iBet uBet web content aggregator. Adding the entire web to your favor.
iBet uBet web content aggregator. Adding the entire web to your favor.



Link to original content: http://et.wikipedia.org/wiki/Saku_mõis
Saku mõis – Vikipeedia Mine sisu juurde

Saku mõis

Allikas: Vikipeedia
Saku mõisa peahoone

Saku mõis (saksa keeles Sack; Sack in Kirchspiel Kegel, Harrien) oli mõis Harjumaal Keila kihelkonnas. Endine mõisasüda jääb nüüdisajal Harjumaale Saku valla territooriumile. Mõisa peahoonet ümbritseb suurejooneline, kanalite ja tiikide süsteemiga pargiansambel. Saku mõisa peahoone ja park, mida läbib Vääna jõgi, on riikliku kaitse all.[1][2]

Mõisa järgi on nime saanud Oandu lademe Saku kihistik.[3]

Nimekujud ajaloolistes dokumentides: Sack, Sacke, Zake, Sakke, Sakko.

Mõisa omanik on Saku vald. Mõisa on rentinud 2023. aasta septembrini Angelika Leis-Jõela. Sellest ajast on rentnikuks Kristel Kibuvits-Kallas.[4]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Esmateated Saku mõisast pärinevad 1489. aastast, mil Hans Frese müüs Saku mõisa J. Muysskele.[5] 4. mail 1489 loovutas Hans Frese Saku mõisa (Hof zu Zake) koos veskiga oma naisevennale Jürgen Muysskele[6] Kus täpselt küla ja mõis tollal asus, ei ole teada. Tolleaegsetelt kaartidelt Saku küla ei leia. Rahvapärimuse järgi otsustades asus Museke rajatud mõisasüda praeguse Kajamaa küla Esku talu maadel. Hiljem viidi mõisa keskus üle Sakku.[7] 16. sajandil kuulus mõis nii Tödwenitele kui ka Mecksidele. Saku mõisa ja Tõdva mõisa ühendamine toimus pärast seda, kui mõlemad mõisad oli ostnud Claus Mecks (vastavalt 1499 ja 1505). Mõis oli Meckside valduses kuni 1606. aastani ja hakkas kandma Saku mõisa nime.[7] 1608. aastal läks Saku mõis Mekeside suguvõsalt üle Bernhard von Scharenbergi valdusse. Praegusele kohale lasid mõisa 1622. aastal tuua Scharenbergid. Bernhard von Scharenbergi lesk Helene abiellus 1646. aastal Aaspere mõisniku Johann von Hastferiga (1608−1674) ja Saku mõis siirdus Hastferitele, kelle käes püsis mõis kogu 18. sajandil, 1673. aastal jäi mõis tema pojale Adam Bernhard von Hastferile, kes suri 1676. aastal. 1700. aastast olid Saku mõisa pärijad on tema vennad Karl Johann ja Georg Hastferid ning mõis oli üle 30 aasta panditud mitmetele, kuid ei redutseeritud. 18. sajandi algupoolel oli mõis Hastferite, Heinrich Berend von Schulmanni kui ka Hueckide valduses.[8]

1765. aastal ostis mõisa Otto Magnus von Rehbinder ja kuni 1843. aastani oli valdus koos naabermõisa Saue ja Jälgimäe mõisaga Rehbinderite valduses. Otto Magnuse poeg Paul Eduard von Rehbinder lasi 1820. aastatel Sakku ehitada kõrgklassitsistlikus stiilis esindusliku härrastemaja. Vahepeal laostunud mõisa arendamisele pandi suurt rõhku just Rehbinderite omandi ajal (1765–1843).[7] Pärast Rehbindereid oli mõisa omanik Rudolf von Patkul ja aastail 1849–1919 Baggehufwudtid, kelle käes tõusis Saku heale järjele. Tähelepanu pöörati loomakasvatuse arendamisele. Et Saku maad olid väheviljakad, saadi peamine sissetulek abiettevõtetest, eeskätt õllevabrikust.[7] Valerian von Baggehufwudt laiendas Karl Eduard von Rehbinderi poolt 1820. aastal rajatud väikese pruulikoja suureks tehaseks, kus tööstuslikult hakati õlut tootma alles Baggehufwudtide ajal. Baggehufwudtid olidki toona Harjumaa jõukamaid mõisnikke, kelle rikkus oli hakanud kasvama eriti pärast Saku mõisa ostmist 1850. aastal ja sealse õllevabriku asutamist.[9]

