Nikolai Roerich
Nikolai Konstantinovitš Roerich (kasutatud ka nimekujusid Rjorih ja Rerih; 9. oktoober 1874 Peterburi – 13. detsember 1947 India, Pandžabi osariik, Nagari küla) oli vene maali- ja teatrikunstnik, arheoloog, publitsist ja ühiskonnategelane.
| Nikolai Roerich | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünninimi | Nikolai Konstantinovitš Roerich |
| Sündinud |
9. oktoober 1874 Peterburi |
| Surnud |
13. detsember 1947 India, Pandžabi osariik, Nagari küla |
| Rahvus | venelane |
| Tegevusala | maal |
| Tuntud teoseid | "Meretagused külalised" |
| Mõjutatud | Arhip Kuindži |
Ta esitati mitmel korral kandideerima Nobeli rahuauhinnale.
Elulugu
muudaNoorus
muudaNikolai Konstantinovitš Roerich sündis 1874. aastal Peterburis. Tema isa Konstantin Fjodorovitš Roerich oli baltisaksa ja ema Maria Vassiljevna vene päritolu. Nikolail olid nooremad vennad Boris ja Vladimir ning vanem õde Lidia. Roerichite maja paiknes Neeva jõe kaldal, vaatega Soome lahest saabuvatele ja sinna suunduvatele laevadele. Hoone esimesel korrusel paiknesid Konstantini, hinnatud notari ametiruumid. Pere võõrustas sageli külalisi (teiste seas näiteks keemik Dmitri Mendelejev, ajaloolane ja folklorist Nikolai Kostomarov ning orientalistid Golstunski ja Pozdnejev), kellega arutleti õhtutundidel mitmesuguste teemade üle.[1]
Suved ja talved veetis pere 1872. aastal soetatud mõisas, mille algne omanik oli Katariina Suure ja Paul I õukonnas diplomaadina teeninud aadlik Semjon Vorontsov, kes, naasnud reisilt Indiast, pani mõisale nimeks Izvara. Mõisa elutoas paiknes päikseloojangust kullatud lumiseid mäetippe kujutav maal. Alles aastaid hiljem sai Nikolai teada, et maalil kujutatud mägi on Himaalajas paiknev Kanchenjunga, mida ta ka ise 1924. aastal maalis.[1]
Izvara raamatukogus loetud jutud Venemaa ajaloost ja mõisa ümbritsev põlisloodus jätsid noorde Roerichi hinge sügava jälje, mis kajastus hiljem tema maalikunstis.[1]
Valmistamaks Nikolaid ette gümnaasiumikatseteks, harisid teda kuni üheksanda eluaastani eraõpetajad, mis oli tollal iseloomulik kõrgemale keskklassile. 1883. aastal läbis ta edukalt Karl von May gümnaasiumi katsed. Von May kooli õppekava oli väga mitmekülgne ning valdavalt toimus õppetöö saksa keeles. Nikolai oli eeskujulik õpilane ning eriti oli talle meeltmööda geograafia, mida õpetas von May, kes lasi õpilastel värvida riikide ja maailmajagude kaarte ning voolida plastiliinist pinnavorme.[1]
Suurt mõju avaldas noorele Roerichile ka arheoloogist peretuttav L. K. Ivanovski, kes Nikolai gümnaasiumiaastatel endaga Volossovosse arheoloogilistele väljakaevamistele kaasa võttis. Saadud kogemus ajendas Nikolaid taotlema Keiserlikult Vene Arheoloogiaseltsilt luba teostada Izvara ümbruses iseseisvalt väljakaevamisi. Muu hulgas tegeles ta taimede ja mineraalide kogumise, linnuvaatluse, ratsutamise ning jahipidamisega, mida arst oli talle talvise välitegevusena soovitanud, ravimaks bronhiiti.[1]
Roerichi nooruspõlve looming hõlmab loodus- ja ajalooteemaisi lühilugusid, näidendeid ja luuletusi, ning joonistusi ja visandeid väljakaevamistest, loodusest, loomadest ja inimestest.[1]
Et Roerichi andekus väljendus mitmetes valdkondades, ei pööranud vanemad tema kunstnikuandele suuremat tähelepanu. Nikolai potentsiaali märkas aga peretuttav Mihhail Mikešin, kellest sai tema esimene õpetaja ning kelle veenmisel oli Konstantin Roerich nõus lubama Nikolaid Keiserlikku Kunstide Akadeemiasse tingimusel, et samal ajal omandab ta ka õigusteadushariduse.[1]
Ülikool
