Kahetsus

John Greenleaf Whittieri loodud kangelanna Maud Muller, kes kahetseb oma tegevusetust ja mõtleb, mis kõik oleks võinud olla. 

Kahetsus on inimese teadlik negatiivne emotsioon, mis on seotud hinnanguga oma varasematele tegudele ja käitumisele.

Kahetsev inimene tunneb sageli kurbust, häbi, piinlikkust, depressiooni, pahameelt või süüd pärast seda, kui sündmus on möödas, ja ta soovib, et oleks teisiti käitunud. Kahetsus erineb süütundest, mis on eriti emotsionaalne kahetsuse vorm. Võrdlusena – näiteks häbi viitab tavaliselt ühiskondlikule, mitte isiklikule aspektile, kui kahetseja on eksinud ühiskonna- või kultuurinormide vastu.

Kahetsus pole sama emotsioon kui süümepiinade tundmine, kuna süümepiinad on otsesemad ja seotud tegudega, mida peetakse ühiskonnas vägivaldseks, häbiväärseks või haigettegevaks. Süümepiinadega seondatakse vajadust kelleltki (ka ebasiiralt) vabandust paluda, mitte vaid omaette arutlemist. Süümepiinu tundes vabandamine võib olla tingitud vajadusest vähendada karistust tehtud teo eest.

Kahetsus pole alati tingitud tegudest, mis on tehtud, vaid tihtipeale mineviku tegevusetusest. Paljud inimesed soovivad, et nad oleksid minevikus midagi teinud, kuid nad ei teinud seda.

Inimesed, kellel on antisotsiaalsuse isiksusehäire ei tunne kahetsust ega süütunnet.

Metaanalüüsid, mis uurivad, mida me kõige rohkem kahetseme, on leidnud, et ameeriklased kahetsevad kõige rohkem oma valikuid seoses karjääri, suhete ja lapsekasvatamisega. Haridus sai mitmetes uuringutes kahetsustabelis esikoha. Põhjus võib olla tingitud võimaluste printsiibist. Võimaluse printsiip näitab, et inimesed kahetsevad kõige rohkem siis, kui minevikus oli suurim võimalus korrigeerivaks tegevuseks. Kui puudus võimalus tingimusi parandada, siis on ka kahetsus väiksem.

Eksistentsiaalne kahetsus

Eksistentsiaalne kahetsus on sügav vajadus minna tagasi ja muuta eelmisi kogemusi, milles on pidevalt eksitud või tehtud valikud, mis lähevad vastuollu inimese uskumuste, väärtuste või vajadustega. Inimene tunneb korraga eksistentsiaalset rahutust ja eksistentsiaalset süütunnet. Rahutust põhjustab rahulolematus olemasolevaga, mille põhjustasid eelnevalt tehtud ebatäpsed valikud, võimetus olevikku muuta ja tunne, et ta ei mõistnud, kui vaba ta minevikus oli. Koos eksistentsiaalse kahetsusega on kahetsuse objektiks kogemus, milles inimesel ei õnnestunud teha teadlikku südamest tulnud valikut ja selle asemel tegi ta valiku hetkel, mil ta ei uskunud ei iseendasse ega oma õnne. Inimene tunneb, et on hüljanud ja reetnud iseenda, ja see tekitab sügavat eksistentsiaalset süütunnet. Sellele võib järgneda võimetus tegutseda ja valikuid teha.