallinnast). Vanima asustusega on kesklinn, Ülejõe ja Supilinn. Nii elanike arvult kui ka pindalalt suurim on Annelinn.

Allolev tabel võimaldab sorteerimist, nii et linnaosasid saab järjestada nii elanike arvu kui ka pindala järgi. Andmed pärinevad 2001. ja 2006. aastast. 2012. aasta rahvastikuandmed pärinevad Rahvastikuregistrist aasta alguse seisuga.

Ajaloolise kesklinna ümber paiknevad vanemad linnaosad – kunagised eeslinnad, mis kujunesid jõe ja kaubateede äärde. Kaugemale jäävad 20. sajandil arenenud nooremad linnaosad. Emajõe paremkaldal asuvad kesklinnast ülesvoolu Supilinn, allavoolu Karlova ja Ropka tööstusrajoon, üles ürgoru nõlvadele Tähtvere, Vaksali, Ropka ning edasi 19. sajandil linnast välja ehitatud raudtee tagused linnaosad Veeriku, Maarjamõisa, Tammelinn, Ränilinn ja Variku. Vasakkaldal on jõe ääres Ülejõe, Annelinn ja Ihaste, orunõlvadel Raadi-Kruusamäe ja Jaamamõisa. Mõnel määral on linna arengut piki jõge piiranud soised luhad, kuid nüüdseks on Tartu laienenud igas suunas kunagiste mõisate aladele, mille järgi on pandud ka mitme linnaosa nimi.

Jõe paremkallas (Supilinn, Veeriku, Karlova jne) moodustab Tartu linna territooriumist umbes 56% (2192,44 hektarit) ja vasakkallas (Ülejõe, Annelinn jne) umbes 44% (1704,44 hektarit).

Linnaosa Pindala (ha) Elanike arv
2001 2006 2012
Annelinn 541 30 000 28 200 27 480
Ihaste 424 1000 1800 2322
Jaamamõisa 149 3000 3000 3202
Karlova 230 9500 9000 9073
Kesklinn 180 7500 6700 6575
Maarjamõisa 113 800 500 377
Raadi-Kruusamäe 283 5000 4800 4626
Ropka 146 5500 5300 5120
Ropka tööstusrajoon 354 2700 2700 2511
Ränilinn 122 2500 1800 1732
Supilinn 48 2100 1800 1790
Tammelinn 311 8000 8100 8195
Tähtvere 250 4500 3500 3023
Vaksali 75 2900 3100 3206
Variku 77 2000 1900 1840
Veeriku 281 5500 5300 5561
Ülejõe 302 8200 7700 7876
Elukoht linna täpsusega 2900 4013

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Lasteaiad ja -sõimed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kesklinna lastekeskus
  • Annike
  • Helika
  • Hellik
  • Kannike
  • Karoliine
  • Kelluke
  • Kivike
  • Klaabu
  • Krõll
  • Lotte
  • Meelespea
  • Midrimaa
  • Mõmmik
  • Nukitsamees
  • Piilupesa
  • Ploomike
  • Poku
  • Päkapikk
  • Pääsupesa
  • Ristikhein
  • Rukkilill
  • Sass
  • Sirel
  • Tripsik
  • Tõruke
  • Tähtvere
  • Mesipuu
  • Maarjamõisa lasteaed
  • Maarja kooli juures tegutsevad lasteaiarühmad

Põhi- ja keskkoolid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tartu koolid

Erakoolid

[muuda | muuda lähteteksti]
Kõrgem Kunstikool Pallas asutati 2000. aastal ja see kasvas välja Tartu Kunstikoolist

Kutsekoolid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgkoolid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Maaülikool kuulub maailmas 1% enim viidatud teadusasutuste hulka taime- ja loomateaduste ning keskkonna ja ökoloogia valdkonnas.[53] 360 kraadi vaade Eesti Maaülikooli taimekasvatusruumile
 Pikemalt artiklis Tartu kõrgkoolid

Tartu lennujaama kõrval Reola külas tegutseb ka Eesti Lennuakadeemia.

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]
A. Le Coq on üks Tartu suuremaid tööstusettevõtteid

Tähtis majandusharu on tööstus. Enam kui 20 töötajaga Tartu töötleva tööstuse ettevõtete (üle) toodangu müük oli 2011. aastal umbes 400 miljonit eurot.

Traditsiooniliselt on tähtsaim toiduaine- ja joogitööstus (osa toodangust umbes 1/3). Suurimad ettevõtted on A. Le Coq (jookide müük aastas 76 miljonit eurot), veski Tartu Mill, konservitehas Salvest ning endine Pere leivatehas.

Metalli-, masina- ja aparaaditööstuse osa toodangust on ligi 1/3. Suurim on aparaaditehas Hanza Mechanics müügituluga 49 miljonit eurot.

Puidutööstuse osa toodangust on ligikaudu 1/9 ning peaaegu sama osakaal toodangu müügist on trükitööstusel. Nende valdkondade suuremad ettevõtted on Kodumaja tehased ja trükikoda Kroonpress.