muuda1893. aastal astus Roerich Keiserlikku Kunstide Akadeemiasse ja Keiserliku Peterburi Ülikooli õigusteaduskonda.[2] Ehkki isa teda rahaliselt toetas, töötas Roerich õpingute kõrval ajakirjaniku ja illustreerijana ning maalis kirikute tellimusel ikoone, sest ei soovinud kunstikooli suhtes negatiivselt meelestatud isa raha kunstitarvetele kulutada.[1]
Roerichil tuli valida eriala ja õppejõud, kelle käe all õpingute lõpuni töötada. Ajaloo- ja arheoloogiahuvilist Nikolaid tõmbas ajaloolise maali stuudiosse, mida juhatas Ilja Repin. Roerich esitas talle mõned näidistööd ning Repin tõdes, et oleks meelitatud tema kaasamisest oma stuudiosse, kuid paraku olid kohad juba täis. Seetõttu sattus Nikolai õppima maastikumaali stuudiosse, mida juhatas peredvižnik Arhip Kuindži.[1]
Sellest hoolimata tegeles ta edasi ka ajaloolise maaliga. Inspiratsiooni pakkus talle vanavene kroonika leetopissi lugemine kooli raamatukogus, kus ta tutvus ka ajaloolase ja kunstikriitiku Vladimir Stassoviga, kelle teooria Ida ja vene kultuuride tihedast seotusest Roerichit paelus. Ta pidas Stassoviga ajalooliste aspektide osas nõu ning koostas Roerichi diplomitöö "Sõnumitooja", mis pidi olema esimene maal Vene riigi rajamist kujutavas sarjas.[1]
Ehkki žanriliselt on tegemist ajaloolise maaliga, ei sarnane "Sõnumitooja" peredvižnikute realistlike teostega ning integreerib endaga teatava maastikumaalile omase rahu.[1]
Sellal, kui Roerich maali kavandas, tekkis kooli juhtkonna ja õpilaste vahel konflikt, mis kulmineerus Kuindži ja tema õpilaste, kaasaarvatud Roerichi koolist lahkumisega. Sellegipoolest eksponeeriti nende teoseid kooli kevadnäitusel ning neile anti kunstnikudiplom. Roerichi "Sõnumitoojat" tõstis näitusel esile kunstikriitik ja patroon Sergei Diaghilev ning Pavel Tretjakov valis selle välja oma galeriis eksponeerimiseks. Stassovi soovitusel näitas Roerich maali ka Lev Tolstoile, kellele teos meeltmööda oli.[1]
Pariis
muuda1900. aastal suri Konstantin Roerich ning lesestunud Maria Roerich müüs Izvara mõisa maha. Saadud pärandus võimaldas Nikolail täita pikaajaline unistus ning septembris suundus ta õppima Pariisi. Kohale jõudes rentis ta endale suure ateljee ning pühendus pea täielikult tööle. Pariisi tänavamelu jättis teda külmaks ning töövälist aega, mida ei olnud palju, kasutas ta prantsuse ja inglise keele õppimiseks ning muuseumide külastamiseks. Kaasaegsetest prantsuse kunstnikest avaldasid talle enim mõju Paul Gauguin, Edgar Degas ja Pierre Puvis de Chavannes. Ta asus õppima Fernand Cormoni stuudios, kus olid teiste hulgas õppinud näiteks Vincent van Gogh ja Henri de Toulouse-Lautrec.[1]
Keiserlik Kunstide Edendamise Selts
muuda1898. aastal oli Roerich kutsutud Keiserliku Kunstide Edendamise Seltsi sekretäri abiks.[2] Pariisist naasnult sai ta Stassovi toetusel seltsi sekretäriks, ehkki seltsi nõukogu sellele vastu seisis. 1906. aastal määrati ta seltsi maalimiskooli direktoriks. Ehkki jälle seisis nõukogu sellele otsusele vastu, toetas Roerichit seltsi president, kes tundis, et kool vajab reformeerimist. Roerich lisas kooli õppekavva tarbekunstiga seotud aineid, kuid ka näiteks muusika- ja laulmistunnid. Ise õpetas ta kompositsiooni ning korraldas õppereise Venemaa linnadesse, kus tutvustas õpilastele vana vene arhitektuuri ja kunsti. Roerichi jaoks oli oluline, et kool oleks avatud kõigile soovijatele, olenemata nende sotsiaalsest kuuluvusest. Neil aastatel, mil ta kooli juhatas, õppis seal ka Marc Chagall, kes aga seda kogemust oma autobiograafias võrdlemisi negatiivselt mäletab.[1]
Teater
muudaTeatriga puutus Nikolai Roerich sageli kokku juba lapsepõlves, sest Roerichid ostsid ooperisse hooajapileteid. Gümnaasiumiaastatel kirjutas noor Roerich juba ise näidendeid ning tegi lavakujundusi kooli lavastustele. 1898. aastal hakati pärast 1860. aastaid Peterburi lavadel kestnud vaheaega uuesti Wagneri oopereid ette kandma ning Nikolai ei jätnud ühtegi etendust vahele.[1]
