Lammimets

Lammimets on jõeorgudes ja madalatel järveäärsetel aladel vooluvee kohale kantud setteil kasvav metsatüüp, mis perioodiliselt on tulvavee poolt üle ujutatud. Jaanus Paali taimkattetüüpide klassifikatsioon eristab uhtsetetest tekkinud kaldavallidel esinevat humala kasvukohatüüpi ja veekogust kaugemal lammi madalamas osas paiknevat pika tarna kasvukohatüüpi. E. Lõhmuse metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon lammimetsi ei erista. J. Paali humala kasvukohatüüp liigitatakse E. Lõhmuse järgi harilikult salumetsa tüübirühma kuuluvaks sõnajala kasvukohatüübiks ning pika tarna kasvukohatüüp lodu kasvukohatüübiks.

Lammimetsad kuuluvad Eesti haruldasemate metsakoosluste hulka, neid näeb väga piiratud aladel Pedja, Halliste, Raudna, Lemmjõe, Poruni ja Jänijõe kallastel. Pikka aega tulvavee all olevatel lammimetsa madalamatel aladel kasvab lammi-lodumets.

Lammimets Saksamaal

Omadused

Lammimetsade seisundit ja liikide esinemist mõjutab metsa asukoht lammil. Lammimetsa madalamaid osasid nimetatakse lontsikuteks. Lammimetsad muutuvad üha haruldasemaks, sest nende tekkeks on vaja jõel ulatuslikku valglat ning ja jõgi ei tohi olla süvendatud või õgvendatud. Kui need tingimused on olemas tekib lammimetsas igal kevadel ja mõnikord sügise poole üleujutus. Taandudes jätab vesi maha mulda rikastavad setted.

Elustik

Taimed

Puurindes on iseloomulikud laialehised liigiesindajad, nagu tamm, saar, pärn, jalakas, türnpuu, toomingas ja künnapuu, kasvab ka kuuski ning üksikuid mände. Põõsarinne on liigirohke ja lopsakas, levinud on: põldmurakas, must sõstar, näsiniin ja mets-kibuvits. Samblarinne on lammimetsas hõre ja katkendlik. Samblaid kasvab eeskätt väikestes lohkudes ja lamapuidul ja puudel. Esindatud on: kallas-tömpkaanik, harilik kadrisammal, harilik lühikupar, teravtipp, kahkjas peekersammal, tüviksammal, harilik tiivik, erilehine kammtupik, mets- ja lodu-lehiksammal, harilik korbik. Metsa muudab tihedalt kasvamise mulje jätab seal kasvav väänlev humal. Lontsikutes kasvab kollast võhamõõka ja soovõhku. Samuti kasvab lammimetsas angervaksu, tarnu ja laanesõnajalgu. Jõe ääres leidub pilliroogu ja hundinuia.

Loomad

Lindudest pesitsevad lammimetsas tihti metstilder ja musträstas. Imetajatest võib leida loomulikult kopra vooluveekogus endale tammi ehitamas.

Seened

Lammimetsad on võrdlemisi seenevaesed. Selle põhjuseks on metsale omane liigniiskus ja üleujutused, seened vajavad oma arenguks küll niiskust, mitte vett. Seente viljakehad suudavad areneda ainult kuivematel perioodidel, muul ajal võivad need ilmuda vaid puu- ja kännumätastele. Vanade puude koortel kasvab söögiseen puidu-sametkõrges.

Putukad

Putukatest leidub näiteks harilikku külmavaksikut ja nõgeseliblikat.

Lammimetsad Eestis

Lammimetsad on säilinud Eestis hõredalt Pedja, Halliste, Raudna, Lemmjõe, Poruni ja Jänijõe lammidel.

Elupaigatüüp 91F0 levikukaart

Lammimetsa tekkimiseks ja kestmiseks on vajalik vooluveekogu, mis alatihti enda kaldaäärsed alad tulvaveega üle ujutab. Tulvaveega kaasa toodud peenemad mineraalide osakesed settivad lammidel, millest taimed endale toitu saavad. Jõele lähemal on üleujutused madalamad kui eemal olevates osades. Suurvee voolukiirus on aeglane, vesi lausa seisab. Eestis on suurvete tõus väike, peamised üleujutused toimuvad Kasari jõe, Suur-Emajõe, Võrtsjärve ning Peipsi-Pihkva järve kallastel, enamasti suurema sula ajal kevade alguses.