Roman Ungern von Sternberg

Parun Roman von Ungern-Sternberg
Roman Ungern von Sternberg ülekuulamisel Irkutskis punaste 5. armee peakorteris.
Sünninimi	Nikolai Robert Maximilian Freiherr von Ungern-Sternberg
Hüüdnimi	Verine Parun, Hull Parun, Parun Ungern
Sünniaeg	10. jaanuar 1886 Graz, Steiermark, Austria-Ungari
Surmaaeg	15. september 1921 (35-aastaselt) Novosibirsk, Vene SFNV
Truudusvanne	Vene Keisririik (1906–1917) Mongoolia bogdo-khaaniriik (1917–1921)
Teenistus	Vene keiserlik armee Valgekaart
Teenistusaeg	1906–1917; 1917–1912
Auaste	kindralleitnant
Juhtinud	Aasia ratsadiviis
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Vene kodusõda 1921. aasta Mongoolia revolutsioon
Autasud	Püha Georgi ordeni IV klass Püha Vladimiri ordeni IV klass

Parun Roman Ungern von Sternberg (vene keeles Роман Фёдорович Унгерн фон Штернберг, sünninimi Robert Nicolaus Maximilian Freiherr von Ungern-Sternberg; 10. jaanuar 1886 (29. detsember 1885 vkj) Graz – 15. september 1921 Novonikolajevsk) oli Austria-saksa ja baltisaksa päritolu Ungern-Sternbergi suguvõsasse kuulunud Venemaa sõjaväelane (kindralleitnant), üks antibolševistlike vägede juhte Venemaa kodusõjas ja hiljem sõltumatu sõjapealik, kes püüdis Mongoolias ja Taga-Baikalimaal luua budistlikku teokraatlikku riiki.

Elulugu

Lapsepõlv

Robert sündis Austrias Grazi linnas Eggenbergi lossis. Roberti isa oli Kärdla mõisas sündinud Theodor Leonhard Rudolph von Ungern-Sternberg (1857–1918/23) ja ema Stuttgardist pärit vabapreili Sophie Charlotte von Ungern-Sternberg (enne abiellumist von Wimpffen) (1861–1907). Roberti tütre Martha Ungern von Sternbergi väitel oli Roberti isa tegelikult keegi tuntud seikleja.

Aastal 1887 kolis Robert kaheaastaselt koos emaga Eestisse. Kui Robert oli kuueaastane, lahutasid tema vanemad abielu ning ema Sophie abiellus 1894. aastal maanõuniku ja Järvakandi mõisniku parun Oskar Hoyningen-Huenega (1860–1918) [1]. Ta kasvas üles oma kasuisa majas Tallinnas ja õppis Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis. Aastal 1896 pandi ta õppima Peterburi Mereväekorpusse. Seal said alguse tema sidemed budistlike ringkondadega.

Sõjaväeteenistus

Aastal 1904 suundus noor Roman Ungern von Sternberg Vene-Jaapani sõtta. Tema tegevuse kohta on vastuolulisi teateid. Ühe versiooni kohaselt lõppes sõda enne, kui Ungern sõjaväljale jõudis, sest ta rändas vahepeal Mongoolias, kus tutvus Dža-laamaga. Teise versiooni järgi võitles ta vapralt Mandžuurias ning sai mitmeid autasusid. Aastal 1908 lõpetas Ungern von Sternberg Peterburis Pavlovi sõjaväeakadeemia ja teenis Siberis Taga-Baikali kasakaväes 1. Arguuni polgus, kus tutvus muuhulgas mongolite ja burjaatide eluviisidega. 1908 anti talle sõjaväeline auaste horunži (хорунжий). 1910. aastal viidi üle Amuuri kasakapolku luurerühma ülemaks. 1912 sai ta sotniku auastme.