1907. aastal üritati Peterburis taastada keskaegse müsteeriumi traditsiooni, mille raames paluti Roerichil kujundada dekoratsioonid ja kostüümid lavastusele "Kolm tarka". Paraku ei osutunud müsteeriumid publiku seas edukaks ning projekt läks pärast esimest hooaega pankrotti. See aga ei tähendanud Roerichi teatrikarjääri raugemist. Ilmavalgust ei näinud ka veel samal aastal Wagneri ooperile "Die Walküre" ("Valküür") kujundatud dekoratsioonid, kuid 1908. telliti Roerichilt dekoratsioonid Rimski-Korsakovi "Lumehelbekesele", mille lavastamiste tarvis Roerich veel hiljemgi mitmel korral dekoratsioone ja kostüüme kavandas.[1]
1909. aastal palkas Sergei Diaghilev Roerichi esimese Ballets Russes'i raames esitatava ooperi "Vürst Igor" lava- ja kostüümikunstnikuks. Ooperit saatis suur edu ning see juhtis Roerichi tema ilmselt suurima panuse poole teatrikunstis. 1910. aastal määras Diaghilev Roerichiga koos töötama noore paljulubava helilooja Igor Stravinski. Roerich tutvustas heliloojale oma ideid, ning käiku läks projekt, millest arenes ballett "Püha kevad". Roerich oli selle balleti idee, lava- ja kostüümikujunduse autor, lisaks oli ka Vatslav Nižinski uudne koreograafia oli temast mõjutatud. Paraku põhjustas ballett rahva seas esietendusel suuresti meelehärmi, eeskätt ennenägematu koreograafia tõttu. Järgnesid veel viis etendust Pariisis ja kolm Londonis, kus teost suurem edu saatis, kuid seejärel eemaldas Diaghilev "Püha kevade" mõneks aastaks repertuaarist, kuhu see juba teise koreograafiaga 7 aastat hiljem naasis. 75 aastat pärast esietendust toodi teos uuesti lavalaudadele oma esialgsel kujul ning praeguseks on sellest kujunenud 20. sajandi üks olulisemaid ballette. Hoolimata "Püha kevade" esialgsest vastuvõtust oli Roerich kõrgelt hinnatud lava- ja kostüümikunstnik ning tegi kunstnikutöö paljudele lavastustele.[1]
Kodumaalt lahkumine
muuda
1910. aastal tabasid Venemaad ja Roerichit suured kaotused. Surid Tolstoi, Vrubel, keda Roerich kaasaegsetest maalikunstnikest enim hindas, ning tema õpetaja nii elus kui loomingus Arhip Kuindži. Järgnevail aastail valmisid Roerichil maalid, näiteks "Viimane ingel" (1912) ja "Hukule määratud linn" (1914), mis mõjusid saabuvate tormiste aegade ettekuulutusena.[1]
Esimese maailmasõja puhkedes võttis Roerich osa mitmest heategevuslikust ettevõtmisest. Enim tundis ta muret aga kultuurimälestiste pärast. Juba 1899. aastal, mil ta reisis aurikuga mööda jõeteed Peterburist Novgorodi, täheldas ta ajaloolis-kultuuriliste ehitiste kohutavat seisu ja nende kehva restaureerimist. 1903. aastal reisis ta taas Venemaal ning reisi käigus valmis üle 80 teose katedraalidest, tornidest, linnamüüridest ja teistest kultuurilise väärtusega ehitistest, mille eksponeerimist ka Nikolai II külastas. Kuuldes maailmasõja purustustest, tegi Roerich tsaarile, tsaariarmee juhtkonnale, Ameerika Ühendriikide ning Prantsusmaa valitsustele ettepaneku koostada rahvusvaheline kokkulepe kultuurimälestiste ohutuse tagamiseks sõjaolukorras, kuid otseseid samme kokkuleppe suunas ei tehtud. Roerichi maailmasõjaaegne kujutav- ja sõnalooming vastanduvad teataval määral. Maalid, näiteks "Kolm rõõmu" (1916), väljendavad muistsete aegade õndsust, harmooniat ja rahu, kuid näiteks artiklis "A word in parting", kõneleb ta rahva õigusest võidelda oma vabaduse eest.[3]
1916. aastal kolis kopsupõletikus Nikolai koos perega arstide soovitusel Soome, viibides küll sageli tööasjus Peterburis, kuid 1918. aastal piirid suleti ning Roerich oli Venemaast ära lõigatud. Ta hakkas planeerima reisi Indiasse ning suundus finantside kogumiseks esmalt Viiburisse ja seejärel Rootsi, kus toimus tema loomingu näitus, mis osutus väga populaarseks. Diaghilev hankis Roerichile kutse Inglismaale teatriga tegelema, et Roerich endale sealt India viisa hankida saaks.[1]
