Nelja keisri aasta

Nelja keisri aasta (69) oli Rooma keisririigi ajaloos aasta, mil järjepanu valitses riiki neli keisrit: Galba, Otho, Vitellius ja Vespasianus. Keiser Nero enesetapule aastal 68 järgnes lühike kodusõja periood, mis oli esimene kodusõda alates Marcus Antoniuse surmast aastal 30 eKr. Vahemikus 68. aasta juunist 69. aasta detsembrini oli Vana-Rooma tunnistajaks Galba, Otho ja Vitelliuse järjestikusele tõusule ja langusele kuni 69. aasta juulis astus lõpuks ametisse keiser Vespasianus, Flaviuste dünastia esimene keiser. Selle ajajärgu ühiskondlikud, sõjalised ja poliitilised segadused tõid kaasa tagasilöögid üle kogu keisririigi, sealhulgas Bataavide ülestõusu puhkemise.

Järgnemine

Nerost Galbani

Aastal 65 üritati Gaius Calpurnius Piso juhitud Piso vandenõuga ebaõnnestunult Rooma vabariiki taastada. Järgnes hulk hukkamisi, mis jätsid Nerole senatisse alles vaid mõned poliitilised liitlased. 67. aasta lõpus või 68. aasta alguses hakkas Gallia Lugdunensise provintsi kuberner Gaius Iulius Vindex vastu Nero maksupoliitikale, eesmärgiga panna Nero asemel keisriks Hispania Tarraconensise provintsi kuberner Galba.

Vindexi ülestõus Gallias ei olnud edukas ja Germaania piirile paigutatud leegionid marssisid Vindexiga kohtuma, et talle kui reeturile vastu astuda. Lucius Verginius Rufuse juhtimisel alistas Reini sõjavägi Vindexi ja viimane tappis end. Algselt kuulutas senat Galba seepeale rahvavaenlaseks.

68. aasta juunis õhutas pretoriaanide prefekt Nymphidius Sabinus oma mehi, et need oleksid Nero asemel lojaalsed Galbale; Nymphidius Sabinus tegi seda aga osana plaanist ise keisriks saada. Selle tulemusena oli Nero ootamatult võimuta jäänud ja senat sai ta riigivaenlaseks kuulutada; seepeale Nero põgenes Roomast ja sooritas enesetapu. Seejärel tunnustati keisrina Galbat ja teda tervitati keisrina, kui ta vaid ühe leegioniga (VII Galbiana, mida hiljem tunti nimega VII Gemina) linna sisenes.

Galbast Othoni

See käik aga ei toonud Germaania leegionitele loodetud tasu nende lojaalsuse eest ja pigem süüdistati neid selles, et nad olid takistanud Galba teed troonile ja leegionite juht Rufus vahetati uue keisri poolt kohe välja. Germania Inferiori provintsi uueks kuberneriks määrati Vitellius. Poliitilise kindlustunde kadumine Germaania lojaalsuse suhtes tõi kaasa ka keiserliku Bataavia ihukaitseväe laialisaatmise ja mässu.

Galba populaarsus ei kestnud kaua. Rooma poole marssides ta kas hävitas linnad, kes teda kohe ei tunnustanud, või trahvis neid suurte summadega. Roomas tühistas Galba kõik Nero reformid, sealhulgas mitmete oluliste isikute privileegid. Sarnaselt oma eelkäijaga kartis Galba vandenõulasi ning lasi mitu senaatorit ja aristokraati ilma kohtuta hukata. Ka pretoriaanid ei olnud rahul, sest pärast Galba ohutut Rooma jõudmist keeldus ta neile maksmast tasu, mida prefekt Nymphidius oli neile uue keisri nimel lubanud. Peale selle keeldusid Germania Inferiori leegionid 69. kalendriaasta 1. jaanuaril Galbale truudust ja kuulekust vandumast ning juba järgmisel päeval kuulutasid mainitud leegionid hoopis oma kuberneri Vitelliuse keisriks.