Augustis 1912 tegi ta üksi hobusel retke Tšitast läbi metsiku taiga Mongooliasse, et ühineda Dža-laama vägedega Kobdo kindluse all. Ta esitas avalduse erustumiseks Amuuri kasakapolgust, et asuda teenima Mongoolia sõjaväes ja sõdida koos dža-laamaga. Juba varem oli Ungern alustanud mongoli keele õpinguid. Polkovnik Kazakov, kes töötas Vene konsulaadis Urgas (nüüdses Ulaanbaataris), keelas parun Ungernil sõjaväeteenistusest lahkuda ja suunas ta tagasi vanasse väeossa Taga-Baikalis. Mõnede teadete kohaselt ei pöördunud Ungern kohe Urgast tagasi Tšitasse, vaid suundus Kobdosse dža-laamale appi ning osales lahingutes hiinlaste vastu.

Aastal 1913 läks Ungern von Sternberg tegevteenistusest erru ja pöördus Tallinna perekonna juurde. 21. veebruaril 1913 osales parun Romanovite dünastia 300-aastase troonijuubeli auks pooleliolevas Peterburi datsanis peetud teenistusel.

Esimeses maailmasõja puhkedes pöördus parun Ungern von Sternberg sõjaväkke tagasi ja teenis Galiitsias kindral Aleksandr Samsonovi juhitavas 2. armees. Teda peeti väga vapraks, isegi hulljulgeks, kuid ka vaimselt tasakaalutuks ohvitseriks. Kindral Peter von Wrangell on oma memuaarides märkinud, et ta kõhkles Ungern-Sternbergi edutamisel. 1916. aastal sai Ungernist siiski jessauul.

Suvel 1917 suunas Venemaa Ajutine Valitsus Ungern von Sternbergi Taga-Baikali kasakaväe jessauuli Grigori Semjonovi juhitavasse üksusse, et tagada Mandžuurias valitsusele lojaalne sõjaline kohalolek ja organiseerida vabatahtlike väeosasid.

Kodusõda

Pärast oktoobrirevolutsiooni Venemaal asusid Semjonov ja tema parem käsi Ungern von Sternberg oma Mandžuuria erirühma eesotsas võitlema bolševike vastu. Peatselt, 1917. aasta lõpul ühinesid nendega Ungerni kunagise koduväeosa Ussuuri diviisi sõdurid.

Semjonov ja Ungern von Sternberg võitlesid küll bolševike vastu, kuid keeldusid allumast admiral Aleksandr Koltšaki ülemjuhatusele. Seevastu said nad toetust Jaapani valitsuselt, kes soovinuks Venemaa Kaug-Idas rajada Semjonovi juhtimise all oma nukuvalitsust.

Kevadel 1918 nimetati Grigori Semjonov Taga-Baikali kasakate atamaniks. Parun oli algselt Semjonovi alluvuses Hailari raudteejaama komandant, hiljem juhatas vägesid Dauurias. Tema vägi oli segu Vene sõduritest, Taga-Baikali kasakatest, mongolitest ja burjaatidest.

Ungern von Sternberg paistis silma sellise julmusega vastaste, kohalike elanike ja isegi omaenda alluvate vastu, et teenis ära Verise Paruni hüüdnime. Ekstsentrilise käitumise tõttu kutsuti teda ka Hulluks Paruniks. Ta oli veendunud antisemiit ja tema vägede käe läbi hukkusid paljud sõjategevuse eest ida poole põgenenud juudid.

Novembris 1918 anti Ungern von Sternbergile kindralmajori auaste. Kui 18. novembril 1918 kuulutati admiral Koltšak Venemaa ülemvalitsejaks, ei tunnistanud Semjonov ja Ungern von Sternberg tema ülemvõimu. Nende väeosad hakkasid lisaks punaste rongidele ründama ka valgeid vägesid varustavaid ronge, kahjustades nii märkimisväärselt Koltšaki tegevust Uuralites.