Ameerika Ühendriigid
muudaIndia reisini veel siiski ei jõutud, kuid Roerich sai Chicago Kunstide instituudi direktorilt Robert Harshe'ilt kutse külastada Ameerika Ühendriike. 1920. aasta detsembris avati New Yorgis Roerichi teoste näitus, mis osutus väga populaarseks, sest tegemist oli esimese suurema vene kunstniku näitusega Ameerika Ühendriikides. Näitus külastas järgneva pooleteise aasta jooksul mitmeid linnu üle kogu riigi.[1]
Roerichit paelusid Maine'i osariigi kivine rannik ja samblased kaljud, mis meenutasid talle Soome ja Põhja-Venemaa loodust ning millest inspireerituna maalis ta 1922. aasta suvel "Ookeani" maalisarja. Ta täheldas ka edelaosariikide põlisrahvaste sarnasust mongolitega ning nende kultuurilist sarnasust muistsete slaavlastega, andes talle alust uskuda, et Uue ja Vana Maailma rahvastel on ühised alged.[1]
Mõnevõrra hämmastas Roerichit kunsti marginaalsus ameeriklaste seas, mis kannustas teda 1921. aastal avama Rahvusvahelist Kunstnike Seltsi Cor Ardens ning kooli, mis oma põhimõttelt sarnanes Peterburi õppeasutusega, koondades kõikvõimalikke kunstivorme. Aasta hiljem asutas ta veel ka rahvusvahelise kunstikeskuse Corona Mundi. Asutusi saatis edu, mistõttu loodi 1923. aastal Roerichi muuseum, mis oli tollal esimene ühe kunstniku loomingut käsitlev muuseum Ameerika Ühendriikides. Nii kooli kui ka muuseumi asus juhtima Louis Horch, edukas vahendaja välisturul, kes toetas Roerichite püüdlusi ning finantseeris kooli tegevust. Üks muuseumi eksponaate oli USA-s valminud sari "Sancta", mille iga teose pealkiri algab sõnadega "Ja me", ning mis kokku moodustavad loo vaimsest teekonnast.[1]
Roerichi rajatud asutuste edu võimaldas tal 1923. aastal võtta viimaks ette reis Indiasse, mis pidi kestma kaks aastat, kuid venis lõpuks viie aasta peale. Reis osutus loominguliselt viljakaks ning varsti ei olnud Roerichi muuseumis piisavalt ruumi kõigi teoste eksponeerimiseks, mida Nikolai Indiast ja Kesk-Aasiast saatis. Seetõttu otsustati ehitada kõigi Roerichi rajatud asutuste jaoks eraldi pilvelõhkuja. Hoone valmis 1929. aastaks, mil Roerich oli nomineeritud Nobeli rahuauhinnale ning ta naasis Ameerika Ühendriikidesse, et arutada taas rahvusvahelist kultuurimälestiste kaitse lepet. Ettepanekut toetasid muuhulgas George Bernard Shaw, Albert Einstein, H. G. Wells ning Rabindranath Tagore. Järgnenud aastate jooksul peeti sel teemal mitmeid rahvusvahelisi konverentse ning 1935. aastal allkirjastasid Ameerika Ühendriikide president F. D. Roosevelt ja 20 Ladina-Ameerika riigi esindajad Roerichi pakti.[1]
1930. aastatel tabas Roerichi mainet Ameerika Ühendriikides langus. Tema asutusi vaevasid rahalised probleemid, mida võimendas süüdistus maksudest kõrvale hoidmisest. 1935. aastal katkestas Louis Horch suhted Roerichiga, sulges tema asutused ning nõudis endale kohtus kogu muuseumi vara. Roerichi tuttavad asusid koguma eraisikute käes olevaid teoseid ning 1958. aastal õnnestus neil muuseum taasavada.[1]
Aasia
muuda1923. aasta sügisel reisisid Roerichid Prantsusmaa kaudu Indiasse, kohale jõuti detsembri alguseks. Detsembri vältel külastati iidseid paiku ja kultuurikeskuseid, jõudes kuu lõpuks Darjeelingisse, kus Roerich nägi Kanchenjunga mäge, mida kujutav maal kunagi Izvaras rippus.[1]
Samasse aega jäi 9. Pantšen-laama põgenemine Tiibetist, mis sealsetele budistidele Šambala tulekut sümboliseeris. Sealt alates hakkas ka Roerichi maalides ilmnema viiteid Šambala tulekule.[1]