Saku mõisal olid karjamõisad Kiisal, Lokutil (nimetatud ka Tõdva karjamõisaks), Juulikul, Tänassilmas, veskid Kiisal, Sakus, Sikasarves ning rida kõrtse.[10]

Mõisa omanikud: Hans Frese, Jürgen Muysske (alates 1489), Tödwenid, Mecksid (alates 1513–1606), Scharenbergid, Johan Hastfer, Tallinna kodanik Strösling, Bedmann, Schulmannid (1700–1733), Adam Johann Hueck (1733–1764), Rehbinderid (1764–1843), Rudolf von Patkul (1843–1849), Baggehufwudt (1849–1919).

1919. aasta maareformiga võõrandati mõis Baggehufwudtidelt. Mõis oli Valerian Baggehuffwudti käes rendil kuni tema surmani 3. juulil 1923. 22. augustil 1923 määrati Valerian Baggehuffwudti päranduse hooldajateks Heinrich Sivers, Gustav Sivers ja Robert Schulmann. Rendilepingu ülesütlemisest teatati pärijatele 26. oktoobril 1923.[11]

Aastail 1924–1948 töötas mõisa peahoones kodumajanduskool, Uuemõisa Põllumajanduskool (alates 1944), Saku Maakorralduse ja Maaparanduse Tehnikum (alates 1948), Eesti Maaviljeluse Instituut (alates 1960), lasteaed, raamatukogu, korterelamu ja 2002. aasta kevadeni Saku vallavalitsus. Alates 2003. aastast kasutatakse Saku mõisa seminari- ja puhkekeskusena ning seal asub ÕlleSPA.

Mõisaansambel

[muuda | muuda lähteteksti]

Saku mõisa härrastemaja ja teda ümbritsev park moodustavad ühtse terviku ja on tunnistatud kultuurimälestiseks kultuuriministri 30.08.1996. a. määrusega nr. 10 "Kultuurimälestiseks tunnistamine".[12] 1820. aastatel saavutas klassitsism Eestis oma kõrgpunkti. Krahv Rehbinderile kuulunud Saku mõisa härrastemaja peetakse üheks kaunimaks ja silmapaistvamaks klassitsistliku arhitektuuri näiteks.[13]

Hoonet restaureeriti aastail 1960–1984 ja ennistamist jätkati 2002. aastal.

Härrastemaja

[muuda | muuda lähteteksti]
Saku mõisa peahoone

Tänini säilinud härrastemaja määratakse levinud legendi kohaselt valminuks krahv Paul Eduard von Rehbinderi tellimusel vahemikus 1825–1830 ning arhitektiks arvatakse olevat olnud Carlo Rossi. Siiski ei saa seda dateeringut õigeks pidada (puuduvad kirjalikud dokumendid), kuivõrd mõisa hind ei ole vahemikus 1820–1845 praktiliselt muutunud – see on mõlemal juhul veidi üle 90 000 hõberubla. Niisugune hoone maksis aga toonastes hindades vähemalt 35 000 hõberubla. Seega pidi peahoone valmima enne aastat 1820. Pigem oli ehitise tellijaks juba krahv Carl Friedrich von Rehbinder (srn 08.11.1841; maetud perekonna rahulasse Keila kirikuaias), kes ei saanud elukoha poolest alla jääda oma vanemale vennale krahv Gustav Dietrich von Rehbinderile. Viimane oli lasknud oma kodu Udrikul väikese paleena välja ehitada. Samuti oli Carl Friedrichi abikaasa, Nassau krahvitar ja Lecki valduste pärijanna, harjunud tunduvalt uhkema elujärjega, kui seda juba veidi vanamoodsa Saue või lausa elamiskõlbmatu Saku taolised provintsimõisad sajandivahetusel pakkuda võisid. Saku mõisa püstitatud elamu kuulub kahtlemata paremini õnnestunud klassitsistlike hoonete hulka, mis kunagi Eestisse on ehitatud. See omakorda sunnib otsima tema projekteerijat Venemaa tolleaegsete nimekamate arhitektide hulgast. Võimalik, et see oli 1780. aastal Peterburi saabunud Giacomo Quarenghi (1744–1817), keda teatakse olevat ka Tallinna toomkirikus asuva admiral Samuel Greighi monumendi kavandi autor.

