Novgorodi vabariik

	Novgorodimaa Новгородская земьля 1136–1478
	Lipp Vapp
	Novgorodimaa (1400)
Pealinn	Suur-Novgorod
Religioon	Õigeusk
Riigikeeled	Vanavene keel

Novgorodi vabariik oli ajavahemikul 1136–1478 tänapäeva Loode-Venemaal eksisteerinud riik.

Novgorodi vabariik oli piiratud demokraatliku riigikorraldusega riik, mille kõrgeim võim oli rahvakogunemine veetše. Läänes piirnes vabariik Rootsi, Liivimaa ordu ja Pihkva vürstiriigiga, lõunas Polotski, Smolenski ja Tveri vürstiriigi, hiljem ka Moskva Suurvürstiriigiga, idas Rostovi-Suzdali vürstiriigi ja soome-ugri hõimude maa-aladega. Riigi territooriumiks oli tänapäeva Novgorodi oblast, Leningradi oblast, Arhangelski oblast, Tveri oblasti põhjaosa, Komimaa ja Karjala maa-alad.

Novgorod oli Kiievi-Vene suurvürstiriigi üks keskusi ja esimene pealinn, kuni Oleg viis 882 pealinna Kiievisse. Siiski säilitas Novgorod suure tähtsuse. Kiievi-Vene suurvürst tavatses määrata Novgorodi vürstiks oma poegi.

Riik ja riigivalitsemine

9.–12. sajandil oli Novgorodi osastisvürstiriik Kiievi-Vene riigis Kiievi järel tähtsuselt teine linn. Kiievi-Vene valitseja Kiievi suurvürst, määras tavakohaselt Novgorodi valitsejaks, Novgorodi vürstiks oma vanima poja. Kiievi suurvürst Vladimir Svjatoslavitš pani Jaroslav Vladimirovitši juba noores eas valitsema osastisvürstina Rostovis, seejärel Novgorodi vabariigis.

Pärast Jaroslav Targa surma (1054) jaotati riik Jaroslavi poegade vahel: vanimale elusolevale pojale Izjaslavile pärandus Kiiev ja Novgorod; teisele pojale Svjatoslavile – Tšernigiv, kolmandale pojale Vsevolodile Perejaslavl, neljandale pojale Vjatšeslavile Smolensk, viiendale Igorile Vladimir ja Volõõnia.

Aastal 1136 kihutas Novgorodi rahvas vürsti Vsevolod Mstislavitši minema ja muutus keskvõimust Kiievis sõltumatuks. Novgorod muutus vabariikliku korraga linnriigiks. Tema tohutud, kuid hõredalt rahvastatud valdused ulatusid Valge mere ja Uuraliteni.

Novgorodi vabariigi koosseisu kuulunud maa-alad 16. sajandil, Vadja, Šeloni, Bežetski, Derevski ja Oboneži viiendik piiridega

9. sajandil kuulusid Novgorodi valdustesse Rževi, Bežetski, Vadja, Oboneži, Luga, Lopi, Volhovi ja Jaželbitski kihelkonnad. Rževi kihelkond piirnes edelas Ilmeni järvega, läänes Pihkva vürstiriigiga ning lõunas Polotski ja Smolenski vürstiriigiga.

15.–18. sajandil koosnesid Novgorodi valdused viiendikest:

Riigi välis- ja sisepoliitika

Nagu demokraatlikus riigis ikka, sõltus Novgorodi vabariigi juhtimine sellest, missugune huvirühm parajasti kõige tugevamaks osutus. Läbi aegade konkureerisid võimu pärast kolm huvirühma:

läänesuunaline Hansa Liidu ja Lääne-Euroopa kaubandussidemete eelistajad, kes pooldasid vürstivalmistel Olegovitšide suguvõsa ja Leedu Suurvürstiriigi päritolu vürste, sest need võõramaalastena ei suutnud kuigi palju mõjutada kohalike jõudude vahekorda ja jätsid suure valikuvabaduse neid toetanud bojaaridele;
"slavofiilid", kes eelistasid valida vürste Vladimir Monomahhi Smolenski vürstiriigis elavate järglaste seast kui rahumeelseid ja tasakaalukaid vürste, kes suudavad vastu seista despootlikele püüdlustele;
kolmas huvirühm eelistas vürste valida Vladimir Monomahhi Vladimiri suurvürstiriigis elavate järglaste seast, oodates neilt kohalike bojaaride jõulist talitsemist.

