Lehola mõis

Lehola mõis, ka Kulna mõis^[1] (saksa keeles Lehhola) oli rüütlimõis Keila kihelkonnas Harjumaal^[1], tänapäeva Lehola küla lähedal^[2] Lääne-Harju vallas Harju maakonnas.

Praktiliselt kogu mõisakompleks on kultuurimälestisena muinsuskaitse all. Nüüdisajal on kasutusel ainult kaks hoonet: Lehola mõisa valitsejamaja (viimastel aastatel restaureeritud) ja Lehola mõisa viinavabrik. Mõisakeskuse kujunduslikuks eripäraks on Lehola mõisa park^[3], mis ei asu mõisa taga, vaid sellest paremal. Samuti Lehola mõisa sepikoda, millelaadseid on Lääne-Harjumaal vähe säilinud.

Ajalugu kuni sundvõõrandamiseni

Mõisa asutas 1626. või 1627. aastal Casper Krämer (u 1580 – u 1665), kui tema isa, Rootsi kuningliku kammerhärra Soomes ja Rootsi Eestimaa ning Ingerimaa kammerhärra Nils Jönssoni pärand (Ohtu ja Lehola) jagati tema poegade Johann ja Caspar Nilssoni vahel, kellest viimane sai oma valdusse Kulna ja Lehola küla. Peatselt rajas viimane Lehola küla maadele oma eluaseme, mida on mõisana nimetatud juba samal, 1627. aastal. 1652. aastal aadeldati Johann ja Krämerid introdutseeriti tituleerimata aadlisuguvõsana perekonnanimega Tallberg nr 1757 all Rootsi rüütelkonda. 1662. aastal ka nende onupojad Johann ja Peter aadeldati ja 1664. aastal introdutseeriti Krämerid vabahärrasuguvõsana rootsipärase perekonnanimega Cremer nr 713 all Rootsi rüütelkonda.

Casper Krämerile kuulusid ka Koikla mõis Karja kihelkonnas Saaremaal.^[4] Casperi poeg Niclas (Claus) Krämer (aadeldatult von Kraemer) tegutses Saaremaal, Koikla ja Kudjape mõisnik, Saaremaa maanõunik, Kuressaares, oli 1679. aastast Kuresaare bürgermeister ja 1691. aastal aadeldati ja introdutseeriti Rootsi rüütelkonda nr 1959 all kui von Kræmer.

Rootsi aja lõpul mitu omanikku vahetanud mõis immiteeriti vabahärra Otto Schedingi võlgade katteks 18. juunil 1707 Tallinna magistraadile. Pärast Põhjasõda, 1726. aastal siirdus mõis Tallinna bürgermeistri Joachim Gerneti ja Gernetite perekonna valdusse, kelle kätte jäi see kuni 1897. aastani. Siis omandas mõisa Woldemar Kirschbaum.

Alates 27. septembrist 1910 kuulus mõis prantsuse juurtega Girard de Soucantoni paruniperekonnale. Parun Edmund Girard de Soucanton müüs mõisa 14. aprillil 1917 sõlmitud lepingu alusel 250 000 rubla eest kahe eestlase kaasomandisse. Üks ostjaist oli Keila talupoeg August Busch ja teine agronoom Eduard Laur. Neilt kahelt mõis maaseaduse alusel ka sundvõõrandati ning kinnistati 6. veebruaril 1926 Eesti Vabariigi nimele.

Mõisakompleks

Peahoone

Ühekorruseline poolkelpkatusega kivist Lehola mõisa peahoone^[5] kerkis mõisa hoonete keskele 18. sajandi teisel poolel, kui omanikuks oli aadliperekond von Gernet. 19. sajandi algul ilmestati esifassaad klassitsistliku kolmnurkfrontooniga. Suuremad ümberehitustööd tehti 19. sajandi lõpul: peasissekäik viidi keskteljelt hoone paremale tiivale, rajati hoonet pikisuunas jagav keskkoridor, tehti historitsistlik peauks ning interjöör kaunistati kahe ümarsambaga. Algsest sisekujundusest oli kuni viimase tulekahjuni säilinud mõned baroksed oinasarvhingedega uksed. Härrastemajale said saatuslikuks 1990. aastate alguses toimunud riigikorra muutus ja selle tagajärjed. Kolhoosikorra kadumisel hakkasid mõisa omanikud vahetuma. Natuke aega töötas hoones raamatukogu, kuid selle väljakolimisel jäi hoone tühjaks. 2000. aasta veebruaris süttis hoone põlema, tules hävis hoone praktiliselt kogu ulatuses. Püsti jäid ainult seinad ja kaks mantelkorstent.