Areneb IT-tööstus. Tartust kasvas välja ettevõte Fortumo ning linnas on Playtechi arenduskeskus. Samas tegutsevad ka Bolt, Nortal, Pipedrive jt ettevõtted. Tartu oli 2019. aastal edetabelis Startup Ecosystem Rankings 226. kohal.[54] Tartu on ainus linn maailmas, mille nimi sisaldub sõnas sTARTUp.[55] Alates 2016. aastast toimub Tartus igal aastal Baltikumi suurim ärikonverents sTARTUp Day, mis toob kokku 4000 ettevõtlushuvilist üle maailma.[56]

2018. aastal peatus Tartu majutusasutustes 301 994 turisti.[57] Linnas asub mitu konverentsikeskust. Tartu Näitused haldab Tartu messikeskust, kus toimuvad üritused nagu Maamess.

Ettevõtlus

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu Mill on Baltimaade suurim teraviljatöötleja. Tartu Milli elevaator Tammelinnas

2013. aasta lõpu seisuga olid Tartu kümme suurimat tööandjat ettevõtluses järgmised: Playtech Estonia (487 töötajat), Kodumaja AS (459), AS HANZA Mechanics Tartu (420), MAXIMA Eesti OÜ (335), Tulundusühistu Tartu Tarbijate Kooperatiiv (311), AS G4S Lõuna-Eesti (310), AS A. Le Coq (304), Rimi Eesti Food AS (286), AS Palmako (279) ja AS Kroonpress (262).[58]

2017. aasta lõpu seisuga olid linna andmetel suurimad tööandjad AS Olerex (618), Kodumaja AS (549), Playtech Estonia (548), AS GoBus (427), AS HANZA Mechanics Tartu (411), Tulundusühistu Tartu Tarbijate Kooperatiiv (404), Selver (391), AS A. Le Coq (338), AS Palmako (324) ja Rimi Eesti Food AS (273).[59]

Hotellid

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud Tartu hotellid asuvad Tartu vanalinna muinsuskaitsealal ja on arhitektuursed vaatamisväärsused.

Tartus asuvad hotellid: Antonius, Barclay, Dorpat, Draakon, Hansa, Kantri, London, Lydia, Pallas, Rehe, Sophia, Tartu ja V spaa- ja konverentsihotell. Seal on ka hostelid Hektor ja Looming.

Kaubanduskeskused

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu avaturg

Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Tartu tervishoiukorraldus ja Tartu sotsiaalhoolekanne
Maarjamõisa polikliinik

Tartu on Eesti meditsiini süda: Eestis koolitatakse arste vaid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Tulevaste arstide praktikabaasiks on Tartu Ülikooli Kliinikum ja selle allasutused. Muid tervishoiutöötajaid (näiteks õdesid, ämmaemandaid ja radioloogiatehnikuid) valmistab ette Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Seetõttu on Tartu tervishoid mitme muu Eesti piirkonnaga võrreldes paremini varustatud nii personali kui ka tehnikaga.

Tervishoiualast tööd Tartus korraldab Tartu linnavalitsuse tervishoiuosakond. 2013. aasta alguse seisuga hõlmab see umbes 40 linnas tegutsevat apteeki, 5 veterinaarapteeki, umbes 35 perearstikeskust (ettevõtte või füüsilisest isikust ettevõtjana), umbes 40 hambaarsti või hambaravikliinikut, koolitervishoidu, terviseedendust jpm.

Sotsiaalhoolekannet korraldab Tartu linnavalitsuse sotsiaalabi osakond. Selle alla kuulub laste, eakate ja puudega inimeste hoolekanne, abi toimetulekuraskustega elanikele, vältimatu sotsiaalabi, abi töötutele, mitmesugused projektid ja toetused, samuti (2013. aasta alguse seisuga) 6 lastele ja 8 täiskasvanutele mõeldud hoolekandeasutuse töö (päevakeskused, varjupaigad, hoolde-, turva- ja lastekodud).

Kultuur

[muuda | muuda lähteteksti]
Europeade 2011. aastal Tartu lauluväljakul

Tartus on mitmekesine kultuurielu: linnas tegutseb mitu teatrit ja kino, arvukalt muuseume ja kontserdipaiku, koorid ja ansamblid, kultuuriasutused ja -organisatsioonid. Hulk kultuuritegevust on koondunud kõrgkoolide ümber, näiteks on Tartu Ülikoolil oma kammerkoor ja koolist on välja kasvanud üliõpilasteater. Tartus toimub arvukalt kultuuri-, muusika- ja kirjandusfestivale, tantsu- ja laulupidusid.

Linna kultuurielu koordineerib Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond. Enamik Tartu muuseume on linna allasutused, linnale kuulub ka Tartu Linnaraamatukogu koos filiaalidega.

Tartu kuulub alates 2015. aastast teaduskultuurilinnade võrgustikku[60] ja UNESCO kirjanduslinnade võrgustikku.[61]

Teatrid

[muuda | muuda lähteteksti]
Vanemuise väike maja Vanemuise tänaval 2010. aastal
 Pikemalt artiklis Tartu teatrid

Teatritest vanim, suurim ja tuntuim on 1870. aastal loodud Vanemuine, mis tegutseb juba pikka aega kolmežanriteatrina (draama, ooper ja ballett).

Suveetendustest on välja kasvanud Emajõe Suveteater, Tartu Ülikooli juures tegutsenud näiteringide traditsioonist Kalev Kudu juhitud Tartu Üliõpilasteater. Üks Tartu nooremaid, kuid kõrgelt hinnatud teatreid on avangardistlik Tartu Uus Teater, mille eestvedajaist tuntuim on lavastaja ja muusik Ivar Põllu. Kammerlikus Sadamateatris toimuvad väiksemad, mõnikord monoetendused. Tähelepanu on pälvinud ka Uru noorteteater.

