Juudi diasporaa

Hajalajuutlus (hbr Gola; võõrsõnana ka diasporaa või eksiil) algas 597. aastal e.m.a, kui Juuda kuningriigi kuningas ja ülikud viidi Paabelisse asumisele. Sellest alates on enamik juute elanud hajalas ehk väljaspool praeguse Iisraeli maa-ala.

Hajalajuutluse algus

612. aastal e.m.a alustasid paabellased (kr "babüloonlased") ja meedlased Assüüria maailmariigi vallutamist.

597. aastal e.m.a surusid paabellased maha Juuda kuningriigi ülestõusu ning kuningas ja paljud ülikud viidi asumisele. Algas Paabeli asumine. Kuna elu Babüloonia impeeriumi pealinnas oli hea, jäid asunikud ja nende järglased sinna elama.

586. aastal e.m.a toimus uus ülestõus kuningas Sidkija juhtimisel. See lõppes Jeruusalemma piiramise ning hävitamise ja templi hävitamisega. Templiaarded ning linnaelanikud viidi Paabelisse. Kogu Juudamaa langes paabellaste ülemvõimu alla. Paljud, keda kätte ei saadud, põgenesid Egiptusesse.

Iraani kuningas Kyros II (valitses 559–529) vallutas 539 e.m.a Paabeli.

Iraanlaste võidud suunavad hajalajuutide pilgud Zarathuštra õpetusele. Senine juudiprohvetlus (Aamos, Hoosea, Jesaja, Jeremia) teiseneb ilmutuskirjanduseks (Teine-Jesaja, Hesekiel, Sakarja). Kõik uued õpetused Inimesepojast, saatanast, (pea)inglitest, viimsepäevakohtust on ühise maailmatunnetuse iraani vorm (mõned õpetused pärinevad Indiast). Teine-Jesaja võis olla mõne Zarathuštra õpetlase õpilane. Iraanlastel ja iisraellastel oli ühine vaenlane paabellased ja antiikreligioon (ja kõik võõrad usundid v.a teineteise oma). Kyros II lubas juutidel kodumaale tagasi pöörduda. Juudamaale läks koos naiste ja lastega u 40 000 asuniku, u 10%. Nad panid aluse judaismile, mida kogu rahvus austas, kuid ei järginud. 

Juutide universalismi tekkimine

Hajalas võeti üle uued kombed: ümberlõikamine ja kaldea laadis sabati pidamine. Ümberlõikamise võtsid üle ilmselt Egiptuses olevad iisraeliitide palgasõdurid (Egiptuses kasutati, et sõdur julmem oleks). Ümberlõikamisest loobusid juudid hellenistliku hariduse mõjul, 3. sajandil ea. Erinevalt juudamaast, kus makkablased ümberlõikamise taastasid, ei taastanud haritud juudid idas (iraanis) ümberlõikamist kunagi. Ka võtsid nad Ahhemeniidide riigi iraanlaste zoroastrismist üle maailmaloomise müüdi ja kuulutamise (levitamine, mission). Kristluse põhimõtted olid hajala juutluses ja eelkõige hellenistlikus juutluses olemas sajandeid enne algkristlust.

Sellest ajast kui fanaatikud Paabelist Jeruusalemma tagasi pöörduvad, arenevad Jeruusalemma judaism ning juutlus hajalas eri suundades. Ka tekkiv ida ja lääne suunaline hajalajuutlus pole ühtne. Tekkis uus arusaam. Usundi keskmes polnud ei maa, ega esemed (tempel), vaid (maailmale vastanduv) usukogudus.

Hajalast alates suurenes juutlus väga väikesest hõimust tohutu inimhulgani. See sai võimalikuks iraanlaste eeskujul, usku pöördumise ja usuvahetuse kaudu. Sellest sai uus vallutusvorm, millega ilma oma maata rahvus toime võis tulla. Kogu see liikumine lähtus Kahejõemaalt (Mesopotaamiast) ning ei lähtunud talmudi vaimust (seadususund) vaid prohvetliku usundi algest. Sellel põhineb idapoolse juutluse vaimne üleolek Jeruusalemma judaismist. (See vastuolu avaldub algkristlaste Jeruusalemma nõupidamisel, kus arutati lääne suunalise levitamise vormi üle.)

Hajalas tekkisid kaldea-iraani-juudi sektid, millest hiljem lähtusid esseenid, mandad, gnostikud ja kristlased.

Juutluse levitamine

Juutlust levitati edukalt. Põhja pool levitati üle Adiabene juudiriigi Kaukaasiani. Lõunas levitati pikki Pärsia lahte, Saabasse. Läänes jõuti Aleksandriasse, Küreneenesse ja Küprosele. Egiptuse valitsemine ja Partia riigi poliitika olid suures osas juutide käes. 1. sajandil ea levitati juutlus Lõuna-Araabia kaudu Sise-Aafrikani, ning Hiinas võib nende tegevust tõendada 2. sajandil. Põhja pool liitus juutlusega Kasaaride riik, pealinnaga Atil. Sealt tungisid juudistatud mongolid kuni Saksa sisemaani. Aastal 955 kaotasid nad ja ungarlased Lechfeldi lahingu. Juudi õpetlased töötasid Hispaania mauri ülikoolides.

Vaata ka

• Zoroastrism
• Hellenistlik juutlus