Kuigi mõisa peahoone autoriks arvatakse olevat Carlo Rossi, on sellele ka vastuväiteid. Kui jälgida C. Rossi tööde kulgu enne 1815. aastat, ei ole see reaalne. Ka tema perekonna loomise daatumid langevad hilisemasse aega, kui Saku mõisa peahoone oli juba valmis saanud. Hoone väline sarnasus mitme Peterburi ehitisega on ilmselt seotud kohustusliku tüüpfassaadide järgimisega nii siin kui ka seal.[14]

Rossi seos Saku mõisaga on tuletatud ilmselt tema peresuhete põhjal. 1822. aastal abiellus Rossi pärast esimese naise surma Tallinnast pärit lesknaise Sofia Andersoniga. Esialgu elas Rossi Peterburis, pärast riigiametist tagasitõmbumist aga Tallinnas Vene tänaval dominiiklaste kloostri õuel, kus tema abikaasale kuulus kaks väikest majakest. Rossi ema Gertrude Rossi oli baleriin, kes oli Venemaale saabunud Itaaliast. Noore mehena saadeti tulevane arhitekt Firenzesse, kus tema venepärasele toredusjanule lisandus klassika mõõdetult suurejooneline elegants. Rossi käe all valmisid Neevalinna tähtteosed: peastaabi, senati ja sinodi hoone, Aleksandra teater ja keisrinna Maria Fjodorovnale projekteeritud Jelagini palee, mis sai valmis Saku mõisa häärberiga ligikaudu samal ajal ning millega Rehbinderite paleel on mitu sarnasust. Iseenesestki mõista erinevad Peterburi palee ja Balti mõisamaja mastaabid. Keisripalee kõrval jääb Saku kõrgaadlile paratamatult tagasihoidlikuks, andmata seejuures järele kvaliteedis. Saku mõisa härrastemaja rotundilaadset vestibüüli võib pidada Jelagini palee kuppelpaviljoni vähendatud koopiaks.[15]

Mõisa härrastemaja ehitus on enamasti dateeritud aastatesse 1825–1830. Uuemad uuringud nihutavad aga häärberi ehitusaja tunduvalt varasemasse perioodi, aastasse 1815. Puittalastiku vanus määrati dendrokronoloogilise meetodi abil. Puurproovides mõõdeti aastarõngaste laiused. Selgus, et osa talade aastarõngaste rida lõpeb 1814. aasta, osal aga 1815. aasta kasvukihiga. Hoone eri otste talastikud on ehitatud üheaegselt, toore ehituspuidu tarvitamise eeldusel tõenäoliselt 1815. aasta suvel. Katusetalastiku valmimisega võib lugeda hoone püstitatuks.[14]

Välisilme

[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa fassaadi portikus

Peahoone asukohaks on valitud jõekalda lähedus pargi põhjaosas, hoone peafassaad on suunatud lõunasse.[5] Võrdselt pidulikuna on kujundatud mõisamaja kõik neli fassaadi.[13] Kahekorruselist, nii esi- kui ka aiafassaadil kõrge graniitastmetega trepiga hoonet ilmestavad nelja elegantse komposiitkapiteeliga (köidab pilku nii täiusliku vormi kui ka filigraanselt peene stukitöötlusega[16]) sambaga portikus, avarad Veneetsia aknad ja Eesti klassitsistlikus arhitektuuris harvaesinevalt rikkalik stukkdekoor. Peakorruseks on esimene korrus. Kõrge framuugi ja sambamotiividega välisukse taga avaneb kaheksanurkse paviljonina kujundatud sammashall. Vestibüüli taha jääb suur ruudule laheneva põhiplaaniga (9,5 × 9,4 m) saal, mis ühendab ka sellest mõlemal pool asuvad salongid. Algselt oli saal kavandatud kuppellaega (sellele viitavad puidust roidekaared pööningul). Kogu madala võlvitud soklikorruse kohal asusid esimese korruse pidulikud esindusruumid.[15] Vestibüüli taga asetseb üks esinduslikumaid klassitsistlikke ruume kogu Eestis – rikkaliku stukkdekooriga kaunistatud kolmeosaline peasaal.[13] Erilist tähelepanu väärib mõisamaja peauks, mis on meieni säilinud klassitsistlike uste hulgas üks iseloomulikumaid ja stiilipuhtamaid näiteid.[5]