Muusika

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartus peeti 1869. aastal I üldlaulupidu. 1956. aastal peeti Tartus ka esimene üliõpilaste laulu- ja tantsupidu Gaudeamus. 1965. aastal avati Tähtveres Tartu lauluväljak. 1969. aastal, kui esimesest üldlaulupeost möödus 100 aastat, korraldati selle tähistamiseks kaks nädalat enne Tallinnas toimuvat pidu taas Tartus meeste laulupidu, millest inspireerituna hakati hiljem pidama Tartu laulupidusid. 20. sajandi lõpul peeti linnas Tartu muusikapäevi. Sealhulgas esitati 1988. aastal Tähtvere laululaval nende raames ka Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu ning viidi kohale sinimustvalged lipud.

Tartus tegutseb mitmeid laulukoore. Nende seas Meeskoor Gaudeamus, Miina Härma Gümnaasiumi segakoor, Tartu Akadeemiline Meeskoor, Tartu Noortekoor, Tartu Poistekoor, Tartu Ülikooli Kammerkoor, Tartu Neidudekoor Kurekell, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor ja Tartu Lastekoor Maarjalill.

Muuseumid

[muuda | muuda lähteteksti]
Teaduskeskuse Ahhaa maja Sadama tänaval

Tartus tegutseb üle 20 muuseumi. Nende seas on nii riiklikke, linna haldusalasse kuuluvaid kui ka kõrgkoolide ja eraettevõtete muuseume. Tuntumateks võib pidada Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Linnamuuseumi ning Tartu Ülikooli muuseume. Tinglikult arvatakse vahel muuseumide hulka ka Tartu Ülikooli botaanikaaed ning Teaduskeskus Ahhaa.

Eesti Kirjandusmuuseum tegutseb nimele vaatamata peamiselt teadusasutuse ja arhiivina. Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum on riiklik muuseum. Tartu linnale kuulub kaks muuseumi: Tartu Mänguasjamuuseum ja Tartu Linnamuuseum. Linna alluvuses olevaist muuseumidest on mõned tegelikult Tartu Linnamuuseumi filiaalid: Tartu linnakodaniku muuseum, Laulupeomuuseum, Oskar Lutsu majamuuseum ja KGB kongide muuseum. Eramuuseumidest teatakse enim A. Le Coqi Õllemuuseumi ja TYPA trüki- ja paberikunstikeskust.

Uusi muuseumihooneid pole Tartus pikemat aega rajatud ning paljud muuseumid paiknevad ajaloolistes hoonetes. Näiteks Tartu Ülikooli muuseum tegutseb ajaloolises Tartu toomkirikus ja Tartu tähetornis Toomemäel ning Tartu Ülikooli peahoones, Tartu Ülikooli loodusmuuseum Vanemuise 46 hoones, linnamuuseum Katariina majas Ülejõel, kunstimuuseum Barclay de Tolly majas raeplatsil, mänguasjamuuseum mitmes vanas Lutsu tänava hoones, Oskar Lutsu majamuuseum kirjaniku kunagises elumajas ning KGB kongide muuseum nõukogude julgeolekuasutuste kunagistes ruumides. 2016. aastal avati Raadil Eesti Rahva Muuseumi uus hoone, mille ettevalmistustööd ja ehitus käisid aastaid.

Vaata ka: Tartu muuseumide loend

Kinod

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartus on kinod tegutsenud juba eelmisest sajandivahetusest saati. Tänapäeva kinod tegutsevad siiski uutes hoonetes. Neist oli pikka aega vanim Nõukogude ajal ehitatud Ekraan Riia mäel, mis lõpetas tegevuse 2021. aastal. Linna suurim kino on Lõunakeskuses tegutsev Apollo kino. Vanemaid kultuuriväärtuslikke filme näitab Tartu Elektriteater.

Traditsioonilised kultuuriüritused

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu Hansapäevad 2007. aastal

Skulptuurid linnaruumis

[muuda | muuda lähteteksti]
Friedrich Georg Wilhelm Struve monument Tartu tähetorni ees

Suure osa Tartu linnaruumis asuvatest skulptuuridest moodustavad ajaloolistele isikutele pühendatud mälestusmärgid. Tuntumate seas neist on Barclay de Tolly monument kesklinnas Barclay platsil, Gustav II Adolfi monument Tartu Ülikooli peahoone taga Kuningaplatsil, Kristjan Jaak Petersoni monument Toomemäel, Jaan Tõnissoni monument Tõnissoni platsil, Hugo Treffneri monument Ülejõe pargis, Eduard Tubina monument Vanemuise teatri uue maja ees ning Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde skulptuur Vallikraavi ja Ülikooli tänava nurgal. Üks Tartu sümboleid Tartu Vabadussõja mälestussamba (Kalevipoja) kõrval Emajõe paremkaldal on ka purskkaevuskulptuur "Suudlevad tudengid" Raekoja platsil. Tartule ainuomane on ka Emajõe vasakpoolsel kaldal asetsev Mare Mikofi skulptuurigrupp 100 000. tartlase sünni tähistamiseks ja sama autori taies "Maanaised" Tartu Kunstimuuseumi näitusemaja ees Raekoja platsil.