Mongoolias

Veebruaris 1919 keskendasid Semjonov ja Ungern von Sternberg oma tähelepanu Mongoolia aladele, soovides luua mongoli ja vene alade ühendamisel iseseisva riigi. Salajasel kongressil otsustati luua sõltumatu Mongoolia kuningriik, mida pidi hakkama juhtima mongolite vaimne juht bogdogeegen. Bogdogeegenilt nõusolekut ei küsitud ja tema nõusoleku puudumisel pidid Vene väed vallutama tema residentsi Urga. Paraku jõudsid neist ette hiinlased kindral Xu Shichengi juhtimisel, kes ise 1919 Mongoolia alistasid.

Kui Grigori Semjonov oli edaspidi sunnitud võitlema peamiselt ägedalt pealetungivate bolševike üksustega, siis Ungern von Sternberg jätkas tegelemist Mongoolia küsimusega. Tema idee oli lisaks Mongoolia riigi loomisele ka Qingi dünastia taastamine Hiina troonil, mis oleks lõpuks pidanud viima Tšingis-khaani riigi taastamiseni ja väidetavalt ühtse Kaug-Ida budistliku teokraatia tekkeni. Sellel eesmärgil abiellus ta augustis 1919 ka Qingi dünastiast pärit printsessiga, kes võttis ristimisel omale nime Jelena Pavlovna. Samal aastal ülendas Semjonov paruni kindralleitnandiks.

Mongooliat sai Ungern von Sternberg rünnata alles oktoobris 1920, suundudes kolme ratsaväepolguga Urga peale. Neis kolmes polgus oli tal kokku vaid 800 meest ja 6 suurtükki. Bogdogeegen andis salaja parunile nõusoleku Mongoolia vabastamiseks. Jõudnud 27. oktoobril Urga lähistele Maimatšeni linna juurde, sai ta hiinlastelt lüüa, kaotas oma suurtükid ja oli sunnitud taanduma. Novembris 1920 ebaõnnestus ka tema teine pealetung Urgale. See tõi kaasa bogdogeegeni vahistamise hiinlaste poolt.

Enne kolmandat katset Urga vallutamiseks otsustas Ungern von Sternberg vabastada bogdogeegeni, keda hoiti oma lossis koduarestis. See õnnestus tal 31. jaanuaril 1921 tiibeti sõdalaste abil. 2. veebruaril vallutati Maimatšen ja 3. veebruaril alistus paruni vägedele Urga.

13. märtsil 1921 kuulutati välja sõltumatu Mongoolia monarhia eesotsas bogdogeegeniga. Riigi tegelikuks valitsejaks tõusis aga Mongoolia vabastaja parun Roman Ungern von Sternberg. Tema filosoofia oli vastuoluline segu vene natsionalismist ja erinevatest Ida usunditest, eeskätt budismist, kuid tema valitsusaega iseloomustas peamiselt sõjaväeline terror. Samas aitas ta kaasa tehnilisele progressile Mongoolias, lastes väidetavalt ehitada Urgasse elektrijaama ning sillad üle Orhoni ja Tola jõe. Ta lasi puhastada Urgas tänavad ja rajada esimese tänavavalgustuse, asutada ajalehe, rajada haiglaid ja koolimaju ning esimese veterinaarlabori.

21. mail 1921 andis parun oma vägedele käsu liikuda Mongoolia põhjaossa, et purustada punaste mongolite väed eesotsas Damdin Sühbaatariga. 31. mail toimunud kokkupõrkes õnnestus punamongolitel Nõukogude väeüksuste toel Ungerni armee taganema sundida ja sellest alates jätkus bolševike pealetung kuni Urga vallutamiseni 6. juulil 1921. 17. juulil tungis ennast Selenga jõe ääres varjanud parun oma diviisiga Mongoolia põhjaossa ja suundus tagasi Venemaale, kus ta avastas, et tema 2500 mehe vastas on ligi 15 000-meheline Nõukogude armee. Pisemaid kokkupõrkeid võites suundus Ungern von Sternberg taas Mongooliasse, soovides sealt jätkata teed Tiibeti aladele. See idee ei meeldinud tema ohvitseridele ja mongolitest sõduritele, kes ta 21. augustil reetsid ja punavägedele üle andsid.