Kuuldes uudiseid Reini leegionite kaotamisest sattus Galba paanikasse ja ta kiitis heaks noore senaatori Lucius Calpurnius Piso Licinianuse oma järglaseks saamise. Seda tehes solvas ta paljusid inimesi, sealhulgas (ja ennekõike) mõjukat ja ambitsioonikat meest Marcus Salvius Othot, kes soovis ise keisriks saada. Otho andis pretoriaanidele, kes olid keisriga niigi väga rahulolematud, altkäemaksu, et nad tema poolele tuleksid. Kui Galba riigipöördekatsest kuulis, läks ta tänavatele, püüdes olukorda stabiliseerida. See osutus aga veaks, sest ta ei suutnud endale toetajaid saada. Varsti pärast seda tapsid pretoriaanid foorumil tema ja Luciuse.

Otho leegionid: XIII Gemina ja I Adiutrix.

Othost Vitelliuseni

Senat tunnustas samal päeval Othot keisrina ja uut keisrit tervitati kergendustundega. Kuigi ta oli au- ja kasuahne, ei olnud roomlastel andmeid selle kohta, et ta oleks olnud türanlik või julm, ja eeldati, et temast saab õiglane keiser. Ent Otho algsed rahu ja stabiilsuse taastamise püüdlused peatas see kui selgus, et Vitellius oli end Germaania keisriks kuulutanud ja saatnud pool oma armeest Itaalia poole teele.

Vitelliuse selja taha olid koondunud keisririigi parimad leegionid I Germanica ja XXI Rapax, mis koosnesid Germaani sõdade veteranidest. Neist said tema võimule saamise püüdluste parimad argumendid. Otho ei soovinud järjekordset kodusõda alustada ja saatis teele oma saadikud, et need pakuksid rahu ja väljendaksid Otho pakkumist Vitelliuse tütrega abielluda. Ent aruteludeks oli liiga hilja, kuna Vitelliuse väejuhtide juhtimisel oli pool tema sõjaväest Itaaliasse liikumas. Pärast hulka vähetähtsaid võite alistati Otho väed Bedriacumi lahingus. Põgenemise ja vasturünnaku üritamise asemel otsustas Otho anarhia lõpetada ja sooritas enesetapu. Ta oli olnud keiser veidi enam kui kolm kuud.

Vitelliuse leegionid: I Germanica, V Alaudae, I Italica, XV Primigenia, I Macriana liberatrix, III Augusta ja XXI Rapax

Otho leegion: I Adiutrix

Vitelliusest Vespasianuseni

Kuuldes Otho enesetapust tunnustas senat keisrina Vitelliust ja uus keiser asus Rooma poole teele. Ent uut keisrit saatsid probleemid juba valitsemisaja algusest alates. Linn oli väga skeptiline kui Vitellius valis enda pontifeksi ametisse määramise ajaks aastal 390 eKr toimunud Allia lahingu aastapäeva, mis oli roomlaste uskumuste järgi halbade ennete päev.

Järgnenud sündmused näitasid, et neil oli õigus. Olles oma trooni hästi kindlustanud, võttis Vitellius käsile hulga pidusöökide, bankettide (Suetonius räägib kolmest banketist päevas: hommikul, pärastlõunal ja õhtul) ja triumfaalsete paraadide korraldamise, mis viisid aga riigikassa pankroti äärele. Kiiresti lisandus võlgasid ja rahalaenajad hakkasid tagasimakseid nõudma. Vitellius näitas oma vägivaldset poolt, käskides kõiki, kes julgesid selliseid nõudmisi esitada, piinata ja hukata. Kui rahaasjad olid viletsas seisus, hakkas Vitellius tapma kodanikke, kes nimetasid teda oma pärijaks ja seda sageli koos kõigi kaaspärijatega. Veelgi enam – ta otsis üles iga võimaliku rivaali, kutsus tolle suurema võimu lubamise tähe all paleesse ja lasi nad mõrvata.