Nõukogude ideoloogiat kandnud monumentidest pälvis enim tähelepanu[viide?] Eesti Põllumajanduse Akadeemia peahoone (nüüdse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste hoone) ette püstitatud Lenini mälestussammas. Esimene, istuva Lenini kuju, paigaldati sinna juba 1949. aastal, kuid selle dolomiidist osa ei pidanud ilmastikule vastu. 1952. aastal asendati see Eesti skulptorite Garibaldi Pommeri, Ferdi Sannamehe ja August Vommi seisva Leniniga. See oli esimene eestlaste püstitatud Lenini monument ning püsis oma kohal 1990. aastani,[62] mil Kaitseliidu aktivistid eesotsas Harri Hennuga selle omaalgatuslikult maha võtsid. Tänaseni on alles Enn Kippeli noorsoojutustuse "Meelis" ainetel loodud eestlase Meelise ja Latgale vürsti Vjatško kuju Kassitoomel, mis pidi sümboliseerima eestlaste ja venelaste sõprust, ning Raadi mõisa parki rajatud mälestusmärk Nõukogude "vabastajatele".

Vaata ka: Tartu skulptuuride loend

Arhitektuur

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tartu arhitektuur
Pauluse kirik. Arhitekt Eliel Saarinen, 1919

Tartu sõdade- ja tulekahjuderohke ajalugu on jätnud tugeva jälje linna arhitektuuri. Kuigi keskajal oli Tartu peamiselt kivist linn, pärineb sellest ajast tollasel kujul vaid üksainus ehitis – umbes 13.–14. sajandil ehitatud Tartu Jaani kirik, mis on oma terrakotaskulptuuride rohkuse poolest maailmas ainulaadne. Teisest keskaegsest kirikust – 15. sajandil Toomemäele püstitatud ja Tartu piiskopkonna keskuseks olnud toomkirikust – on säilinud suurejoonelised varemed. Mõlemad kirikud on gooti stiilis ning ehitatud telliskivist. Ülejäänud keskaegsest linnast on alles vaid tühiseid müürifragmente hilisemate hoonete sees.

1784. aastal rajati Rostockist pärit linna ehitusmeistri Johann Heinrich Bartholomäus Walther projekti järgi Tartu raekoda, mis on säilinud tänapäevani, ja Tartu kivisild, mis hävis teises maailmasõjas.

Praegune Tartu kesklinn on valdavalt klassitsistlik. See ehitati 19. sajandi esimesel poolel, mil linn taastati pärast 1775. aasta hiigeltulekahju. Ehitustegevust hoogustas ülikooli taasavamine 1802. aastal – endise Maarja kiriku kohale ehitati aastatel 1803–1809 ülikooli peahoone ning aja jooksul jäätmaaks muutunud Toomemäele püstitati õppehooneid ja rajati park. Õppehoonete ansambli autor on ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause. Märkimisväärne on veel 18. sajandil ehitatud osalt barokne, osalt varaklassitsistlik raekoda (arhitekt Johann Heinrich Bartholomäus Walther). Sajandi esimesel kolmandikul kujunes ulatuslik klassitsistliku üldilmega linnaansambel, millele polnud vastet kogu Baltikumis. Paraku hävis kaks kolmandikku taastatud linnast teises maailmasõjas taas.

Kesklinna ümber kujunesid kunagistest eeslinnadest puitagulid – Supilinn, Karlova ja Ülejõe. Ehkki 20. sajandi esimesel poolel taheti neid korduvalt lammutada ning sealseid 1–3-korruselisi puitpitside ja kohati ka juugendelementidega hooneid moodsamatega asendada, hinnatakse Tartu puitasumeid tänapäeval miljööväärtuslikena. Puumajade rohkus on teeninud Tartule ansambli Jäääär kunagise laulu järgi hüüdnime "väike puust linn". Agulitest kaugemal, Tähtveres ja Tammelinnas, arenesid 20. sajandi I poolel eramajade rajoonid.

Funktsionalistliku arhitektuuri näitena on huvipakkuv kuulsa soome arhitekti ja disaineri Alvar Aalto 1932. aastal loodud Villa Tammekann.

Nõukogude ajal ehitati kesklinna ümbrusse hruštšovkasid; peamiseks paneelelamute rajooniks kujunes Annelinn, kus valmis kaks mikrorajooni. Kauaaegne Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus säilitas sõjapurustustest jäänud tühemikke südalinnas rohealadena, et hoida kohti tulevase väärtuslikuma arhitektuuri tarbeks. Tööstusettevõtted koondusid Ropka tööstusrajooni.

Uuematest suurema mahuga ehitistest linnaruumis võib mainida Tigutorni, Tartu Kaubamaja uut hoonet, Emajõe Ärikeskust ehk rahvasuus Plaskut ja sellega ühendatud Tasku Keskust ehk Taskut ning Dorpati hotelli ja konverentsikeskust.

Tartu kunstis

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu kujutavas kunstis

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartut peetakse Eesti tänavakunsti pealinnaks. Edward von Lõnguse "Alasti keiser" (2015)

Linna kujutamine kunstis hakkas levima pärast Tartu ülikooli tegevuse taastamist, mis tõi kaasa Põhjasõjas põhjalikult laastatud ja 1775. aasta tulekahjus taas hävinud linna ülesehitamise. Nii ilmusid ülikooli taasavamise 20. aastapäevaks August Philipp Klara akvatintatehnikas album, 25. aastapäevaks akvatintasari August Matthias Hagenilt ja 35. aastapäevaks sari Woldemar Friedrich Krügeri litograafiateoseid Toomemäe vaadetega. 19. sajandist on tuntud ka Georg Friedrich Schlateri litograafiateosed, milles ta kujutas Tartu paljusid tuntud paikasid. 1857. aastal omandas Schlateri litotöökoja Louis Höflinger, kes jätkas linnavaadete väljaandmist. Näiteks koostöös Eduard Ivansoniga andis ta 1860. aastal välja albumi Tartu ja selle ümbruse 20 vaatega "Album von Dorpat und Umgebungen". 1875. aastal müüs ta töökoja omakorda edasi Heinrich Laakmannile.[63]