Kohus ja surm

Augustis 1921 kuulasid bolševikud paruni üle Troitskossavskis ja toimetasid ta sealt edasi Novonikolajevskisse, kus 15. septembril peeti kohaliku puhkepargi teatrihoones tema üle avalik kohtuistung. Viis tundi kestnud protsessil süüdistati kohtualust koostöös Jaapaniga, relvastatud võitluses eesmärgiga taastada Romanovite dünastia ja julmustes ning terroris. Ungern von Sternberg olevat öelnud kohtus tšekistidele: "Ungern von Sternbergide üle ei saa keegi kunagi kohut mõista – meie oleme need, kes seadust esindavad siin maailmas ja teiste üle kohut mõistavad." Teistel andmetel tunnistas ta ennast süüdistuse kahes viimases punktis siiski süüdi.

Kohus mõistis parun Ungerni surma mahalaskmise läbi. Otsus viidi täide sama päeva õhtul. Enne hukkamist oli ta legendi kohaselt alla neelanud või vähemalt hammastega emaili purustanud oma kõrgeimal autasul, Püha Georgi ristil.

Bogdogeegen austas Ungern von Sternbergi teenistuste korraldamisega kõigis Mongoolia kloostrites ja templites, 13. dalai-laama kuulutas paruni aga budistliku raevuka jumaluse, kuuekäelise Mahākāla inkarnatsiooniks.

2020. aasta kuju poleemika Eestis

2020. aasta lõpus moodustasid endised Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ning alates 2024 suvest Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) noorte tiiva Sinine Ärkamine liikmed MTÜ Ungern Khaan, mille eesmärk on tutvustada Ungern-Sternbergi erakordset elu. MTÜ sai seejärel 45 000 eurot toetust kolmelt tollal võimul olnud Eesti koalitsioonivalitsuse erakonnalt, EKRE-lt, Eesti Keskerakonnalt ja Isamaalt, et ehitada von Ungern-Sternbergile kuju. Pärast seda, kui rahastamine sai vastureaktsiooni, teatas mälestusseltsi "Ungern Khaan" juhatuse liige Fedor Stomakhin, et MTÜ juhatus on otsustanud, et loobub riigieelarvelisest toetusest ja korraldab mälestusseltsi tegevust edaspidi annetuste toel. "Otsus on tulnud meedia laimu valguses, mis on tuginenud sensatsionalismile, mitte ajaloouuringutele; parunit on näidatud sõjardi ja kriminaalina, mitte Mongoolia vabastajana. Võtsime vastu otsuse selleks, et mitte anda alust paruni edasiseks mustamiseks meedias," põhjendas Stomakhin.

Vaata ka

• Bogdogeegen
• Grigori Semjonov

Kirjandus

• Remsu, Olev. Tšingis-khaan on Ungern-Sternberg. Perioodika, 1997
• Remsu, Olev. Kindralleitnant Robert Roman Ungern-Sternberg: Hiiumaa parun, kellel oli maailma suurim varandus ning kes tahtis vallutada Euroopa. Haapsalu: V. Pinn, 1999.
• Remsu, Olev. Ungern-Sternberg: sõjajumal. Esimene raamat. Tallinn: Virgela, 1999. ISBN 9985-862-83-X
• Remsu, Olev. Ungern-Sternberg: sõjajumal. Teine raamat. Tallinn: Virgela, 1999. ISBN 9985-862-84-8
• Tšerkassov-Georgijevski, Vladimir. Valgekaardi väejuhid / tõlk. Igor Kurve. Tallinn: Tänapäev, 2002. ISBN 9985-62-068-2
• Sokolov, Boriss. "Parun Ungern. Must ratsanik". Tõlkinud Margus Leemets, Tallinn: Argo 2008. ISBN 9789949438273
• Alioshin, Dimitri: Asian Odyssey, New York 1941.
• Hopkirk, Peter: Setting the East Ablaze : On Secret Service in Bolshevik Asia, Don Mills 1986.
• Ossendowski, Ferdynand: Beasts, Men And Gods, New York 1922.
• Pozner, Vladimir: Bloody Baron: The Story of Ungern–Sternberg, New York c 1938.
• Palmer, James: The Bloody White Baron, London 2008. Faber and Faber ISBN 0571230237
• Simon Sebag Montefiore (2008-03-23). "Baron Ungern-Sternberg, meteoric nutter", Sunday Telegraph.
• Olev Remsu. Kas omakasupüüdmatu vabastaja või jäle maniakk? Postimees, AK, 5. III 2021,