Esimese kahe ja poole sajandi jooksul pärast iseseisvumist vahetus vürst rohkem kui 70 korda, mis tähendab, et keskmine ametiaeg oli üksnes mõni aasta. Ametiaja pikkus ei olnud kindlaks määratud. Tüüpiline oli see, et ametist tagandatud vürst valiti hiljem tagasi, mõni vürst (sealhulgas Aleksander Nevski) oli vaheaegadega võimul neli korda.

Rostovi-Suzdali vürstiriigi ja Kiievi-Vene alad 1015–1113

Novgorodi igapäevaelu haldamiseks valiti rahvakogunemisel üks possaadnik, kes juhtis riigi haldust. Erakorraliste sündmuste (sõjategevus või vajadus erapooletu kohtumõistmise järele) korral kutsuti või valiti rahvakogunemise poolt naabervürstiriikidest vürst.

Novgorodi vabariigi pika eksistentsi ajal oli tema koosseisus olevate territooriumite ja valitud vürstide vahel korduvalt vastuolusid, mille korral kokku kutsutud veetše võis otsustada valitud vürsti valitsusaja lõpetada ning asendada ta sobivama kandidaadiga.

Novgorodi seisulikus vabariigis omas suurt mõjuvõimu Novgorodi piiskop, keda algselt pühitses ametisse Kiievi ja kogu Venemaa metropoliit, kuid aastast 1156. valisid Novgorodi piiskopi Novgorodi elanikud veetšel. 1165. aastast oli Novgorodi piiskopkonna valitseja ametinimetus Novgorodi arhipiiskop ja 1589. aastast Novgorodi metropoliit.

Suurim Novgorodi vabariigiga seotud osalusriik oli Pihkva vürstiriik. Tihedad sidemed Pihkvaga olid Novgorodile vajalikud, samas polnud Pihkvale sugugi kasulik Novgorodile rahuajal alluda.

1168. aastal põhjustas Novgorodi traditsioon kutsuda vürstiks Kiievi suurvürsti poeg ja selle surma järel vürst kohe vahetada sõja naabervürstkondadega. 1168. aastal suri Kiievi suurvürst Rostislav Mstislavitš Smolenskist ja novorodlased pagendasid tema poja Svjatoslav Rostislavitši. Svjatoslav Rostislavitš vend Smolenski vürst Roman Rostislavitš ja Rostovi-Suzdali vürstiriigi vürst Andrei Jurjevitš, kes läksid aga sõjaga Novgorodi peale. Novgorodi toetas konfliktis Pihkva, sissetungijaid aga Polotsk. Suzdallased vallutasid Toržoki ja smolenskilased aga Luki. Uue Kiievi suurvürsti Mstislav II, poeg Roman Mstislavitš suutis vasturünnakutega rüüstada Polotski ja Toropetsi linna ümbrused ja kaitsta linna, kui Vladimiri suurvürst Andrei Bogoljubski ründas liitlastega Novgorodi, kuid Roman Mstislavitš kaitses linna edukalt. Kiievi suurvürst (1167–1169) Mstislav II ja Andrei Bogoljubski vahelises võimuvõitluses ajas Andrei Bogoljubski Mstislav II 1169. aastal Kiievist välja, Andrei venna Mstislav Jurjevitši rüüsteretkel 1169. aastal vallutasid Mstislavi juhitud väed linna ning linn põletati maha, see tegi lõpu Kiievi vürstide valitsemisele. 1170. aasta detsembris lõid Novgorodi väed suzdallasi ja smolenskilasi lahingus Dvina jõel ja 1171. aastal Novgorodi linna all. 1171. aastal suri aga Mstislav II ning Roman Mstislavitš lahkus ise Novgorodist valitsema (1173–1188) päruvalduses Volodõmõr-Volõnskõis Volõõnia vürstiriigis.

Osalus sõjas Liivimaal

1210. aasta alguses tegid Novgorodi ja Pihkva vürstid sõjaretke Otepää ugalaste vastu. Nende vägi piiras Otepää linnust, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha ja laskma end ristida. Sõjakäik võis olla seotud vürstide tolleaegse liitlassuhtega piiskop Albertiga ja mõeldud ugalastele lisasurve avaldamisena. Samas võis tegu olla sooviga ennetada Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vallutusi – eduka retke tulemusena pidasid nad edaspidi Ugandit oma, mitte Riia mõjusfääri kuuluvaks.

