Epp Kaidu
Epp Kaidu (lavanimi) ehk Leida Ird[1] (neiupõlvenimi Leida Rosenblatt;15. aprill 1915 Jäärja vald – 23. juuni 1976) oli eesti lavastaja ja näitleja.
Õpingud ja töö
[muuda | muuda lähteteksti]Ta lõpetas 1935. aastal Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi. Aastatel 1934–1936 õppis Tartu Näitekunsti Stuudios.
1937–1939 oli ta Tartu Töölisteatri näitleja ning 1940–1941 töötas näitlejana Vanemuises. Teise maailmasõja ajal oli ta Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite liige Nõukogude tagalas ning 1944–1976 taas Vanemuises näitleja ja lavastaja.
Epp Kaidu töötas nii muusika- kui ka sõnalavastustega, peamiselt Tartus Vanemuise teatris. Enda hinnangul tõi Kaidu lavale umbes 100 lavastust.[2] Evald Hermaküla ja Jaan Tooming said oma näitlejatunnustuse just Kaidu lavastajakäe all mängides. Kaidu reisis Nõukogude Liidus palju, muuhulgas külastas Gruusiat ja toonast Tšehhoslovakkiat, aga ka Soomet. Ta lavastas Venemaal ja Soomes.
Kaidu lõpetas ka kõrgemad režiikursused Moskvas. Ta tegi kaastööd Eesti Televisioonile, oli Lenfilmi filmide "Valgus Koordis" ja "Andruse õnn" näitejuht.[3]
Isiklik elu
[muuda | muuda lähteteksti]Epp Kaidu oli Vanemuise teatri lavastaja ja peanäitejuhi Kaarel Irdi abikaasa. Neil olid tütred Kais ja Mari. Kais Adlas töötas hiljem Vanemuises näitlejana ning lastega tegelesid hoidjad.[4] Kaidu ja Ird elasid Tartus Tähtvere linnajaos. Epp Kaidu olevat olnud leebe loomuga naine.[viide?]
Epp Kaidu oli Peet Vallaku õetütar.
Lavastused
[muuda | muuda lähteteksti]Väike valik Kaidu lavastusi:
- A. Jakobson "Võitlus rindejooneta" (1947) – Kaidu lavastajadebüüt[5]
- A. H. Tammsaare "Kuningal on külm"
- T. Pakkala "Parvepoisid"
- A. Štein "Ookean", 1961
- R. Rolland "14.juuli", 1962
- P. Petersons "Olen 30-aastane", 1962/1963
- W. Gibson "Kahekesi kiigel" 1963
- V. Višnevski "Esimene ratsavägi", 1963
- B. Brecht "Kolmekrossiooper"
- Rainis "Joosep ja tema vennad"
- I. Madàch "Inimese tragöödia"
- L. Leonov "Vallutusretk" – Kaidu viimane lavastus
Autasud
[muuda | muuda lähteteksti]- 1947 ja 1948 Nõukogude Eesti preemia (lavastused "Võitlus rindejooneta", "Provintsi kuberneri..." ja "Kuni käru pole kummuli")
- 1957 Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus
- 1965 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri
- 1972 Nõukogude Eesti preemia (lavastused "Pimedus tähendab ööd", "Inimese tragöödia" ja "Kuni käru pole kummuli")
- 1975 Rahvaste Sõpruse orden
Mälestustahvel
[muuda | muuda lähteteksti]Tartu linnas meenutab Epp Kaidut mälestustahvel, mis paikneb aadressil Karl August Hermanni tänav 4.[6] Pronksist mälestustahvlil on eesti ja vene keeles tekst:
- "1945–1976 ELAS SELLES MAJAS
- ENSV RAHVAKUNSTNIK
- EPP KAIDU
- 1915–1976"
Mälestustahvel avati 1980. aastal, tollal oli maja aadressiks Johannes Lauristini tänav 4.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti biograafiline andmebaas. (Vaadatud 22.03.2013.)
- ↑ Aeg ja lavastaja. Epp Kaidu 60.|ERR. (Vaadatud 22.03.2013.)
- ↑ Kuidas otsida Kaidut - Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. (Vaadatud 22.03.2013.)
- ↑ Kaarel Ird: "Iga titt peab ise oma mähkmed täis tegema." - Vanemuine. (Vaadatud 22.03.2013.)
- ↑ Vanemuise sõnateater. (Vaadatud 22.03.2013.)
- ↑ Tere tulemast Tartusse!. (Vaadatud 22.03.2013.)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Oskar Kuningas (koostaja), "Epp Kaidu kaasaegsete mälestustes", Tallinn: Eesti Raamat, 1982.