Hassidism
Selles artiklis on juttu 18. sajandil tekkinud liikumisest; varasemate samanimeliste juutluse suundade kohta vaata artiklit Hassiidid
.jpg)
Hassidism on judaistlik liikumine, mille rajas Israel ben Eliezer (1700–1760), keda tuntakse ka Ba'al Shem Tov'i ja Besht'i nime all. Hassidism kujunes ajal, mil juute taga kiusati, ning ajal, kui Euroopa juudid olid tõmbunud Talmudi uurimisse. Paljude juutide meelest oli enamik juudi elu avaldusi muutunud liiga akadeemiliseks ning spirituaalsust ega rõõmu enam ei rõhutatud. Ba'al Shem Tov asus asja muutma.
Hassidismi lugu
[muuda | muuda lähteteksti]Poolas, kus alates 16. sajandist enamik juute elas, muutus võitlus traditsioonilise rabiinliku judaismi ja radikaalse kabalamõjulise müstitsismi vahel eriti ägedaks pärast Sabbatai Zevi messianistlikku liikumist. Kalduvus müstiliste õpetuste ja sektantluse poole ilmnes eriti selgelt Kagu-Poolas, kuna aga (Leedus ja Valgevenes) valitses rabiinlik ortodoksia. See tulenes osalt põhjapoolsete Leedu juutide ja lõunapoolsete Ukraina juutide vahelisest sotsiaalsest erinevusest. Leedus olid juudid koondunud peamiselt tihedasti asustatud linnadesse, kus rabiinlik akadeemiline kultuur ješivates oli õitsval järjel. Seevastu Ukrainas olid juudid hajutatud vaimuelu keskustest kaugele jäävatesse küladesse.
Lõunas süvenes pessimism pärast kasakate ülestõusu Bogdan Hmelnitski juhtimisel ja segaduste aega Poolas (1648–1660), mis laostas täielikult Ukraina juudid, kuid jättis Leedu juudid suhteliselt puutumata. Lõuna-Vene juutide majanduslik ja vaimulik allakäik lõi soodsa pinnase müstilistele liikumistele ja usulisele sektantlusele, mis levis seal 17. sajandi keskpaigast kuni 18. sajandi keskpaigani.
Peale nende mõjude oli sügavaid põhjusi, mis kutsusid paljudel juutidel esile rahulolematuse rabiinlusega ja kalduvuse müstika poole. Rabiinlus, millest Poolas oli saanud formalistlik süsteem, ei rahuldanud enam paljusid religioosset kogemust otsivaid juute. Kuigi traditsiooniline judaism oli mõned kabala elemendid omaks võtnud, kohandas ta need oma süsteemiga, lisades oma ritualismile Ida "praktiliste kabalistide" askeetluse. Viimased nägid maise elu olemust üksnes paastumises, patukahetsuses ja vaimulikus kurbuses. Selline praktika, mis oli kohane erakutele, ei sobinud enamikule juutidele.
Hassidism vastas lihtrahva soovidele oma lihtsa, inspireeriva ja trööstiva usuga. Erinevalt teistest sektantlikest õpetustest ei taotlenud varane hassidism mitte üksnes dogmade või rituaalide reformi, vaid sügavamat psühholoogilist reformi. Eesmärgiks oli muuta mitte usku, vaid uskujat. Psühholoogilise sisenduse abil lõi see uut tüüpi uskliku inimese, kelle jaoks tunded on tähtsamad kui mõistus ja rituaal ning usuline vaimustus on tähtsam kui teadmised.
Hassidismi reformija oli Israel ben Eliezer ehk Ba'al Shem Tov ehk Besht. Tema kui ravitseja kuulsus levis mitte üksnes juutide seas, vaid ka mittejuudi talupoegade ja Poola aadlike seas. Ta olevat mõnikord edukalt tulevikku ennustanud.
Besht oli lihtrahva iidol. Ta oli erakordselt siiras ja lihtne ning oskas mõista masside vaimulike vajadusi. Ta õpetas, et tõeline religioon ei ole religioosne õpetatus, vaid siiras armastus Jumala vastu koos palava usuga palve tõhususse ning et lihtinimene, kes on täis siirast usku Jumalasse ja kelle palved tulevad südamest, on Jumalale meelepärasem kui inimene, kes juudi Seadust hästi tunneb ja täielikult täidab. Selline judaismi demokratiseerimine tegi Beshti õpetuse ligitõmbavaks mitte ainult lihtinimestele, vaid ka õpetlastele, keda rabiinlik skolastika ja askeetlik kabala ei rahuldanud.
