Päikesetuul

See artikkel räägib astronoomia mõistest; ajalehe kohta vaata artiklit Päikesetuul (ajaleht); ajakirja kohta vaata artiklit Päikesetuul (ajakiri)

Päikesetuuleks nimetatakse laetud osakeste voogu, mis on vabanenud Päikese pealmisest atmosfäärikihist ehk Päikese kroonist. See plasma koosneb peamiselt elektronidest, prootonitest ja alfaosakestest soojusenergiaga 1.5 kuni 10 keV. Päikesetuule tihedus, temperatuur ja kiirus vahelduvad sõltuvalt ajast ja päikese laius- ja pikkuskraadidest. Päikesetuule osakesed vabanevad päikese gravitatsioonist tänu päikest ümbritseva plasmakihi kõrgele temperatuurile.

Ajalugu

Esimesena vihjasid päikesetuulele briti astronoomid Richard Carrington ja Richard Hodgson, kes vaatlesid iseseisvalt nähtust, mida hiljem hakati kutsuma Päikese loiteks.^[1]

1916. aastal väitis Norra teadlane Kristian Birkeland, et päikesetuule kiired ei koosne ainult positiivsetest või negatiivsetest osakestest vaid mõlemast: negatiivsetest elektronidest ja positiivsetest ioonidest.^[2]

Päikesetuule olemasolu ennustati juba 20. sajandi algul. Esimest korda registreeris päikesetuult 4. jaanuaril 1959 Nõukogude Liidu automaatjaam Luna 1, mis oli startinud kaks päeva varem. Päikesetuule olemasolu kinnitas ka järgmine Luna seeria automaatjaam Luna 2, mis suunati 1959. aasta septembris Kuule.

Kiirendus

Päikesetuulena vabaneb päikesest ligikaudu 1.3×10^36 osakest sekundis ehk umbes miljard kilogrammi aastas. Sellegipoolest on ainult 0.1% päikese kogumassist päikesetuulena minema kandunud.

Kiire ja aeglane päikesetuul

Päikesetuul jagatakse kahte peamisesse olekusse. Aeglase päikesetuule temperatuuriks on maalähedases kosmoseruumis mõõdetud 1.4–1.6×10^6 K ja kiiruseks 300–500 km/s. Kiire päikesetuule tunnuslik kiirus on 750 km/s ja temperatuur 8×10^5 K.

Mõju Maale

Maa on enamjaolt päikesetuule kiirguse eest kaitstud tänu oma magnetväljale, mis suunab suurema osa laetud osakestest eemale. Päikesetuult võib Maa peal näha, kui see kutsub esile virmalised või geomagnetilise tormi.