Harilik vesihernes
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Vesihernes (perekond) |
| Harilik vesihernes | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Iminõgeselaadsed Lamiales |
| Sugukond |
Vesihernelised Lentibulariaceae |
| Perekond |
Vesihernes Utricularia |
| Liik |
Harilik vesihernes |
| Binaarne nimetus | |
|
Utricularia vulgaris L. 1753 | |
Harilik vesihernes (Utricularia vulgaris) on vesiherneliste sugukonda vesiherne perekonda kuuluv taim.
Hariliku vesiherne rahvapärased nimetused on lihtne vesihernes, kalahernes ja vesipõis.
Vesihernes on veetaim, millel juured puuduvad. Selle eest on tal pikk vars, mille pikkus võib olla üle ühe meetri.
Harilik vesihernes kasvab Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Aasia parasvöötmes. Teda leidub nii toitainetevaestes kui -rikastes vetes, nii seisvas kui tasa voolavas vees. Siiski eelistab ta päikesepaistelist seisvat vett. Peamiselt esineb ta tasandikel, aga teda on kohatud ka 1 km kõrgusel merepinnast.
Veest ulatub välja püstine õievars kollaste õitega. Vesihernel on 14–15 õiest koosnev kobarõisik. Üksikul õiel on kaks õielehte, see on kuldkollane ja kellukakujuline. Harilik vesihernes õitseb aprillist augustini. Ta on putuktolmleja ja teda tolmeldavad peamiselt sirelased.
Vesiherne teeb iseloomulikuks see, et lisaks lehtedele kinnituvad varrele mõne millimeetri suurused munajad põiekesed (püünispõied), mis meenutavad natuke herneid – sellest ka taime nimetus. Põiekeste ülesandeks on taimele lisatoidu hankimine, milleks on näiteks väikesed putukad. Taolisi põiekesi pole ühelgi teisel Eesti taimel, välja arvatud sama perekonna teised, hoopis vähem levinud liigid. Vesihernes on lihasööja taim.
Korduvalt on tehtud katseid hoida hariliku vesiherne abil kontrolli all sääskede arvukust lootuses, et vesihernes püüab sääsevastsed kinni ja sööb ära. Kuid see töötab ainult sääskede perekonnal Culex, seevastu sääskede vastu perekonnast Aedes see ei aita, sest need paljunevad suurvee ajal ajutiselt üleujutatavates kohtades, kus vesihernest ei ole.
Saksamaal kuulub harilik vesihernes õis- ja sõnajalgtaimede punasesse raamatusse.
Esimest korda kirjeldas harilikku vesihernest teaduslikult Linnaeus aastal 1753.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik vesihernes – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Harilik vesihernes andmebaasis eElurikkus
