Saksa Demokraatlik Vabariik

	Saksa Demokraatlik Vabariik Deutsche Demokratische Republik 7. oktoober 1949 – 3. oktoober 1990
	Saksa DV lipp Saksa DV vapp
Valitsusvorm	rahvavabariik
Osa	külm sõda
Riigipea	Wilhelm Pieck SDV President (−1960) Walter Ulbricht 12. september 1960 – 1973 (erakond SED) ; Willi Stoph 1973 – 1976 (SED) ; Erich Honecker 1976 – 1989 (SED) ; Egon Krenz 24. oktoober 1989 – 6. detsember 1989 (SED) ; Manfred Gerlach 6. detsember 1989 – 5. aprill 1990 (LDPD); Sabine Bergmann-Pohl 5. aprill 1990 – 2. oktoober 1990 (Kristlik-Demokraatlik Liit)
Ministrite Nõukogu esimees	Otto Grotewohl 7. oktoober 1949 – 1964 ; Willi Stoph 1964–1973; Horst Sindermann 1973–1976; Willi Stoph 1976–1989; Hans Modrow 1989–1990; Lothar de Maizière 1990 – 2. oktoober 1990
Pealinn	Berliin
Pindala	108 179 km²
Rahvaarv	16,35 miljonit (jaanuar 1990)
Riigikeeled	saksa keel
Rahaühik	Saksa DV mark
Hümn	Auferstanden aus Ruinen; ('rusudest ülestõus')

Saksa Demokraatlik Vabariik (lühend SDV; saksa keeles Deutsche Demokratische Republik, lühend DDR), mitteametlikult Ida-Saksamaa, oli teise maailmasõja järel Nõukogude okupatsioonitsoonis moodustatud riik.

Saksa DV pealinn oli Berliin (Ida-Berliin). Läänepoolsem ja suurem osa Berliinist – Lääne-Berliin – Saksa DV-sse ei kuulunud.

Saksa DV kuulutati välja 7. oktoobril 1949. 1968. aastal võeti vastu Saksa DV konstitutsioon (põhiseadus).

USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsoonis tekkis Saksamaa Liitvabariik, mida nimetati ka Lääne-Saksamaaks. Saksamaa oli jagatud kaheks: Saksa DV ja Saksamaa Liitvabariik.

Riigivalitsemine

Saksa DV-s oli mitu parteid ja kõik need olid ühendatud Saksa DV Rahvusrindesse (Nationale Front der Deutschen Demokratischen Republik). Riigi valitsev partei oli Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands (SED)).

Saksa DV ja SED juhtorganiks oli SSÜ Keskkomitee ja selle tegevjuhtkond SSÜ KK Poliitbüroo, kuhu 1989. aastal kuulusid: Erich Honecker, Hermann Axen, Hans-Joachim Böhme, Horst Dohlus, Werner Eberlein, Kurt Hager, Joachim Herrmann, Werner Jarowinsky, Heinz Keßler, Günther Kleiber, Egon Krenz, Werner Krolikowski, Siegfried Lorenz, Erich Mielke, Günter Mittag, Erich Mückenberger, Alfred Neumann, Günter Schabowski, Horst Sindermann, Willi Stoph, Harry Tisch; Poliitbüroo liikmekandidaadid: Ingeburg Lange, Gerhard Müller, Margarete Müller, Gerhard Schürer, Werner Walde.

Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Sekretariaati kuulusid peasekretär Erich Honecker ning sekretärid: agitatsiooni- ja propagandasekretär Joachim Herrmann; põllumajandussekretär Werner Krolikowski, Günter Schabowski; kultuuri, teaduse ja haridussekretär Kurt Hager; majandussekretär Günter Mittag; tahvusvaheliste suhete sekretär, Hermann Axen; parteiorganisatsioonialase töö sekretär Horst Dohlus; kaubanduse, varustuse ja kirikuasjade sekretär Werner Jarowinsky; julgeoleku, noorte ja spordi sekretär Egon Krenz, naisasjade sekretär Ingeburg Lange.