1212. aastal tegi Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš 15 000 mehega omapoolse sõjakäigu Vaiga kaudu Järvamaale. Sakslasi eest leidmata otsustati edasi minna Harjumaale, kus piirati Varbola linnust, kuni selle kaitsjad end 700 marga nogaatade eest vabaks ostsid. Novgorodi vürsti sõjakäiku Varbola alla mainivad ka Novgorodi ja Pihkva kroonikad, mis paigutavad selle toimumisaja aga 1213./1214. aastasse ja lisavad osavõtjatena Pihkva vürsti Vsevolod Borissovitši ja Toropetsi vürsti David Mstislavitši. Vene kroonikate järgi ulatus retk mereni välja. Kuuldes venelaste sõjakäigust, kogusid sakalased ja ugalased omakorda sõjaväe. Sakalaste-ugalaste vägi tungis pihkvalaste sõjakäigul olekut ära kasutades Pihkva linna ja rüüstas seda.

Alates Otepää linnuse alistamisest 1210. aastal ja seal osalise ristimise läbiviimisest Novgorodi ja Pihkva vägede poolt pidasid Vene vürstid Ugandit enda poliitilisse mõjusfääri kuuluvaks piirkonnaks. Seepärast tekitas ugalaste alistumine Riia kirikule ja sealt ristimise vastuvõtmine nende naabriks olnud Pihkva vürstiriigis suurt pahameelt. Ugalastelt nõuti maksu tasumist, ähvardades vastasel korral sõjaga. Oma uutelt isandatelt, piiskop Albertilt ja ordult nõu küsima läinud ugalased said kinnituse, et neid toetatakse ja et neil pole venelaste ees mingeid kohustusi. Vürst Vladimir, kes varem oli olnud Liivimaa sakslaste liitlane, ilmus nüüd sõjaväega Ugandisse ja hõivas Otepää linnuse, saates sealt oma mehi maakonda rüüstama. 1217. aasta 6. jaanuaril, kolmekuningapäeval, läks kättemaksu ihkavate ugalaste vägi koos orduvendade ja piiskopimeestega "Venemaale Novgorodi poole", tabades püha pidanud rahvast ootamatult ning saades hulgaliselt vange ja saaki.

1217. aastal sekkusid Novgorodi ja Pihkva vürstid Eestlaste muistsesse vabadusvõitlusse riialaste vastastena, alistasid saarlaste abil Otepää linnuses kindlustanud piiskopi ja ordu väe. Läbirääkimiste tulemusel ordu ja piiskopi väed koos liivlaste ja latgalitega kohustusid Otepää linnuse maha jätma ja Liivimaale pöörduma. Nähes eestlaste ja venelaste liidus ohtu, kutsus piiskop Albert appi Taani kuninga Valdemar II, kellele ta lubas vastutasuks Eestimaa jätta. Aasta teise poolde kavandatud suur eestlaste ja venelaste ühine sõjaretk Riia vastu lõppes eestlaste lüüasaamisega Madisepäeva lahingus enne, kui Novgorodi vägi kohale jõudis.

1217. aasta augustis Novgorodi uus vürst Vsevolod Mstislavitš ja Pihkva vürst Vladimir oma suure väega (Läti Henriku järgi 16 000 meest) pidid juba liikusid Sakalasse, kus kavatseti liituda eestlastega, et üheskoos Liivimaale tungida. Liivimaalased suutsid siiski kõik venelaste katsed üle jõe (arvatavasti Õhne või selle lisajõgi Rulli) tungida tagasi lüüa, kuni need öö saabumisel üritamisest loobusid. Pärast liikus Novgorodi ja Pihkva vürstide vägi Liivimaale ning rüüstas Ümeral ja Idumeas. Lõpuks piirati sisse võndlaste linnus, mida kaitsesid ka ordu ammukütid. Võnnu piiramise ajaks jõudsid kohale ka lisaväed Eestimaalt, harjulased koos "mõningate teistega". Kui ühe päeva kestnud rünnakud linnuse vastu edu ei toonud, pakuti orduvendadele rahu, millest need aga keeldusid. Kuna samal ajal kogusid riialased uut väge venelastele vastu astumiseks ja vürstid otsustasid lahkuda.

