Surveyori programm
Surveyori programm oli NASA kosmoseprogramm, mis toimus juunist 1966 kuni jaanuarini 1968. Programmi raames saadeti Kuule seitse kosmosesondi, mis demonstreerisid, et Kuule on võimalik sooritada pehme maandumine[1]. Kosmoseaparaadid lendasid pärast starti otse Kuule, läbides vahemaa 63–65 tunniga ja sooritasid kolme minutiga pehme maandumise Kuule. Programmi juhtis JPL ja see maksis 469 miljonit USA dollarit.
Seitsmest kosmoseaparaadist viis, sealhulgas esimene, maandusid edukalt Kuule. Surveyor 2 kukkus Kuule puruks[2] ja Surveyor 4-ga kaotati maandumisel side[3].
Kõik viis edukalt maandunud ja kaks puruks kukkunud Surveyorit on endiselt Kuul, sest Maale tagasitoomine polnud ette nähtud. Mõned Surveyor 3 osad toodi Apollo 12 meeskonnaliikmete poolt Maale ja selle kaamera on Washingtoni muuseumis[4].
Eesmärgid
[muuda | muuda lähteteksti]
Surveyori programmi peamiseks eesmärgiks oli tõestada, et Kuule on võimalik maanduda[5]. Lisaks demonstreeriti lennu ajal kursi korrigeerimist ning sondid uurisid ka tulevaste Apollo missioonide võimalikke maandumispaiku[1]. Enne Luna ja Surveyori programmi ei teadnud keegi, millised on Kuu pinnase omadused, ning kardeti, et liiga pehme pinnase korral võib mehitatud missioonidel olla võimatu maanduda. Surveyori programm tõestas, et maandumine on võimalik, ja aimu saadi ka pinnase keemilisest koostisest.
Missiooni käigus pandi proovile ka mitmeid tehnilisi lahendusi, näiteks katsetati programmi raames radareid, mis pidid maandumisel kindlaks tegema kosmoseaparaadi kiiruse ja kõrguse. Lisaks sai NASA katsetada seadmeid Kuul valitsevates äärmuslikes tingimustes[6].
Start ja maandumine
[muuda | muuda lähteteksti]Kõik Surveyori sondid ehitas Hughes Aircraft Company ja need startisid Atlas-Centauri kanderaketiga. Pärast starti suundusid kõik sondid otse Kuule, kuhu jõudes ei jäänud nad Kuu orbiidile, vaid aeglustasid retroraketiga ja maandusid umbes 3 minutit hiljem Kuule.
Kõik Surveyorid alustasid Kuule maandumiseks vajalikku aeglustamist tahkekütusel töötava retroraketiga, mis käivitus 75,3 km kõrgusel ja vähendas kiiruse 4 protsendini algsest kiirusest. 40 sekundit pärast retroraketi käivitumist, kui sond oli umbes 11 km kõrgusel, heideti retrorakett minema ja ülejäänud vahemaa läbiti kolme väikese mootori abil. Viimased 3,4 meetrit lasti sondil vabalt langeda ja sond maandus Kuule kiirusel 3 m/s.
Surveyor 1 jõudis Kuule umbes 63 tunniga ja Surveyor 5 65 tunniga. Sondide stardikaal oli 995–1040 kg ja maandumise järel kaalusid nad 294–306 kg.
Kosmosesondid
[muuda | muuda lähteteksti]
Kuule saadeti Surveyori programmi raames seitse sondi, millest Surveyor 2 ja 4 hävisid õnnetustes.
Surveyor 6 pidi algselt olema esimene Kuult startiv kosmoseaparaat. Surveyor 3 oli esimene kosmoseaparaat, mis radaririkke tõttu plaaniväliselt Kuult startis[7]. Apollo 12 maandus 1969. aastal Surveyor 3 maandumispaika[8]. Mõned sondi detailid toodi Maale tagasi ning nende uurimisel selgus, et sondi kaamera ja telemeetria süsteemid olid maandumisel kannatada saanud.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Surveyor Programme". BBC. Vaadatud 28. juuli 2017.
- ↑ "Surveyor 2". NASA. Vaadatud 28. juuli 2017.
- ↑ "Surveyor 4". NASA. Vaadatud 28. juuli 2017.
- ↑ "Surveyor III Television Camera". National Air and Space Museum. Vaadatud 28. juuli 2017.
- ↑ "Surveyor (1966 - 1968)". NASA. Vaadatud 28. juuli 2017.
- ↑ "Surveyor proved the Moon safe for man". NASA SSERVI. Vaadatud 28. juuli 2017.
- ↑ "Surveyor 3 sent to explore moon, April 17, 1967". EDN. Vaadatud 28. juuli 2017.
- ↑ "Surveyor: Testing the Surface". National Air and Space Museum. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2017. Vaadatud 28. juuli 2017.