Mõisamaja ette jääb avar ringteega piiratud muruväljak, mille äärtesse paigutuvad kulissidena pargipuud.[17]

Interjöör

[muuda | muuda lähteteksti]
Aastaaegu kujutavad putostseenid: kevad, suvi, sügis ja talv

Enamik ruume hoones olid kaunistatud geomeetrilises kompositsioonis laemaalingutega. Vaid vestibüüli kõrval salongis on figuraalsed maalingutahvlid aastaaegu sümboliseerivate putodega. Osaliselt on säilinud mustrilised parkettpõrandad.[13] Saku mõisa härrastemaja rikkalikule väliskujundusele lisandub ka rikkalik sisekujundus. Huvitavad on arvukad maalid seintel, lagedel ja ustel ning kaunistused ustel ja ahjudel. Ruumide sisekujundus sai sõja järel tugevalt kannatada. 1950. aastatel asendati parkettpõrandad laudpõrandatega. Mitmes peakorruse ruumis on säilinud trafaretimaalingutega laed. Omapärased on ka saaliga külgnevate salongide laemaalingud.[18] Saku hämmastab oma luksuslikkusega. Saali katab kassettlagi, enamik peakorruse ruume on kaunistatud groteskist ja akantusemotiividest lähtuvate ornamentaalsete maalingutega. Põrandatel on väärispuidust intarsiaparkett. Ühes esifassaadipoolses ruumis on lae peegelvõlvi all friisil virtuoosse käega maalitud, aastaaegu kujutavad putostseenid: kevad, suvi, sügis ja talv. Perekonnaliikmetele mõeldud vaikse eraldumise ruumid jäid enamasti teisele, nn mezzanino-korrusele. Saku on Peterburi tsaari- ja aadlipaleede Eestimaa vaste. Saku mõisa härrastemaja rotundilaadset vestibüüli võib pidada Jelagini palee kuppelpaviljoni vähendatud koopiaks.[15] 1829. aastast on kuberneriarhitekti Jannicheni kohta teateid Saku mõisast, kus tema juhtimisel seati ülemisele korrusele üles 10 kahhelahju. Koos ehitusettevõtja ("podratsiku") Jakov Stepanoviga seati korda viinavabrik ja seal asunud toad. Teisel korrusel asusid teenijate ruumid. Soklikorruse ja ülakorruse plaanilahendus on peaaegu analoogne peakorruse omaga. Soklikorruse kõik ruumid on võlvitud.[5]

Saku mõis talveõhtul, Georg Schmitz, EKM j 190–250 M 626.jpg

Interjööre rikastavad 19. sajandi lõpu maalingud.[19] Saku mõisa Jahisaali ja Konjakisalongi vahelised uksed on vanemad kui härrastemaja ise. Need pärinevad aastatest 1730–1764, mil mõisa omanikeks olid perekond Hueckid (Adam Johann Hueck).[20] Jahisaalist leiab ka ainsa säilinud uhke tumerohelise kahhelahju, mis jäi oma ajal lammutustegevusest puutumata.[21] Mõisa härrastemaja kujutas tervet omaette kunstigaleriid. Palju maale oli riputatud peosaali, söögisaali, nende vahelisse salongi, samuti seltskondlikku nn ajaviite tuppa. Kunstikogusse kuulusid itaalia renessanssmeistrite Caletti, Correggio jt tööd.[13]

Mõisapark

[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisapark
 Pikemalt artiklis Saku mõisa park