1223. aastal sakalased kutsusid appi Vene vürste, Eestimaale jõudiski suur Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva sõjavägi Jaroslav Vsevoloditši, Vladimiri-Suzdali vürsti venna, juhtimisel. Jaroslav paigutas oma mehi Tartu ja Otepää linnustesse ja hakkas koos ugalastega Liivimaale liikuma. Puides tulid neile aga vastu saarlased, kes veensid Vene väe juhti Riia asemel Tallinna ründama. Pikk Tallinna piiramine aga edu ei toonud ja Jaroslavi väed pöördusid pärast Revala rüüstamist Venemaale tagasi.

1223. aasta lõpu poole tugevdas Novgorod oma sõjajõude Ugandis eesmärgiga luua seal endale alluv vürstiriik. Tartusse saadeti endine Koknese vürst Vjatško koos 200-mehelise kaaskonnaga ja lubati talle anda võim kõigi maade üle, mida ta suudab endale alistada. Sisuliselt tähendas see Novgorodi halduriks saamist Ugandis. Läti Henriku sõnul võtsid sakslaste vastu tuge ootavad tartlased Vjatško rõõmuga vastu. Vjatško asus aktiivselt oma võimuala laiendama, nõudes ümberkaudsetest maakondadest maksu ja rüüstates vastuhakkajaid Vaigas, Virumaal, Järvamaal ja Sakalas. 1224. aasta aprillis jõudis pärast kaheaastast äraolekut Liivimaale piiskop Albert koos suure hulga ristisõdijatega. Vjatškod püüti veel veenda tartlastest lahku lööma, kuid ta keeldus. Vene vürstid olid lubanud Vjatškod riialaste rünnaku puhul aidata, samuti oli tema teenistusse asunud eestlasi teistest maakondadest. Riia piiskopi ja ordu vägi alustas Tartu linnuse ründamist 15. augustil. Kuna pikk piiramine linnuse kaitsjaid alistuma ei pannud, vallutati see lõpuks tormijooksuga, mille käigus peaaegu kõik seesolijad tapeti. Tartu lahingu tulemusel tegid Novgorod ja Pihkva riialastega rahu.

Novgorodi sisepoliitikat mõjutas 13. sajandist Novgorodiga piirnenud Riia piiskopkonna juhi Riia piiskopi Alberti tegevus, kes püüdis igal viisil edendada ekspansiooni itta. Novgorodi saksameelsed leidsid toetust Riiast ja Tartu piiskopkonnast, saksameelsed iseseisvuslased vallutasid Tartu piiskopi abiga Irboska ja Pihkva, kuhu nimetasid valitsema 2 saksa foogti, kuid novgorodimeelsed võtsid selle tagasi ja viisid vastaste juhid Pihkvasse vangi. Ülejäänud saksameelsed leidsid aga varjupaiga Otepääl. 1233. aasta suvel õnnestus otepäälastel vangistada üks Novgorodi bojaar, et selle vastu saksameelne vürst Jaroslav Vladimirovitš Pihkvast välja vahetada. See sündmus sai uue sõjakäigu ajendiks. 1234. aasta alguses tungis Vladimiri suurvürst Jaroslav Vsevolodovitš koos novgorodlaste ja osa pihkvalastega Tartu piiskopkonda ja rüüstas selle idaosa. Tartu all Emajõe jääl kohtusid Tartu piiskopi ja otepäälaste vägi Vladimiri suurvürsti väega. Suurt lahingut vist siiski ei toimunud. Sõlmiti 1224. aasta Riia rahulepingu tingimusi kordav leping.