Sikkimis valmis Roerichil sari "Tema riik", mis oli inspireeritud nii Himaalaja mäestiku vägevusest kui ka selles peituvast vaimsest salapärast.[1]
Aasias reisides maalis ta ka sarja "Oriendi lipud", mis kujutab inimkonna suuri vaimseid õpetajaid. Roerich ei kujutanud neid otseselt jumalikus valguses, vaid igapäevastes vaimsetes tegevustes, mistõttu sarnanevad need maalid olemuselt thankadega. Selline pühakute pluraalsus iseloomustab Roerichi enda religioosseid uskumus. Tähtsaim kõigist suurtest õpetajatest oli talle Maaema, keda ta ka korduvalt aastate jooksul maalis.[1]
Roerichite teekond viis läbi Hiina territooriumi. Sealsed võimud kuulutasid Roerichite passid kehtetuks ning nad pandi koduaresti. Nikolai Roerichil ei lubatud isegi maastiku maalida, sest kardeti, et ta teeb topograafilisi ülesjoonistusi. See-eest valmis tal Hotanis viibides sari "Maitreja", mis kujutab Šambala lähenemist. Jaanuari lõpus pääsesid nad uuesti liikuma.[1]
1927. aastal jõuti Mongooliasse. Roerich näitas sealsetele rahvastele fotosid Ameerika põlisrahvastest, keda mongolid iseendiks pidasid. Tiibetis pandi Roerichid taas koduaresti, seekord viieks kuuks. 1928. aasta 26. mail jõudsid Roerichid, läbinud peaaegu 25 000 kilomeetrit, tagasi Darjeelingisse.[1]
Kullu
muuda1928. aasta lõpus sattusid Roerichid Kullu orgu. Nikolai leidis, et just Kullu oleks sobiv koht Himaalaja Uurimisinstituudi Urusvati jaoks, mille ta tagasiteel Darjeelingisse asutanud oli. Loodud instituut tegeles muuhulgas loodusteaduste, Tiibeti meditsiini, arheoloogia, Aasia rahvaste kultuuriajaloo ja paljude muude valdkondade uurimisega. Koostööd tehti kümnete teadusorganisatsioonidega üle maailma ning välja anti oma ajakirja. Kullus elades ja töötades, viis Roerich läbi lugematuid ekspeditsioone, kuni tema tervis seda veel lubas.[2]
Teise maailmasõja aastail oli töö Urusvatis peatatud. Sel ajal valminud maalid kujutavad sündmusi Venemaa ajaloost ning legendaarseid kangelasi. Maalide ja raamatute müügist saadud tulu annetas Roerich Nõukogude Liidu Punasele Ristile.[1]
1939. aastal diagnoositi Roerichil südamehaigus, kuid sellest hoolimata tegeles ta teadustöö ja maalimisega edasi. Nikolai Roerich suri 1947. aasta 13. detsembril, kui lõpetas maali "Õpetaja käsk".[1]
Looming
muudaRoerichi varajane joonistustehnika oli nõrk, kuid paranes märkimisväärselt Fernand Cormoni juures õppides. Samuti muutus Cormoni toel julgemaks ja kirkamaks ka värvikasutus Roerichi teostes. 1906. aastal hakkas ta õlivärvide asemel kasutama temperavärve ja pastelle. Inspireerituna Michelangelost, eksperimenteeris Roerich värvilise lõuendiga.[1]
1903. aastal külastas Roerich Talaškino kunstikommuuni, kus ta kujundas rahvakunsti elementidega mööblit. Roerich leidis, et kunst ei peaks jääma vaid muuseumitesse, vaid olema osa igapäevaelust, mistõttu õpetati tarbekunsti kõigis tema juhitud instituutides. Ta ei eristanud kõrgemaid ja madalamaid kunstivorme.[1]
Roerich Eestis
muudaRoerich külastas Haapsalu juba lapsepõlves ning puhkas seal ka ülikooliaastail ja 1910. aastal. Samuti teostas ta tudengina Setumaal arheoloogilisi väljakaevamisi, tundes huvi sealse kultuuri vastu.[4] Eestit kujutavad maalid "Keskaegne Rewal" (1903), "Merede taga on suured maad" (1910), "Petseri. Setu naine" (1903), "Valge Daam" (1919) ning "Vana kuningas" (1910).[5]
Isiklikku
muudaNikolai Roerich abiellus 1901. aastal Jelena Šapošnikovaga (1879–1955). Nende pojad olid maalikunstnik Svetoslav Roerich (1904–1993) ja tibetoloog Juri Roerich (1902–1960).[1]
Kunstiteosed
muuda
Teosed eesti keeles
muuda- "Altai – Himaalaja". Vene keelest tõlkinud Boris Kabur. Sari "Maailm ja mõnda", Olion, Tallinn : 1990, 332 lk.