Ilukirjanduses

• Юзефович Л. А., "Песчаные всадники." (Juzefovitš L. A., "Liivaratsanikud"). Kirjastus Zebra E (Зебра Е), Moskva 2005. (vene keeles)
• Юзефович Л. А., "Самодержец пустыни. Феномен судьбы барона Р. Ф. Унгерн-Штернберга." (Juzefovitš L. A., "Kõrbe isevalitseja. Parun R. F. Ungern-Sternbergi saatuse fenomen"). Kirjastus Ellis Lak (Эллис Лак), Moskva 1993. (vene keeles)

Välislingid

• Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust

Eesti keeles

• Hellerma, Kärt. Robert von Ungern-Sternbergi jälgedes. Postimees, 10. jaanuar 1997
• Udam, Haljand. Eestimaalane Mongoolias sõjajumalaks. Luup, 20. jaanuar 1997
• Remsu, Olev. Tsingis khaan, sõjajumal (3.) SL Õhtuleht, 12. märts 1999
• Olev Remsu. Ungern-Sternberg, sõjajumal I ja II, Virgela, 1999
• Olev Remsu. Tšingis-khaan on Ungern-Sternberg, Loomingu Raamatukogu, 1997
• Olev Remsu. Kas omakasupüüdmatu vabastaja ja jäle maniakk? Postimees, AK, 5. III 2021

Inglise keeles

• Trimondi, Victor; Trimondi, Victoria. The Shadow of the Dalai-Lama. Part II. Chapter 10 – The Spearhead of the Shambhala War
• Worldroots.com: Freiherr Roman von Ungern-Sternberg (1885–1921)
• Worldroots.com: Ancestors of Freiherr Roman von Ungern-Sternberg

Vene keeles

• Анатомия Армии: Четыре мифа о бароне Унгерне (biograafiline artikkel)
• Журнал "Самиздат": Барон Унгерн – бог войны (biograafiline artikkel)
• Радио Ислам: Приказ русским отрядам на территории советской Сибири... (Ungern von Sternbergi päevakäsu täistekst)
• Русский Архипелаг: Унгерн фон Штернберг: буддист с мечом (biograafiline artikkel)
• Evgeni Belov. "Барон Унгерн фон Штернберг". Биография. Идеология. Военные походы 1920–1921 гг.
• Портрет барона Романа Федоровича Унгерн фон Штернберг, Георгиевского кавалера, основателя Монголии и начальника знаменитой Азиатской Конной Дивизии
• О том, кого уже нет
• Судьба барона Унгерна фон Штернберга
• Русские вне России: генерал Р.Ф.Унгерн фон Штернберг
• Eduard Limonov. СВЯЩЕННЫЕ МОНСТРЫ – Барон Унгерн фон Штернберг-черный барон
• Juzefovitš L. A., "Kõrbe isevalitseja. Parun R.F. Ungern-Sternbergi saatuse fenomen" // Veebisait «Военная литература» militera.lib.ru (raamatu elektrooniline versioon vene keeles)