Mongolite invasioon Venemaale

Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Venemaale

1238. aastal purustasid mongolite väed väejuht Burundai juhtimisel Vladimiri suurvürsti Juri II armee Siti lahingus ja vallutasid Vsevolod Suurpesa järglase Vladimiri suurvürsti, Juri II Vsevolodovitši dünastia esindajate poolt valitsetud linnad. Mongolite sõjakäik jätkus märtsikuus läänesuunal Novgorodi vabariiki, kuid peatati umbes 250 km kaugusel Novgorodist. Pärast sõjakäiku Põhja-Vene aladele suundusid mongolid Lõuna-Vene aladele, kus vallutasid Gluhhovi, Tšernigivi, Perejaslavli ja Kiievi (1240), lisaks veel Galiitsia-Volõõnia, mille järel jäid mongolite väed laagrisse. Aastaks 1240 oli mongolite kätte langenud kõik Kiievi-Vene endised maad, välja arvatud idaslaavlastega asustatud loodealad: Połacki, Turaŭ, Pihkva vürstiriik ja Novgorodi vürstiriik. Aastatel 1236–1240, 1241–1252, 1257–1263 valitses Novgorodis Kiievi suurvürsti Jaroslav Vsevolodovitši poeg Novgorodi vürst Aleksander Jaroslavitš.

Sõjakäigud läänesuunal

12.-13. sajandil laiendas Novgorodi vabariik oma riigi ja maksualuseid piirkondi, vadjalaste ja isurite aladel ja ka saamidega asustatud aladel. Lõuna-Soomes (Päris-Soome), Karjala kannasel ja Laadoga järve põhjaosas elasid karjalased ning Kesk-Soomes ja Põhja-Soomes saamid. Novgorodi rüüstesalgad allutasid ja maksustasid saamid Põhja-Karjalast kuni Valge mereni, Põhjalaheni ja Koola poolsaarel. Skandinaavia poolsaare põhjaosas Finnmargis põrkusid Novgorodi huvid kokku Norra kuningate huvidega, kes samuti maksustasid saame. Rootsi Soome-vallutus algas Esimese ristiretkega, mis pärimuse järgi leidis aset aastal 1155, mille tulemusena vallutati Rootsile kõige lähemal üle Põhjalahe Edela-Soomes olev ala, mis aga formaalselt kinnistus Edela-Soome Rootsi külge alles 1220. aastail. 12. sajandi lõpul toimus teisigi väiksemaid sõjakäike Soome, teine ristiretk leidis aset alles 13. sajandi teisel veerandil. 13. sajandi alguses algas Soome massiline ristiusustamine, milles rootslased konkureerisid Novgorodiga. 1226/1227 talvel tegi Novgorodi vürst vürst Jaroslav Vsevolodovitš Rootsi Lääne-Soome Häme aladele, millele need vastasid 1228. aastal sõjakäiguga Aunusele (venepäraselt Olonets). 1229. aastal avaldas paavst bulla, kus vastandas läänerooma ja idarooma kiriku võitlust ning keelustas abi paganatele ja venelastele. 1232. aastal hävitati Novgorodi väesalk mis olid tunginud sügavale Soome aladele. 1236–1237 toimus hämelaste ülestõus reaktsioonina nende kohtlemisele katoliku kiriku poolt. Selle taga olid väidetavalt Novgorodi ässitused. Vastuseks sellele tungisid rootslased ja sõjakäigus osalevad soome hõimud Novgorodi maadele (Ingerimaale).

Neeva ja Jäälahing

1240. aasta suvel maabusid Rootsi väed Vadja viiendikul Ingeris, Neeva jõe lisajõe Ižora suudmes. 15. juulil ründasid Aleksander Jaroslavitši juhitud Novgorodi väed nende laagrit ning võitsid lahingu. Neeva lahingu võidu eest sai Aleksander hüüdnime "Nevski".

Pärast võitu halvenesid Aleksander Nevski ainuvõimupüüdluste pärast suhted teda sõjapealikuks valinud Novgorodi vürstiriigi bojaaridega ning ta lahkus (aeti ära) Novgorodist Pereslavl-Zalesski. 1241. aastal kutsuti Aleksander Nevski uuesti Novgorodi valitsema. 1241. aastal vallutas ta sakslaste käes olnud linnuse Koporjes ja hävitas selle. 1242. aastal vallutas koos venna Andrei Suzdali vägedega tagasi Pihkva ja Irboska. Pihkva tagasivallutamise järel tegi Aleksander Nevski eelvägi sõjaretke Tartumaale, kus kokkupõrkes orduvägedega purustati. 5. aprillil 1242. aastal juhtis Aleksander Nevski koos venna Andreiga vene vägesid Jäälahingus Tartu piiskopi, Tartu piiskopkonna ja teiste Saksa ordusse kuuluva Liivi ordu vägede vastu. Võidu järel tehti rahu, millega tunnustati 1240. aasta eelseid piire.