Kui 1803. aastal avatud Tartu Ülikooli joonistuskool kujunes üheks esimeseks kunstihariduse keskuseks Baltimaades, siis 1919. aastal asutatud Kunstiühingu Pallas kunstikoolist sai 1924. aastal Eesti esimene kõrgem kunstiõppeasutus. Ühtekokku lõpetas aastatel 1924–1940 Pallase 79 noort kunstnikku, kes jäädvustasid oma teostes palju Tartut. Nõukogude okupatsiooni alguses 1940. aasta augustis likvideeriti Kõrgem Kunstikool Pallas ja asutati Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool, mis nimetati 1944. aasta novembris Tartu Riiklikuks Kunstiinstituudiks. 1951. aastal likvideeriti ka see ja kogu kõrgem kunstiõpe koondati Tallinna. Tartus alustas tööd Tartu Kujutava Kunsti Kool keskeriõppeasutusena. Vähenes Tartu tähtsus kunstikeskusena ja sealtpeale on palju vähemaks jäänud ka Tartu kujutamist kujutavas kunstis.

21. sajandil on Tartu silma paistnud tänavakunsti poolest ja linna on nimetatud Eesti tänavakunsti pealinnaks.[5] Need teosed on aga juba mõeldud pigem ümbruskonna kaunistamiseks või poliitilise sõnumi edastamiseks. Tartust on alguse saanud ka igakevadine tänavakunstifestival Stencibility.

Tartu kirjanduses

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu käsitlused ilukirjanduses on kokku koondatud veebiportaali "Tartu ilukirjanduses".

Liiklus

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu raudteejaam rajati 1876. aastal seoses Tapa–Tartu raudteelõigu rajamisega, jaamahoone ehitati järgnevatel aastatel (1876–1878)
Vaade Tartu avaturgu Annelinnaga ühendavale Turusillale. Vasakul Paju 2 kõrghoone, paremal Anne kanal, taamal Annelinna korterelamud
 Pikemalt artiklites Tartu liiklus ja Tartu ühistranspordiliinid

Valdav osa Tartu liiklusest on autoliiklus, seda kasutatakse nii inimeste kui ka kaubaveoks. Oluline transpordisõlm on Tartu bussijaam.

Rööbastranspordi tähtsus on tagasihoidlik, see piirdub maapealse rongiliiklusega. Lisaks Tartu raudteejaamale asuvad linna piires ka Aardla raudteepeatus ja Kirsi raudteepeatus. Raudtee on oluline peamiselt linnavälise liikluse seisukohalt, mitte linnasiseseks liikumiseks. Nõukogude ajal oli Tartu tööstusele tähtis ka sadamaraudtee, mille kaudu liikusid kaubad ja kütus kuni Tartu sadamani Emajõel. Trammi- ja trolliliiklus Tartus puudub, kuigi välja on pakutud kava trammiliini rajamiseks Annelinnast Lõunakeskuseni.[64]

2011. aasta seisuga oli Tartus 467 tänavat üldpikkusega 336 km. Neil liikles 36 444 sõiduautot (neist eraomanduses 27 160), 5445 veoautot, 360 autobussi ja 1414 mootorratast. Inimkannatanutega liiklusõnnetusi oli aasta vältel 118, neis sai viga 132 ja hukkus 4 inimest. Linnas oli 25 bussiliini (kogupikkusega 491 km) ja 276 bussipeatust.[65] 25 liinil sõitis iga päev 51 bussi ning alates 2011. aasta algusest opereerib Tartu linnaliine AS SEBE.[66]

Kuigi Emajõgi on kogu pikkuses laevatatav, kasutatakse Emajõge peamiselt meelelahutusliku iseloomuga liikluseks. Kesklinnas asuvat Tartu sadamat kasutavad üksnes reisilaevad (tuntumad neist on Pegasus, Vanemuine ja Jõmmu), arvukate mootorpaatide jt veesõidukite tarbeks on linna piires mitu paadisilda ja -slippi. 2014. aastal avati Karlova sadam, kus on ka bensiinijaam veesõidukitele. Jõeliiklust Tartus aktiivselt ei reguleerita, kuid politsei on kasutanud vajadusel selleks mootorpaate.

Linna keskelt poolitava Emajõe tõttu on Tartu jaoks ülimalt tähtsad sillad. Algselt oli neid ainult üks ning suur osa liiklusest toimus parvedega. 2014. aastaks on sildade arv Emajõel kasvanud kuueni, neist kaks on jalakäijate sillad. Allavoolu lugedes: Kroonuaia sild, Vabadussild, Kaarsild (jalakäijatele), Rahu sild, Turusild (jalakäijatele) ja Sõpruse sild. 2015. aastal lisandus Ihaste sild, mis ühendab Annelinna ja Ropka linnaosad.