19. sajandi algul, mil mõisas toimusid ulatuslikud ümberehitused ja ehitati uus peahoone, rajati ümbritsevale maastikule ka ansambli vääriline park. Paul Eduard von Rehbinderi kutsel tegutses Sakus pargiarhitekt Demoulin.[22]

1852. aasta kaardil on peahoonet ümbritsevas pargiosas markeeritud vaid mõni üksik tee. Pargi edela-lääneosas, kus on mitmest tiigist moodustatud süsteem, on rajad ja alleed täpsemalt välja joonistatud. Mõisa puuvilja- ja marjaaed asusid pargist põhja poole jääval teedega piiratud kolmnurksel alal. Aia-ala põhjaküljel asus kasvuhoone, mis säilis ka pärast mõisa võõrandamist, ent lammutati 1973. aastal.[7]

20. sajandi alguses oli Saku mõisal oma puukool ja lillekasvatus.[23]

1932. aastal tunnistas Eesti Vabariigi valitsus Saku mõisa pargi tervishoiu-kaitse alla võetuks.[24]

Aastast 1959 on Saku mõisa park looduskaitse all, selle pindala on 11,1 hektarit.[23]

Saku pargi liigirikkus on keskmine. Parki on korduvalt täiendatud, nooremate puude hulgas on valge ehk kanada kuuse ja hariliku ebatsuuga gruppe. Pargi lõunaosa on põhjaosast mitmekesisem – seal kasvavad vanad pärnad ja suured kuused, vahtrad, tammed, jalakad ning arukased.

1984. aasta seisuga leidus pargis 45 võõrliiki, nagu näiteks lehis, hall ebatsuuga ja elupuu. Pargi kaguserva okaspuurühmades kasvavad lisaks mainitutele ka siberi nulud ja mitmed kuuseliigid: torkav kuusk, Engelmanni kuusk ja valge ehk kanada kuusk; harilikud männid ja alpi seedermännid. Lehtpuudest leidub mägivahtraid ja hobukastaneid.

Pargi servaaladel on levinud ebajasmiin, kitseenelas, harilik ja ungari sirel ning suur läätspuu. Haruldustest kasvab pargis altai sinienelas. Tähelepanuväärne on peahoonest läänes kasvav punaseleheline harilik pöök ’Atropunicea’. Saku pargis kasvab ka 1938. aastal president Konstantin Pätsi istutatud tamm.

Pargis elutseb kaitsealune põhja-nahkhiir.[7]

2013. aastal tehti pargis kahe keskkonnaprojekti raames kolmel hektaril hooldusraie ning rajati jõest paisutatud tiigile uus kalapääs, mis võimaldab kalade ülesvoolu rännet. Vääna jõgi on Saku paisuni arvatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse elupaigana kaitstavate veekogude hulka.[25]

Kõrvalhooned

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa mõisa kõrval- ja abihoonetest ei ole säilinud, need hävisid põlengutes 1905. aastal rahvarahutuste käigus.[20]