- "Atlantise müüt". Vene keelest tõlkinud Milvi Aasaru. Eesti Roerichi Selts MTÜ, Tallinn: 2019, 22 lk.
Viited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 Jacqueline Decter (1989). Nicholas Roerich : the life and art of a russian master. London: Thaems and Hudson.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ljudmila Šaposnikova (2008). Meister. Tallinn: Eesti Roerichi Selts. Lk 31.
- ↑ Ljudmila Korotkina (1976). Nikolay Roerich : masters of world painting. Leningrad: Aurora Art Publishers. Lk 6–7.
- ↑ Nadtotši, Natalja 1974. Roerich ja Eesti. Looming nr 12., lk 2106–2109.
- ↑ Eesti Roerichi Selts. "Maaligalerii". Vaadatud 7.02.2018.
Kirjandus
muuda- Ljudmila Šaposnikova "Meister". Kirjastus Ilo, 2008. Tõlge vene keelest. (Tegu on mahuka, rikkalikult illustreeritud raamatuga, mis räägib Nikolai Roerichi ja tema perekonna Suurest Retkest – nii nende kuulsast ekspeditsioonist aastatel (1924–1928) Sise-Aasias (ka Tiibetisse), kultuuride algallikate ja kokkupuutepunktide otsinguil, võitluses mitmesuguste takistavate jõududega kui ka kunstniku loominguimpulssidest ja nende allikaist. Raamatu autor, nimekas Roerichite-uurija Ljudmila Šaposnikova on indoloog, ajaloolane, rändur, kirjanik, kes aastail 1974–1980 läbis üksinda Roerichite Sise-Aasia ekspeditsiooni marsruudi).
- Ljudmila Šaposnikova "Teadlane, mõtleja, kunstnik". Eesti Roerichi Selts MTÜ, 2021. Tõlge vene keelest. ( Roerich, kelle mitmekülgne talent on võrreldav renessansiajastu suurvaimudega, oli väljapaistev ajaloolane, arheoloog ja etnograaf. Tema positsioon ajaloolasena lähtus kosmilise reaalsuse filosoofiast, uuest kosmilisest maailmavaatest. Seetõttu olid mitmed tema kunstiteosed omas ajas, ja miks mitte ka tulevikuks, prohvetliku iseloomuga. Roerichite ajalooline Sise-Aasia ekspeditsioon, Urusvati Uurimisinstituudi loomine, Roerichi nime kandev kultuuriväärtuste kaitse pakt – need on vaid üksikud eredad tähised selle mitmekülgse inimese eluteel. Raamatus on palju värvilisi reprosid Roerichi erinevate perioodide kunstiteostest – hoiatavaid, prohvetlikke, mõtlemapanevaid, hingeliigutavalt kauneid …)
- "Nikolai Roerich – 125" (valik ajakirjanduses ilmunud artikleid Roerichite perekonnast). Eesti Roerichi Selts, Tallinn 1999, 54 lehte (tekst lehe ühel küljel)
- "Roerichite perekonna loominguline pärand" (valik artikleid ja tõlkekatkeid). Eesti Roerichi Selts, Tallinn 2003, 118 lehte (tekst lehe ühel küljel)