Lennundus

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu on Eesti lennunduse ajaloo seisukohast oluline linn. 1912. aastal tegi vene lendur Sergei Utotškin kahepinnalisel Farman-tüüpi lennumasinal Eesti esimese mootorlennuki lennu Raadi mõisa väljade kohal. Johannes Pääsukese filmikaadreid Utotškini lennust peetakse ühtlasi Eesti filmikunsti alguseks. Hiljem baseerus Tartus Raadil 2. Üksik Lennuväedivisjon. Saksa okupatsiooniväed rajasid Raadile esimese betoneeritud lennuraja. Teise Nõukogude okupatsiooni ajal sai Raadi sõjaväelennuväljast strateegiliste kaugpommitajate lennuväli ning Tartust sai välismaalastele suletud linn.

Samas Tartu lähedal Ülenurme vallas tegutseb Eesti Lennuakadeemia ja Kastre vallas Eesti Lennundusmuuseum. Ülenurme vallas asub ka 1946. aastal avatud Tartu lennujaam.

Looduskaitse

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu põhjaosa kaitsealad. Näidatud on Aruküla koopad, Kalmistu paljand, ebatsuuga allee ja Raadi park koos dendropargiga Maa-ameti kaardil

Kuna Tartu linna piiridesse jääb lisaks parkidele ja haljasaladele ka mitmesuguseid looduslikke objekte, siis on Tartus oma looduskaitse kontseptsioon, mis on esitletud dokumendis "Tartu Agenda 21".[67] Seal on välja toodud ka Tartus looduskaitset nõudvate objektide loetelud. Objektide seas on looduslikke vaatamisväärsusi, looduskooslusi, taimi, linde ja loomi. Eri aegadel on Tartus kaitse alla võetud 44 loodusobjekti: 2 parki, 3 alleed, 1 paljand, 1 koobastik, 1 selektsiooniaed, 1 haruldaste taimede kaitseala, rohkesti puid ja puuderühmi.[68] Aja jooksul on mõned neist hävinud. Eri taime- ja loomaliike on Tartus ja selle lähikonnas kaitse all 26.[69]

Mõningaid kaitstavaid loodusobjekte:

Tartu linna territooriumile ulatuvad

Sport

[muuda | muuda lähteteksti]
Talisuplus Tartus

Linna tuntuim praegu tegutsev korvpalliklubi on Tartu Ülikooli korvpallimeeskond, tuntuim jalgpalliklubi on JK Tammeka. Tartus tegutsevad Ameerika jalgpalli klubi Tartu Titans, orienteerumisklubi Ilves, võrkpalliklubi Bigbank Tartu, maadlusklubi Englas, jäähokiklubi HK Tartu Kalev-Välk. Üks Tartu tuntumaid spordiorganisatsioone on Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi.

Tartus asuvad veekeskus Aura Keskus, siseruumidega Tamme staadion ja Holmi jalgpallipark. Linna spordielu korraldab sihtasutus Tartu Sport.

Jooksuvõistlustest on linnas peetud Tartu sügisjookse, mis on kandnud ka nime Tartu linnamaraton. Rattavõistlustest toimuvad Tartu rattamaraton, Tartu rattaralli ja Tour of Estonia Tartu grand prix. Eesti suurim ja tuntuim suusamaraton – Tartu maraton – kannab küll Tartu nime, aga selle võistlusrada ei ole juba mitu kümnendit Tartut läbinud.

1969. aastast peetakse linnas Georg Hackenschmidti mälestusvõistlust Kreeka-Rooma maadluses. 2001. aastast toimub Tartus iga-aastane rahvusvaheline võimlemisturniir Miss Valentine, mida korraldab Võimlemisklubi Janika. Linnas peetakse ka Tartu rulluisumaratoni.

2017. aastal toimusid Tartus orienteerumise maailmameistrivõistlused.

  • Linnavaateid
  • Ülejõe ja Lodjakoda
    Ülejõe ja Lodjakoda
  • Supilinn ja Emajõgi
    Supilinn ja Emajõgi
  • Emajõe tänav, Kroonuaia sild, Vabadussild, paremal servas Jaani kirik
    Emajõe tänav, Kroonuaia sild, Vabadussild, paremal servas Jaani kirik
  • Anne kanal, Sõpruse sild, Karlova
    Anne kanal, Sõpruse sild, Karlova
  • Annelinn
    Annelinn
  • Tartu kesklinn Toomemäelt vaadatuna
    Tartu kesklinn Toomemäelt vaadatuna
  • Vana Anatoomikum
    Vana Anatoomikum
  • Tartu Kaarsild, Emajõgi ja raeplats
    Tartu Kaarsild, Emajõgi ja raeplats
  • Droonivideosid
  • Vaade Tartu kesklinnale ja Emajõele Supilinna kohalt. 2021. aasta august
  • Supilinn 2021. aastal
  • Annelinn 2021. aasta juulis
  • Toomemägi ja toomikirik
  • Tartu kesklinn, raeplatsis ja Kaarsild 2022. aasta kevadel