Mõisakompleksi kuulusid veel pesuköök (nüüdisaegse lasteaia hoone kohal), paviljon, saun (jõe keskel asuval saarel), rehetuba, leivaküpsetamise tuba, aednikumaja (lammutati 1969) jt. Säilinud on mõisa kelder, millele pandi Saku Lions Klubi toetusel 2011. aastal uus katus.[7]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "2953 Saku mõisa peahoone, 1830.a. • Mälestiste otsing • Mälestised". register.muinas.ee. Vaadatud 21. aprillil 2023.
  2. ↑ "2954 Saku mõisa park, 19.-20.saj. • Mälestiste otsing • Mälestised". register.muinas.ee. Vaadatud 21. aprillil 2023.
  3. ↑ Saku kihistik Eesti Stratigraafia Komisjoni andmebaasis (vaadatud 15.08.2019)
  4. ↑ Sommer, Reelika. "Saku mõis leidis uue perenaise. Mis saab mõisast edasi?". Reisijuht. Vaadatud 25. detsembril 2023.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 ERA.T-76.1.10455, Eesti NSV Harju rajoon, Saku mõisa ajalooline õiend, koost. M. Männisalu (1979)
  6. ↑ Est- und livländische Brieflade, Nr. 366.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 "Saku kodulooviki". sakulugu.ee. Vaadatud 21. aprillil 2023.
  8. ↑ Saku mõis (Keila khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  9. ↑ Hein, Ants (2003). Eesti mõisaarhitektuur : historitsismist juugendini. Tallinn: Hattorpe. Lk 143.
  10. ↑ Teinbas, Lembit (2021). Lugusid... : vanadest kõrtsidest. Saku: L. Teinbas. ISBN 9789916405000.
  11. ↑ ERA.1552.1.876
  12. ↑ "RTL, 1997, 5, 27". www.riigiteataja.ee. Vaadatud 21. aprillil 2023.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Maiste, Juhan (1994). Eestimaa mõisad = Manorial architecture in Estonia = Gutsarchitektur in Estland. Kunst. Lk 242–243. ISBN 5899200235.
  14. ↑ 14,0 14,1 A. Läänelaid, L. Teinbas (aprill 2020). "Millal ehitati Saku mõisahäärber?". Pööning.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Maiste, Juhan (2017). Eesti kunsti ajalugu. 3, 1770–1840. Alateema "Balti mõisapanteon". Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 275–276. ISBN 9789949972449.
  16. ↑ Maiste, Juhan (2022). Eesti mõisad ja lossid. I, Aadlikultuuri seitse aastasada. Varrak. ISBN 9789985356456.
  17. ↑ Saku mõisa arhitektuurimälestise pass (1982)
  18. ↑ Kärblane, H (1987). Saku mõisa ajaloost. Saku. Lk https://sakulugu.ee/img_auth.php/6/6f/2_kd._Saku_m%C3%B5isa_ajaloost._H.K%C3%A4rblane.pdf.
  19. ↑ http://www.mois.ee/harju/saku.shtml
  20. ↑ 20,0 20,1 https://sakumois.ee/1700-2/
  21. ↑ http://ankasiin.blogspot.com/2012/01/saku.html
  22. ↑ Eesti pargid 1. Varrak. 2007. Lk 213. ISBN 9789985312964.
  23. ↑ 23,0 23,1 Möllits, Katrin (2012). Pargisuitaja teejuht 1. Regio. Lk 16–19. ISBN 9789949935437.
  24. ↑ Pirang, Heinz (1928). Das baltische Herrenhaus. Teil 2, Die Blütezeit um 1800 (saksa). Jonck & Poliewsky. ISBN 9789949221172.
  25. ↑ Penjam, Kadri (18. oktoober 2013). "Saku mõisapark sai uue hingamise". Postimees Online. Vaadatud 23. aprillil 2023.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Keila kirik

Kirik: Keila kirik
Pastoraat: Keila kirikumõis
Peamõisad: Haabersti mõis | Harku mõis | Jõgisoo mõis | Jälgimäe mõis | Keila mõis | Keila-Joa mõis | Klooga mõis | Kumna mõis | Laulasmaa mõis | Lehola mõis | Naissaare mõis | Ohtu mõis | Rahula mõis | Rannamõisa mõis | Saku mõis | Saue mõis | Tuula mõis | Tännassilma mõis | Valingu mõis | Vana-Karjaküla mõis | Vanamõisa mõis | Voore mõis | Vääna mõis | Ääsmäe mõis | Üksnurme mõis
Kõrvalmõisad: Humala mõis | Hüüru mõis | Käesalu mõis | Maeru mõis | Meremõisa mõis | Muraste mõis | Mustamäe mõis | Peetri mõis | Uue-Karjaküla mõis | Vana-Pääla mõis | Viti mõis
Poolmõisad: Koppelmaa mõis | Kuivaveski mõis | Kõltsu mõis | Luka mõis | Niitvälja mõis | Tiskre mõis | Vismeistri mõis
Karjamõisad: Aru mõis | Juuliku mõis | Kalda mõis | Kiisa mõis | Laabi mõis | Laoküla mõis | Lehmja mõis | Nahkja mõis | Pällu mõis | Suur-Aru mõis

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Saku_mõis&oldid=6658293"