Umbes 1740 asus Besht elama Podoolia linna Miedzybozi. Ta kogus enda ümber arvukalt õpilasi ja järgijaid, keda ta pühendas oma õpetusse mitte süstemaatilise esituse teel, vaid mõtteterade ja mõistujuttude kaudu. Neid mõtteteri anti edasi suuliselt ning hiljem kirjutasid õpilased, kes oma meistri õpetuse süstematiseerisid, selle üles. Besht ise midagi ei kirjutanud. Liimi poolest müstikuna pidas ta oma õpetusi prohvetlikuks ilmutuseks.
Põhiarusaamad
[muuda | muuda lähteteksti]Hassidismi õpetus rajaneb kahel põhiarusaamal: 1) panenteismil, mille kohaselt Jumal on kõikjal, ja 2) Devekut 'i, Jumala ja inimese vahelise osaduse ideel. Besht ütleb: "Inimene peab alati meeles pidama, et Jumal on kõikjal ning on alati koos temaga; et Jumal on nii-öelda kõikjale hajutatud peen mateeria (...). Saagu inimene aru, et kui ta vaatab materiaalsete asjade peale, siis ta tegelikult vaatab Jumaluse kuju peale, mis on kohal kõikides asjades. Seda meeles pidades hakkab inimene alati teenima Jumalat väikesteski asjades."
Devekut (osadus) tähendab, et Jumala maailma ja inimese maailma vahel on katkematu suhtlemine. Mitte ainult et inimene mõjutab inimese tegusid, vaid ka inimene mõjutab Jumaluse tahet. Inimese iga tegu ja sõna kutsub ülemistes sfäärides esile vastava võnkumise. Sellest arusaamast tuleneb hassidismi põhiline praktiline printsiip: osadus Jumalaga selleks, et ühineda elu allikaga ja mõjutada seda. See osadus saavutatakse kõikide mõtete koondamisega Jumalale ning Temalt kõikides asjades nõu küsimisega.
Õige inimene on alalises osaduses Jumalaga, isegi ilmalikes asjades, sest ta tunneb alati Tema ligiolu. Selle osaduse üks vorm on palve. Et osadus oleks täielik, peab palve olema innukas, ekstaatiline. Palvetaja hing peab otsekui eralduma oma materiaalsest eluasemest. Ekstaasi saavutamiseks võidakse appi võtta mehaanilised vahendid, ägedad liigutused, karjumine ja laul. Beshti järgi on religiooni olemus tundes, mitte mõistuses. Teoloogiline õpetatus ja halakha lood on teisejärgulised ning neist on kasu üksnes juhul, kui nad viivad usulise vaimustuseni. Parem on lugeda moraaliõpetuslikku kirjandust, kui õppida kasuistlikku Talmudit ja rabiinlikku kirjandust. Rituaalide puhul ei ole välised seigad nii tähtsad kui uskliku seesmine seisund. Seetõttu on formalism ja liigsed tseremoniaalsed detailid kahjulikud.
Hassiidi pärimused
[muuda | muuda lähteteksti]Martin Buber, kes koostas hassiididest raamatu, võrdles hassiidi pärimusi kristlike legendide ja budistlike muinasjuttudega. Hermann Hesse võrdles neid vanahiina mõistujuttudega.
Kord tuli kurjus palvetamise ajal rabi Mihali juurde. "Mine ära," ütles ta, "ja tule siis tagasi, kui ma hakkan sööma. Palvetamise ajal ma ei saa sinuga maid jagada."
Hassidismi levik
[muuda | muuda lähteteksti]Israel ben Eliezeri õpilastel oli palju järgijaid ning nad ise asutasid arvukaid sekte üle Euroopa. Pärast Beshti surma jätkasid tema üritust järgijad, eriti Mezeritchi Dovber. Tema õpilased haarasid kaasa paljusid juute, kes omakorda läksid Mezhirechi, et õppida isiklikult Dov Baeri juures. Hassidismist sai lõpuks enamiku jutide elulaad Ukrainas, Galiitsias ja Kesk-Poolas. Suuri järgijate rühmi oli ka Valgevenes-Leedus ja Ungaris. Hassidism jõidis Lääne-Euroopasse ja seejärel USA-sse suurte juutide emigratsiooni lainete ajal 1880. aastatel.