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Maa-amet, vaadatud 18.07.2018.
  2. ↑ Statistikaameti statistika andmebaas, vaadatud 1.09.2024.
  3. ↑ https://klassifikaatorid.stat.ee/Item/stat.ee/bea11eef-92bf-43ae-9067-c0638d1d1d08/1, vaadatud 26.07.2022.
  4. ↑ "KAART | Eestil on vähemalt 25 erinevat pealinna" Maaleht, 15.05.2019
  5. ↑ 5,0 5,1 Karsten Kaminski. "Tänavakunst Tartus: rohkem kui ainult kunst" kultuur.postimees.ee, 26. aprill 2015
  6. ↑ Tartu vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus Riigi Teatajas
  7. ↑ tartu2024.ee
  8. ↑ "Euroopa kultuuripealinnaks valiti Tartu" ERR kultuur, 28. august 2019
  9. ↑ 9,0 9,1 Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 215–220, 238.
  10. ↑ Повесть временных лет (Нестор)
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Tvauri 2001, lk 238–239
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 97
  13. ↑ Eesti Entsüklopeedia. 4. köide: Jaapan–Käolina. Tartu: Loodus, 1934, lk 22.
  14. ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 187–189
  15. ↑ Tvauri 2012, lk 47–49
  16. ↑ Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 239
  17. ↑ Sakala, 2006. Kohanimede teema sisustas päeva.
  18. ↑ Idaringtee Tartu linn
  19. ↑ Ene Randpuu (2013). "Suurveest Emajõel" (PDF). Ilmateenistus. Vaadatud 6.5.2022.
  20. ↑ Eesti linnade ja valdade kõrgemaid tipud said kaardile, Maaamet, 22.12.2020
  21. ↑ "Temperatuur | Kliimanormid". Riigi Ilmateenistus. Vaadatud 21. augustil 2022.
  22. ↑ 22,0 22,1 "Sademed | Kliimanormid". Riigi Ilmateenistus. Vaadatud 21. augustil 2022.
  23. ↑ "Õhuniiskus | Kliimanormid". Riigi Ilmateenistus. Vaadatud 21. augustil 2022.
  24. ↑ "Päikesepaiste kestus | Kliimanormid". Riigi Ilmateenistus. Vaadatud 21. augustil 2022.
  25. ↑ Antud päeval registris olevate elanike arv on kirjas Tartu linna kodulehe esilehel.
  26. ↑ "Omavalitsusüksuste võrdlus". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2013. Vaadatud 16. augustil 2012.
  27. ↑ "Statistiline ülevaade. Tartu 2013" Tartu: Tartu linnavalitsus, 2014, lk 28, ptk "Rahvastik"
  28. ↑ "Statistiline ülevaade. Tartu 2013" Tartu: Tartu linnavalitsus, 2014, lk 29, ptk "Rahvastik"
  29. ↑ Статистическое изображение городов и посадов Российской империи по 1825 год. Сост. из офиц. сведений по руководством директора Департамента полиции исполнительной Штера. Спб., 1829.
  30. ↑ Обозрение состояния городов российской империи в 1833 году / Изд. при министерстве внутренних дел. — Спб., 1834.
  31. ↑ Статистические таблицы о состоянии городов Российской империи. Сост. в Стат. отд. Совета МВД. — Спб., 1840.
  32. ↑ Статистические таблицы о состоянии городов Российской империи [по 1 мая 1847 года]. Сост. в Стат. отд. Совета МВД. Спб., 1852.
  33. ↑ Статистические таблицы Российской империи, составленные и изданные по распоряжению министра внутренних дел Стат. отделом Центрального статистического комитета. [Вып. 1]. За 1856–й год. Спб., 1858.
  34. ↑ "Resultate der am 3. März 1867 in den Städten Livlands ausgeführten Volkszählung. Tab. 1. Summarische Gliederung der städtischen Bevölkerung in Livland, geschieden nach Civil und Miliair". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 8. juulil 2010.
  35. ↑ 35,0 35,1 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Vihk 1. Rahva demograafiline koosseis ja korteriolud Eestis. — Tallinn, 1924, lk. 10.
  36. ↑ Первая Всеобщая перепись населения Российской империи 1897 года. Наличное население в губерниях, уездах, городах Российской Империи (без Финляндии)
  37. ↑ Rahvastiku koostis ja korteriolud: II rahvaloenduse tulemusi. Tallinn, 1935, lk. 1.
  38. ↑ Strukturbereicht über das Ostland. Teil I: Ostland in Zahlen. — Riga, 1942.
  39. ↑ "Перепись населения СССР 1959 года". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2008. Vaadatud 8. juulil 2010.
  40. ↑ "Перепись населения СССР 1970 года". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuli 2012. Vaadatud 8. juulil 2010.
  41. ↑ "Перепись населения СССР 1979 года". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuli 2012. Vaadatud 8. juulil 2010.
  42. ↑ 42,0 42,1 "2000. aasta rahvaloenduse tulemused I Faktiline ja alaline rahvastik, rahvastiku paiknemine, soo- ja vanuskoosseis". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. november 2010. Vaadatud 8. juulil 2010.
  43. ↑ 43,0 43,1 Rahvastik soo, vanuse ja 2017. aasta haldusreformi järgse elukoha järgi, 1. jaanuar. Statistikaamet, vaadatud 2.06.2020.
  44. ↑ "Resultate der am 3. März 1867 in den Städten Livlands ausgeführten Volkszählung. Tab. 4. Summarische Gliederung der städtischen Bevölkerung in Livland nach ihrer Nationalität für Civil und Militair geschieden". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 8. juulil 2010.
  45. ↑ 45,0 45,1 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Vihk 1. Rahva demograafiline koosseis ja korteriolud Eestis. — Tallinn, 1924, lk. 33.
  46. ↑ Первая Всеобщая перепись населения Российской империи 1897 г. Под ред. Н. А. Тройницкого. 21: Лифляндская губерния. — Спб., 1905, с. 78—79.
  47. ↑ Rahvastiku koostis ja korteriolud: II rahvaloenduse tulemusi. Tallinn, 1935, lk. 47—53.
  48. ↑ Население районов, городов и поселков городского типа Эстонской ССР : по данным Всесоюзной переписи населения на 15 января 1970 года. Таллин, 1972.
  49. ↑ Население районов, городов и посёлков городского типа Эстонской ССР: По данным Всесоюзной переписи населения на 17 января 1979 года. — Таллин, 1980, с. 131—135.
  50. ↑ "2000. aasta rahvaloenduse tulemused. II. Kodakondsus, rahvus, emakeel ja võõrkeelte oskus". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2019. Vaadatud 8. juulil 2010.
  51. ↑ Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk. 32
  52. ↑ Päring Statistikaameti andmebaasist
  53. ↑ "Maaülikool kuulub keskkonna ja ökoloogia valdkonnas maailma teadustippude hulka" Maaleht, 26. jaanuar 2015
  54. ↑ Aivar Pau: "Eesti sai üleilmselt startup-raportilt tõsise hoiatuse" Postimees, 20. aprill 2019 (veebiarhiivis)
  55. ↑ "Kogukonnalt maailmale ehk kuidas sai alguse ärifestival sTARTUp Day". Digigeenius. Vaadatud 17. jaanuaril 2023.
  56. ↑ "ABOUT". sTARTUp Day 2023 (inglise). Vaadatud 17. jaanuaril 2023.
  57. ↑ "Tartut külastanud turistide arv kasvas eelmisel aastal üle kuue protsendi" tartu.ee, 18. veebruar 2019
  58. ↑ "Statistiline ülevaade. Tartu 2013" Tartu: Tartu linnavalitsus, 2014, lk 38, ptk "Ettevõtlus"
  59. ↑ Tartu statistika aastaraamat 2017
  60. ↑ "Tartu sai teaduskultuurilinna tiitli" Bioneer, 16. jaanuar 2015
  61. ↑ Kaspar Koort Tartu pääses UNESCO loovlinnade võrgustikku Postimees, 12. detsember 2015
  62. ↑ "Mälumäng" Postimees, 21. jaanuar 2014, lk 21
  63. ↑ LINNAVAATED utlib.ut.ee
  64. ↑ https://www.err.ee/957991/tartu-trammiliin-voib-saada-teoks
  65. ↑ "Tartu arvudes 2012"
  66. ↑ "Tartu linna ühistransport" tartu.ee
  67. ↑ ""Tartu Agenda 21"" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 26. augustil 2007.
  68. ↑ Ü.Kukk, I.Alakivi "Tartus kaitse all olevad loodusobjektid" (maht ca 12 MB)
  69. ↑ Ü. Kukk, I. Alakivi "Kaitstavaid liike Tartu linnas ja lähikonnas" (maht ca 18 MB)
  70. ↑ "Kaitsealuste taimede uued leiukohad keeravad Tartus ehitusplaane kihva" Tartu Postimees, 14.03.2014
  71. ↑ Ropka-Ihaste looduskaitseala register.keskkonnainfo.ee