Pärast isa, Vladimiri-Suzdali vürstiriigi suurvürsti Jaroslav Vsevolodovitši surma 1247. aastal ning tema järglase Svjatoslav Vsevolodovitši troonilt tõukamist Andrei II Jaroslavitši poolt reisis Aleksander Jaroslavitš koos vennaga Karakorumi, kus nad viibisid kuni 1249. aastani, mil Aleksander Jaroslavitš sai Kuldhordi valitsejalt Batu-khaanilt 1252. aastal loa tema vasallina valitseda Novgorodi vürstiriiki ja Pereslavl-Zalesski vürstiriiki. Andrei II Jaroslavitšile anti jarlõkk Vladimiri-Suzdali vürstiriigi valitsemiseks Vladimiri suurvürstina. Vennad tegid mongolitega koostööd, säilitades seeläbi vürstitiitli ja nominaalse võimu.

1252. aastal vallutasid mongolid Vladimiri vürstiriigi, kuna Andrei II Jaroslavitš kavandas mongolivastast sõjalist liitu roomakatoliku kiriku vasallide Rootsi ja Liivimaa orduga. Andrei II Jaroslavitš põgenes Rootsi ja uue Kuldhordi khaani Möngke-khaani poolt anti jarlõkk Vladimiri vürstiriigi valitsemiseks Aleksander Jaroslavitšile.

1254. aastal tegid Taani kuninga vasallid, Riia piiskopkonna väed Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli juhtimisel sõjaretke Narva taha, vadjalaste ja karjalaste maale, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist. Paavst Aleksander IV käskis sel puhul 19. märtsil 1255 piiskop Albert Suebeeril mainitud paganad kiriku kaitse alla võtta, kuid novgorodlaste vastusõjakäigu tõttu oldi sunnitud vallutatud aladelt taanduma. Ehkki Novgorodimaa aladel valitses vene õigeusk, andis paavst volituse õnnistada ametisse piiskop Vadjamaa, Ingeri ja Karjala roomakatoliku kiriku usku pöördunud paganate jaoks, kelle kohta oli Albert paavstile teatanud, et nad olevat endale piiskoppi palunud. Alates 1255. aastast kandis Albert Suerbeer ametlikult Riia peapiiskopi nime. 31. märtsil 12al määras Paavst Aleksander IV peapiiskop Albert Suerbeeri ja tema järglastele kuuluvaks Saaremaa, Tartu, Kuramaa, Virumaa, Kulmi, Ermlandi, Pomesaania, Samlandi, Vene ja Varssavi piiskopkonnad.

1256. aastal (Aleksander Nevski Vladimiris viibimise ajal) tegid Liivimaa sakslased, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse Narva jõe idakaldapiirkonda. Vastusõjakäigus suundusid Novgorodi väed sõjaretke juhtima naasnud Aleksander Nevskiga Rootsi võimu all olevasse Soomesse Koporje ja Laadoga ääres asunud hämelaste piirkonda. Samal aastal sõlmis Aleksander Nevski Liivi orduga uue rahulepingu, mille kohaselt oli kahe riigi vaheliseks piiriks Narva jõgi.

1257. aastal saadeti Venemaale mongoli loendajad, kes viisid läbi maksustamiseks vajalikku elanikeloenduse Suzdali-, Rjazani- ja Muromimaal, kuid Novgorodimaal põrkusid vastupanule, mida toetas ka Novgorodis valitsenud Aleksander Jaroslavitši poeg vürst Vassili Aleksandrovitš. Aleksander Jaroslavitš pagendas Vassili Aleksandrovitši Suzdalisse ja karistas karmilt Novgorodi elanikke. Elanikeloendus Novgorodis viidi läbi Aleksander Jaroslavitši vägede kaitse all.

1262. aastal sõlmis Aleksander Nevski sõjalise koostöölepingu Leedu kuninga Mindaugasega, et hävitada Liivi ordu tugipunktid Vana-Liivimaal. Ühise sõjategevuse alguseks pidi olema mõlema osapoole vägede koondumine Wendeni ordulinnuse alla selle piiramiseks, vallutamiseks ja hävitamiseks, kuid kuna Aleksander Nevski ja tema väed hilinesid, siis ei alustanud sõjategevust ka Leedu suurvürst Traidenis ning naasis vägedega Leedumaale. Kuu aega hiljem kohale jõudnud Aleksander Nevski ja vend Andrei Jaroslavitš piirdusid Tartu piiskopkonna maade riisumisega ning suundusid seejärel Venemaale. 1262. aastal suri Aleksander Jaroslavitš Gorodetsis, tagasiteel Kuldhordi pealinnast Saraist.

