Dominioon
Dominioon oli osaliselt sõltumatu Briti impeeriumisse kuuluv riik (enamasti emamaa Suurbritannia endine koloonia).
Kanada kasutas dominiooniõigust 1867. aastast, Austraalia 1901. aastast ja Uus-Meremaa 1907. aastast.[1]
Suurbritannia tunnistas 1923. aastal dominioonide õigust iseseisvale välispoliitikale.[2] Aastal 1926 lisandus sellele Balfouri deklaratsioon, millega kuulutati dominioonid Ühendkuningriigiga staatuselt võrdseteks autonoomseteks riikideks, kuigi säilis Briti impeeriumi koosseis.[3] See deklaratsioon sai seadusliku aluse Westminsteri statuudiga 1931. aastal, kuigi spetsiifiliselt viidati juba Briti Rahvaste Ühendusele.[4][5] Dominioonide parlamendid muutusid Briti seadusandlikust kontrollist sõltumatuks ning võisid tühistada Briti seadused. Samuti ei saanud Suurbritannia parlament vastu võtta seadusi nende heakskiiduta.[6] Teise maailmasõja vallandudes 1939. aastal kuulutasid dominioonid sõdu sõltumatuse alusel.[4]
Dominioonidel oli oma parlament, valitsus ja kohtusüsteem.
Dominioonid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kanada (1867–1953)
- Austraalia (1901–1953)
- Uus-Meremaa (1907–1953)
- Newfoundlandi dominioon (1907–1949)
- Lõuna-Aafrika Liit (1910–1953)
- Iiri Vaba Riik (1922–1949)
- India (1947–1950)
- Pakistan (1947–1953)
- Tseilon (1948–1953)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Dominion status nzhistory.govt.nz
- ↑ McIntyre (1977), lk 187.
- ↑ Brown (1998), lk 69.
- ↑ 4,0 4,1 https://www.britannica.com/place/British-Empire
- ↑ Rhodes, Wanna & Weller (2009), lk 5–15.
- ↑ Turpin & Tomkins, lk 48.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- McIntyre, W. Donald (1977). The Commonwealth of Nations. University of Minnesota Press. ISBN 0-8166-0792-3.
- Rhodes, R.A.W.; Wanna, John; Weller, Patrick (2009). Comparing Westminster. Oxford University Press. ISBN 978-0-19-956349-4.
- Turpin, Colin; Tomkins, Adam (2007). British government and the constitution (6th ed.). Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-69029-4.