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Abja-Paluoja | Antsla | Elva | Haapsalu | Jõgeva | Jõhvi | Kallaste | Karksi-Nuia | Kehra | Keila | Kilingi-Nõmme | Kiviõli | Kohtla-Järve | Kunda | Kuressaare | Kärdla | Lihula | Loksa | Maardu | Mustvee | Mõisaküla | Narva | Narva-Jõesuu | Otepää | Paide | Paldiski | Põltsamaa | Põlva | Pärnu | Püssi | Rakvere | Rapla | Räpina | Saue | Sillamäe | Sindi | Suure-Jaani | Tallinn | Tamsalu | Tapa | Tartu | Tõrva | Türi | Valga | Viljandi | Võhma | Võru

Tartu linna vapp

Linn: Tartu
Alevikud: Ilmatsalu | Märja
Külad: Haage | Ilmatsalu | Kandiküla | Kardla | Pihva | Rahinge | Rõhu | Tähtvere | Tüki | Vorbuse

1985 Ateena 1986 Firenze 1987 Amsterdam 1988 Lääne-Berliin 1989 Pariis 1990 Glasgow 1991 Dublin 1992 Madrid 1993 Antwerpen 1994 Lissabon 1995 Luxembourg 1996 Kopenhaagen 1997 Thessaloníki 1998 Stockholm 1999 Weimar 2000 Reykjavík · Bergen · Helsingi · Brüssel · Praha · Kraków · Santiago de Compostela · Avignon · Bologna 2001 Rotterdam · Porto 2002 Brugge · Salamanca 2003 Graz 2004 Genova · Lille 2005 Cork 2006 Pátra 2007 Luxembourg · Sibiu 2008 Liverpool · Stavanger 2009 Linz · Vilnius 2010 Essen · İstanbul · Pécs 2011 Tallinn · Turu 2012 Maribor · Guimarães 2013 Košice · Marseille 2014 Riia · Umeå 2015 Mons · Plzeň 2016 Wrocław · Donostia / San Sebastián 2017 Aarhus · Paphos 2018 Leeuwarden · Valletta 2019 Matera · Plovdiv 2020/2021 Galway · Rijeka 2022 Kaunas · Esch-sur-Alzette · Novi Sad 2023 Veszprém · Timișoara · Elefsína 2024 Tartu · Bad Ischl · Bodø 2025 Nova Gorica / Gorizia · Chemnitz 2026 Oulu · Trenčín 2027 Liepāja

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tartu&oldid=6734131"