Vahepeal olid aga Aafrikas Egiptuse provintsis ja Lähis-Idas Juudamaa ja Süüria provintsides teenivad leegionid kuulutanud keisriks Vespasianuse. Viimasele andis Nero aastal 67 erikäsu suruda maha juutide ülestõus; seal pälvis ta Süüria kuberneri Gaius Licinius Mucianuse toetuse, kelle juhtimise all marssis Rooma tugev Juudamaa ja Süüria leegionitest võetud sõjavägi. Vespasianus ise reisis Aleksandriasse, kus ta oli 1. juulil keisriks kuulutatud, saavutades seeläbi kontrolli Roomale ülioluliste Egiptuse teraviljavarude üle. Tema poeg Titus (hilisem keiser) jäi Juudamaale juutide ülestõusuga tegelema. Enne kui idapoolsed leegionid Rooma jõudsid, kuulutasid ka Doonau lähedal teeninud Raetia ja Möösia provintside leegionid augustikuus Vespasianuse keisriks ning tungisid Marcus Antonius Primuse juhtimise all Itaaliasse. Oktoobris purustasid Primuse juhitud väed Teises Bedriacumi lahingus Vitelliuse armee.

Vaenlastest ümbritsetuna tegi Vitellius viimase katse linna enda poole võite, jaotades altkäemakse ja lubades võimu sinna, kuhu vaja. Doonau armee oli nüüd Roomale väga lähedal ja ohu lähedust mõistes tegi Vitellius viimase katse aega võita: ta saatis Vesta neitsite saadetud saadikud vaherahu üle läbi rääkima ning rahukõnelusi alustama. Järgmisel päeval saabusid aga sõnumitoojad teatega selle kohta, et vaenlane on linna väravate all. Vitellius peitis end ära ja valmistus põgenema, kuid otsustas veel viimast korda paleed külastada. Kuid Vespasianuse mehed tabasid ja tapsid ta. Pealinna vallutades põletasid nad maha ka Kapitooliumi künkal asunud Jupiterile pühendatud templi.

Senat tunnustas Vespasianust keisrina juba järgmisel päeval. Tegemist oli Galba troonile asumisega alanud aasta 21. detsembriga.

Vitelliuse leegion: XV Primigenia

Vespasianuse leegionid: III Augusta ja I Macriana liberatrix

Järelkaja

Peale Vitelliuse alistamist ei olnud Vespasianuse keiserlikule võimule enam otseseid ohtusid. Ta pani aluse stabiilsele Flaviuste dünastiale ja suri aastal 79 keisrina loomulikku surma. Tema kuulsad viimased sõnad olid "Vae, puto deus fio" ("Oh häda, mulle tundub, et ma muutun jumalaks ...").

Kronoloogia

68. aasta

Aprill – Hispania Tarraconensise provintsi kuberner Galba ja Gallia Lugdunensise provintsi kuberner Vindex tõusevad Nero vastu üles;
Mai – Reini leegionid alistavad ja tapavad Vindexi Gallias;
Juuni – Nero kuulutatakse senati poolt 8. juunil rahvavaenlaseks (hostis) ja ta sooritab järgmisel päeval enesetapu; Galbat tunnustatakse keisrina;
November – Vitellius nimetatakse Germania Inferiori provintsi kuberneriks.

69. aasta

1. jaanuar – Reini leegionid keelduvad Galbale truudust vandumast;
2. jaanuar – Reini alad kuulutavad Vitelliuse keisriks;
15. jaanuar – Galba tapetakse pretoriaanide poolt; samal päeval tunnustab senat keisrina Othot;
14. aprill – Vitellius alistab Otho;
16. aprill – Otho sooritab enesetapu; Vitelliust tunnustatakse keisrina;
1. juuli – Vespasianus, Rooma armee juhataja Juudamaal, kuulutatakse Tiberius Julius Alexanderi juhtimise all olevate Egiptuse leegionite poolt keisriks;
August – Doonau leegionid kuulutavad oma toetus Vespasianusele ja tungivad septembris tema nimel Itaaliasse;
Oktoober – Doonau armee alistab Vitelliuse ja Vespasianus okupeerib Egiptuse;
20. detsember – sõdurid tapavad keisripalees Vitelliuse;
21. detsember – Vespasianust tunnustatakse keisrina.

Vaata ka

Viie keisri aasta (193 pKr)
Kuue keisri aasta (238 pKr)

Viited

Adrian Goldsworthy. "Roman Warfare".
Suetonius. "The Twelve Caesars".
Peter Greenhalgh. "The year of the four emperors". 1975.
Tacitus. "Historiae".
Gwyn Morgan. "69 AD: The Year of Four Emperors". 2006.