Peale SED kuulusid Rahvarindesse:

Parteid

Saksamaa Liberaaldemokraatlik Partei Liberal-Demokratische Partei Deutschlands (LDPD)
Kristlik-Demokraatlik Liit – Christlich Demokratische Union (CDU)
Saksamaa Demokraatlik Talurahvapartei – Demokratische Bauernpartei Deutschlands (DBD)
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei – Nationaldemokratische Partei Deutschlands (NDPD)

Ühiskondlikud organisatsioonid:

Saksamaa Demokraatlik Naiste Liit – Demokratischer Frauenbund Deutschlands (DFD)
Saksa Vaba Noorsoo Liit – Freie Deutsche Jugend (FDJ)
Saksa Vabade Ametiühingute Koondis – Freier Deutscher Gewerkschaftsbund (FDGB)
Saksa DV Kultuuriliit – Kulturbund (KB)
Vereinigung der gegenseitigen Bauernhilfe (VdgB)

Aastatel 1986–1990 olid parlamendis oli 500 liikme hulgas esindatud parteid ja organisatsioonid järgmiselt:

SED: 127
DBD: 52
CDU: 52
LDPD: 52
NDPD: 52
FDGB: 61
DFD: 32
FDJ: 37
Kulturbund: 21
VdgB: 14

1953. aastal toimusid Ida-Saksamaal suured rahutused, mis algasid ehitusnormide tõstmise pärast ja mis suruti NSV Liidu poolt maha. Rahutuste käigus sai surma umbes 300 inimest.

Saksa DV julgeolekuorgan oli Stasi (Staatssicherheit).

1989. aastaks olid valitsejad oma võimu julgestamiseks poliitilistel põhjustel vangi määratud 180 000–250 000 inimest.^[1]

Saksa DV hakkas suhtlema Lääne-Saksamaaga, kui seal seati Willy Brandti valitsuse poolt sisse uus idapoliitika ja loobuti Hallsteini doktriinist. Saksa DV liideti Saksamaa Liitvabariigiga 3. oktoobril 1990.

Haldusjaotus

Pärast Saksa DV moodustamist 1949. aastal jagunes Saksa DV algselt ajalooliselt kujunenud liidumaadeks.

Mecklenburgi liidumaa
Saksimaa liidumaa,
Saksi-Anhalti liidumaa,
Tüüringi liidumaa,
Brandenburgi liidumaa.

1952. aastal moodustati liidumaade asemele 15 ringkonda (Bezirk, mitmuses Bezirke):

pealinn Berliin
Cottbusi ringkond, keskus Cottbus;
Dresdeni ringkond (Saksa DV), keskus Dresden;
Erfurdi ringkond, keskus Erfurt;
Frankfurdi ringkond, keskus Frankfurt Oderi ääres;
Gera ringkond, keskus Gera;
Halle ringkond, keskus Halle;
Karl-Marx-Stadti ringkond, keskus Karl-Marx-Stadt;
Leipzigi ringkond (Saksa DV), keskus Leipzig;
Magdeburgi ringkond, keskus Magdeburg;
Neubrandenburgi ringkond, keskus Neubrandenburg;
Potsdami ringkond, keskus Potsdam;
Rostocki ringkond, keskus Rostock;
Schwerini ringkond, keskus Schwerin;
Suhli ringkond, keskus Suhl.

Juunis 1972, kui Honecker külastas Kuubat, kinkis Fidel Castro Saksa DV-le Cazonese lahes asuva Blanco del Suri saare, mis nimetati ümber Weimari vabariigi-aegse Saksa Kommunistliku Partei juhi Ernst Thälmanni järgi Ernst Thälmanni saareks (Ernst-Thälmann-Insel, hispaania keeles Cayo Ernesto Thaelmann). Peale Saksamaa taasühinemist väitis aga Kuuba, et saare Saksa DV-le andmine oli ainult sümboolne.