1279. aastal ehitati Novgorodi vabariigi aladel Vladimiri suurvürsti Dmitri Aleksandrovitši korraldusel piirkonna kontrolliks ja kaitseks Saksa ordu laienemise vastu uuesti üles Koporje kivilinnus.

Mongolite kallaletungi järel Novgorodi vabariigi võim vähenes ja Rootsi üks juhte Tyrgils Knuttson (Rootsi kuningas (1290–1319) Birger Magnussoni valitsusaja algusaastate aegne regent) otsustas, et ebaselgus Soome lahe idasopis tuleb lõpetada: tuleb kontrollida Neeva veeteed. Enne Neeva suudmesse jõudmist toimus 1293 sõjakäik Karjalasse, mille oluliseks tulemusena rajati Viiburi. Esialgu oli rootslaste sõjategevus edukas: nad suutsid hõivata Käkisalmi kindluse ning liitsid valdustega Karjala: Äyräpää (Огребу), Jääski (Яаски, rootsi Jäskis) ja Savo (Севилакша, rootsi Savolax) pogostid. Nad alustasid sõjategevust Neeva suudmealal uuesti 1300. aastal, kui rajati ka Landskrona linnus, kuid seda ei oldud võimelised hoidma. Rootslaste jõud rauges, Novgorodi väed vallutasid Käkisalmi tagasi, kuid Viiburi jäi Rootsi võimu alla Põhjasõjani. Novgorodi ja Rootsi vahel sõlmiti Saksa kaupmeeste vahendusel 1323. aastal venelaste uues piirikindluses Pähkinäsaaris (Nöteborg) Pähkinäsaari rahu. Sellega kinnitati Karjala jagunemine kahe riigi vahel ja see lõpetas piirialade iseseisvuse. Pandi paika piir: see algas Systerbäcki, vene keeles Sestra) jõest (hilisem Rajajoki) ning läheb edasi üle Karjala kannase Saima järveni ja Savo järvede alale. Piir tuli Botnia lahe äärde. Rahuga lubasid rootslased ühtlasi, et sissepääs Neeva jõe suudmesse jääb puutumata ja et Viiburist edasi uusi kindlustatud tugipunkte ei ehitata. Selle rahuga sätestatud piir jäi püsima kuni 1595. aasta Täyssina rahuni.

Aastal 1311 rüüstasid Novgorodi väed Soome keskosa, kuhu rootslased olid hiljuti ehitanud uue lossi (soome keeles Hakoisten linnavuori). Vastusena asus Rootsi laevastik teele Ladoga poole ning süütas selle olulise kaubandusliku keskuse. Kolm aastat hiljem pääses valla karjalaste rahulolematus Novgorodi valitsemisega ning nad tapsid novgorodlastest valitsejad ja otsisid abi Rootsist. Pärast mitme kuu pikkust vaenutegevust andis Karjala end taas Novgorodi võimu alla. 1318. aastal ründas Novgorod Åbo asulat Edela-Soomes, põletades nii linna kui Turu katedraali ja Kuusisto (rootsi keeles Kustö) piiskopilossi. Neli aastat hiljem piirasid nad Viiburit ning rajasid Orešeki, olulise kindluse, mis valitses Laadoga järve sissepääsu üle.

1314. aastal sooritas Moskva vürst Juri Danilovitš sõjakäigu Novgorodi vabariigi vastu ning sundis novgorodlasi tunnistama end vürstina.

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik ja suurvürst Gediminas (1316–1341) ühendas 14. sajandi I poolel Kiievi-Vene riigi lagunemise, slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel, Gediminase poolt Leeduga Valge-Vene: Połacki vürstiriik (1307), Minsk, Pinsk (1318), Brest (1319), Mogiljov, Turov, Vitebsk (1330), Orša, Mozõr ja Ukrainas, Kiiev (1321). Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni).