Hassidism hargnes vähehaaval kaheks põhiliseks haruks: 1) Ukrainas ja Galiitsias ja 2) Leedus. Esimest haru juhtisid kolm in Mezeritchi Dovberi õpilast: Ležinski Elimelek, Berditševo Levi Yitzchak ja Tšernobõli Menachem Nahum ning ka Beshti lapselaps Tilšini Baruch. Ležzhinski Elimelek kinnitas, et hassidismi põhiõpetuste hulka kuulub usk tsadikismi. Oma raamatus "No'am Elimelekh" õpetab ta, et tsadik ('pühamees') on Jumala ja lihtrahva vaheline vahendaja ning et Jumal tema läbi saadab usklikele kolm maist õnnistust, elu, elatise ja lapsed, ent seda tingimusel, et hassiidid toetavad tsadikit rahalise panusega (pidyonim), selleks et pühamees saaks täielikult pühenduda Jumala kontempleerimisele. Leedu hassiidid järgisid Liadi rabi Shneur Zalmanit.
Praktikas andid inimesed ära oma viimase raha, et toetada oma tsadikit (rebbe 't), ja tsadikid väsimatult "puistasid maa peale õnnistusi, tervendasid haigeid, ravisid naisi sigimatusest" jne. Tsadiki kutse muutus päritavaks. Hassiidi dünastiad hakkasid ülimuslikkuse pärast vaidlema.
Hassiidid ja mittehassiidid
[muuda | muuda lähteteksti]Hassiidide ja mittehassiidide vahel tekkis varakult lõhe. Hassiidid hakkasid Euroopa juute, kes ei pooldanud hassidismi, nimetama mitnagdim ('vastased'). Hassiidide vastased ei olnud nõus rõhuasetuste muutusega halakha tõlgendamisel. Veel küsitavamana tundus hassiidi teenistuste ülevoolavus. Kahtlasena tundus traditsioonivastane ilmeksimatuse ja imetegemise omistamine hassiidide juhtidele. Kardeti, et hassidismist saab messianistlik sekt, nagu oli juhtunud nii Shabbatai Zevi kui ka Jacob Franki pooldajatega.
Teised mitnagdim väitsid lihtsalt, et judaismile tuleb läheneda rohkem õpetlase moodi. Teatud hetkel pandi hassiidid cherem 'i alla (heideti usukogukonnast välja). Lõpuks hakkasid omavahel lähenema hassiidid ja need, keda hakati nimetama ortodoksseteks juutideks. Vahepeal on kõik hassiidide sektid allutatud ortodokssele judaismile, eriti ultraortodokssele judaismile.
Holokausti ajal Ida-Euroopa hassiidi keskused hävitati. Ellujäänud asusid elama Iisraeli või Ameerikasse ja rajasid uued hassidismi keskused (eriti Brooklynis). Mõned suuremad ja tuntumad säilinud hassiidi sektid on Breslovo, Lubavitchi (Chabadi), Satmari, Geri ja Bobovi hassiidid. Aastaid olid Brooklyni hassidismi kaheks suureks rivaalitsevaks suunaks Satmar ja Chabad, mille peakorterid olid vastavalt Williamsburg ja Crown Heights. Kuigi need kaks rühmitust olid teiste juutide silmis väga sarnased, olid nad omavahel vaenujalal. Satmar oli võitlevalt antisionistlik, kuna aga Chabad toetas Iisraeli, kuigi Lubavitchi rabi ei külastanud kunagi Iisraeli.
Mitteortodokssete juutide huvi hassidismi vastu on märgatavalt kasvanud tänu mitteortodokssete juudi autorite Martin Buberi, Arthur Greeni ja Abraham Joshua Hescheli kirjutistele. Väiksemaid hassiidi mõjusid leidub konservatiivse, reformistliku ja rekonstruktsionistliku judaismi siddur'ites (palveraamatutes).
Martin Buber nimetas hassidismi judaismi tipuks.
YouTube'i populaarseim rabi Manis Friedman[1] on hassiid.