Saksa DV ja NSV Liit

Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Saksamaal

Pärast teise maailmasõja lõppu Euroopas ning Saksamaa territooriumi vallutamist liitlasvägede poolt jaotati Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks. Idapoolsemad Saksamaa liidumaad kuulusid Nõukogude administratiiv- ja sõjalise kontrolli alla. Nõukogude okupatsioonitsoonis juhtis tsiviilelukorraldust Nõukogude sõjaväeadministratsioon. Saksamaal paiknevate Nõukogude sõjaväeüksuste tegevust korraldas Nõukogude okupatsiooniväegrupp Saksamaal (hilisem Nõukogude väegrupp Saksamaal).

Nõukogude sõjaväeadministratsioon ja administratsioonivalitsused (mis moodustati kõikides liidumaades) teostasid Saksamaa sovietiseerimist Ivan Serovi (NSV Liidu SARK-i volinik Saksamaal) ja Pavel Zelenini (KRK Vastuluurevalitsus SMERŠ/NSV Liidu Nõukogude okupatsioonivägede grupi RJMi Vastuluurevalitsuse ülem juuni 1945– aprill 1947) juhtimisel, kasutades ka NSV Liidu riikliku julgeoleku ja siseasjade rahvakomissariaadi ning NSA valitsuste siseasjade osakondade töötajaid.

Riigikaitse

Saksa DV sõjavägi (Rahvuslik Rahvaarmee, saksa keeles Nationale Volksarmee, NVA) moodustati 1. märtsil 1956. aastal ning koosnes kolmest väeliigist: maa-, õhu- ja õhukaitsevägi. 1989. aastal kuulus Saksa DV sõjaväkke umbes 200 000 sõjaväelast (millele lisandus ka umbes 200 000 reservväelast), neist 120 000 oli maaväes. Sõjaväe relvastuses oli 2799 tanki T-55 ja T-72, 4999 soomukit BTR ja BMP, 1746 suurtükki, 394 sõjalennukit ja 64 helikopterit.

Saksa DV mereväe ametlik nimetus oli Rahvamerevägi (saksa keeles Volksmarine).

Majandus

Sõjajärgsete piiridega lõigati Saksa DV-st ära osa tema tagamaadest idas, Saksamaa idaosa energiaga kindlustanud Sileesia söebasseinid ja Elbe alamjooksul asunud sadamad. Saksa DV oli majanduslikult arenenuim sotsialistlik riik Ida-Euroopas.

Sport

Ida-Saksamaa saavutas tänu dopingu kasutamisele ja riiklikule tsentraliseeritud spordipoliitikale tipp-spordis suurt edu ja kümneid olümpiavõite. Kuigi seal oli ka oma olümpiakomitee, ei tunnustatud seda kaua aega. Mõlema Saksa riigi sportlased võistlesid ühendvõistkonnas aastatel 1952–1964. Ida-Saksamaa olümpiavõitjate loetelu alustatakse vahel isegi poksija Wolfgang Behrendtiga, kes võitis 1956. aasta Melbourne'i mängudel kuldmedali, ehkki ta võistles Saksamaa ühendvõistkonna koosseisus. Ida-Saksamaana hakati võistlema 1968. aastast.

Sarajevo 1984. aasta taliolümpiamängudel oli Ida-Saksamaa edukaim riik kuldmedalite arvult: 9 kulda, 9 hõbedat ja 6 pronksmedalit. Kiiruisutamises oli 500 m distantsil oli naistest parim Christa Rothenburger, kes püstitas 41,02-ga ka olümpiarekordi. Samadel olümpiamängudel sai oma esimese olümpiakulla ka iluuisutaja Katarina Witt naiste üksiksõidus.

Alates 1968 võistlesid Saksa riigid eraldi meeskondadena kuni Saksamaa taasühinemiseni 1990.

Vaata ka

Viited

↑ "Saksa Demokraatliku Vabariigi poliitvangid". Communist Crimes. Vaadatud 24.11.2020.

Välislingid

Saksa Demokraatlik Vabariik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Vaata ka

[1] "Saksa Demokraatliku Vabariigi poliitvangid". Communist Crimes. Vaadatud 24.11.2020.

[1]