1332. aastal kutsuti Novgorodi vürstiks, suurvürst Gediminase poeg Narimantas (vene õigeusu ristinimi Gleb), kes valitses ka Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi Polotski osastisvürstiriiki.

Rootsi-Novgorodi vahelist Pähkinäsaari rahu jätkus umbes 14 aastaks, võitlused said alguse rahutustest Novgorodi vabariigi poolses Karjalas. Venelased rajasid rahu järel, piiri kindlustamiseks, 1329. aastal Valamo saarele kloostri. Siiski ei olnud Novgorod võimeline ise kogu rahuga sätestatud maa-ala haldama ja läänistas piiriäärseid alad. Rahvas polnud rahul, tekkisid rahutused ja kutsuti 1337 Käkisalmisse Viiburist abi. Abi saatmisega rikkus Rootsi rahu, kuid ka püha Birgitta, kes omas mõju kuningas Magnus Erikssoni üle, oli n-ö ristisõja poolt. Ristisõja vaimustus haaras kogu Skandinaaviat. 1348. aastal rünnatatigi Neeva suudme ala. Esialgu läks rootslastel enam-vähem hästi, siis saabus must surm. 1351 sõlmiti Tartus rahu vanadel tingimustel.

Rootsi püüd Põhjalahte kontrollida andis tagajärjeks, et Novgorod hakkas 1370. aastatel Oulu jõe suudmealale lossi rajama. Rootsi vastas oma lossi ehitamisega selle lähedusse. Novgorod ründas seda aastal 1377, kuid ei suutnud lossi vallutada. Järgmisel aastal sekkus paavst Gregorius XI, andes välja bulla ristisõjaks Novgorodi vastu. Varsti pärast seda taganesid venelased Pohjanmaalt, jättes selle rootslastele. 14. sajandi lõpus rajasid novgorodlased piirialadele mitu lääni, mis pidid moodustama puhverala Novgorodi peamiste dominioonide ja Rootsi vahel. Seda Ingeri hertsogiriiki kutsuti valitsema mitu sõjaliste oskuste poolest kuulsat Leedu Gedimiinidest hertsogit: Narimantas, tema poeg Patrikas ja seejärel Lengvenis. Nemad aitasid kindlustada Vene-Rootsi piiri ja ehitasid piirkonda mitu uut kindlust, sealhulgas Jami kindluse.

Riigi langus

Esimestel sajanditel pidas Novgorod oma peamiseks vaenlaseks Tveri vürstiriiki, kellega ta piirnes, ja Moskvat liitlaseks, sest neil oli Tveri näol ühine vaenlane. See seisukoht tugevnes, kui Moskva järjest tugevnes ja 15. sajandil järjest endaga piirnevaid maa-alasid liidendas. Moskva eesmärk oli kõigi vene alade ühendamine ja Novgorod kui suurim konkurent oli tema peamine takistus. Moskva keskendus oma sõjaväe arendamisele, Novgorod pigem kaubandusele, jättes sõjaväe nõrgaks.

Veebruaris 1456 sõlmiti Jaželbitsõ leping, millega kogu Novgorodi välispoliitika allutati Moskvale ja Moskva suurvürst sai endale kõrgeima kohtuvõimu. Kui Novgorod hakkas välismaalt, eriti Leedu suurvürst Kazimierz IV-lt kaitset otsima, pidas Moskva seda lepingu rikkumiseks ja tungis oma sõjaväega Novgorodimaale. 14. juulil 1471 toimunud Šeloni lahingus purustas Moskva suurvürsti Ivan III 5000-meheline sõjavägi Novgorodi umbes 30 000-mehelise maakaitseväe. Ehkki lahing toimus kõigest 30 km kaugusel Ilmenist, mille kaldal Novgorod asub, pöördus Ivan pärast võitu tagasi.

1477. ja 1478. aastal rüüstasid Ivan III väed Novgorodimaad veel ja 1478. aastal vallutas Ivan lõpuks Novgorodi ja Novgorodimaa sai osaks Venemaa suurvürstiriigist. Novgorodi veetše keelati ja Novgorodi iseseisvuse sümbol – veetše kell viidi Moskvasse. Novgorodi bojaaride massiline küüditamine toimus veel 1484. ja 1489. aastal.

Kirjandus

Osvald Nilson, "Novgorodimaa", Eesti Raamat 1977, 100 lk

Välislingid

Novgorodi vabariik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis