Mart Laari esimene valitsus

Mart Laari valitsus oli Eesti Vabariigi 36. valitsus, mis töötas 21. oktoobrist 1992 kuni 8. novembrini 1994. See oli esimene Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse alusel ametisse astunud valitsus. Valitsuskoalitsiooni moodustasid valimisliit Isamaa, valimisliit Mõõdukad ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.

Mart Laari esimene valitsus
Eesti Vabariigi 36. valitsus
1992–1994
Peaminister Mart Laar Saare Maavalitsuse ees autost väljumas (aprill 1993)
Ametisse astumise kuupäev	21. oktoober 1992
Ametist lahkumise kuupäev	8. november 1994
President	Lennart Meri
Valitsuse liikmed
Peaminister	Mart Laar
Ministrite arv	15 (alates 8. detsembrist 1992) 14 (kuni 8. detsembrini 1992)
Valitsuserakonnad	RKEI Mõõdukad ERSP ELDP
Opositsioonierakonnad	Keskerakond Koonderakond Maaliidu Ühendus Kuningriiklased Eesti Kodanik
Ajalugu
Valimised	1992. aasta Riigikogu valimised
Esinduskogu koosseis	VII Riigikogu
Eelnev	Tiit Vähi esimene valitsus
Järgnev	Andres Tarandi valitsus

Valitsuse moodustas Isamaa esinumber Mart Laar, kelle juhitud valimisliit võitis 1992. aasta Riigikogu valimised ning sai 22% häältest ja 29 mandaati Riigikogus. Vaid 32-aastase Laari saamine valitsusjuhiks ajal, mil Eesti majandusolukord oli väga raske ja teha tuli keerukaid reforme, tekitas avalikkuses vastakaid arvamusi. Eelkõige heideti ette tema kogenematust majandusküsimuste teemal. Laari valitsus püsis siiski üle kahe aasta ja viis ellu maksureformi, tasakaalustas riigieelarve, käivitas omandireformi ning korraldas Vene vägede väljaviimise Eestist. Samas raputasid valitsust selle ametisoleku jooksul mitmed kriisid ja poliitilised skandaalid. Suurimad neist olid jäägrikriis, Narva kriis, rublatehing ja Iisraeli relvatehing. Skandaalid ja kiired reformid riigi majanduskorralduses muutsid valitsuse ebapopulaarseks ning võimendasid vastuolusid Isamaa sees. Koalitsioon kaotas liikmeid ka Riigikogus ja alates 1994. aasta keskpaigast tegutses Mart Laari juhitud valitsus sisuliselt vähemusvalitsusena.

26. septembril 1994 avaldas Riigikogu Mart Laari valitsusele umbusaldust, ajendiks rahareformi käigus kogutud rublade müük Tšetšeeniasse. Koalitsioon siiski ei lagunenud: Mõõdukad, ERSP, Isamaa ning Isamaast lahku löönud erakonnad jäid edasi Andres Tarandi valitsusse, mis astus ametisse 8. novembril 1994.

Valitsuse moodustamine

1992. aasta Riigikogu valimised võitnud Isamaa oli juba enne valimisi esitlenud oma potentsiaalsete liitlastena Mõõdukaid ja ERSP-d, seetõttu ei olnud ka üllatav, et just need kolm poliitilist jõudu asusid koalitsiooniläbirääkimisi pidama. Isamaal, Mõõdukatel ja ERSP-l oli kokku 51 kohta Riigikogus. Kuna Rein Helme otsustas peale valimisi lahkuda Eesti Kodaniku fraktsioonist ja liituda Isamaaga ning Tiina Benno liikus Eesti Kodanikust ERSP fraktsiooni, siis oli koalitsioonil kokku 53 kohta. Kuna kardeti, et raskete reformide läbiviimiseks nii väikesest enamusest ei piisaks, siis prooviti koalitsiooni kaasata ka Koonderakond, mille üks juhtfiguure oli ametis olev peaminister Tiit Vähi. Koonderakondlased aga arvasid, et Isamaa ei suudaks riiki juhtida sellises majanduslikult ja poliitiliselt raskes olukorras, kus Eesti 1992. aastal oli. Seetõttu soovis Koonderakond valitsusega liitudes saada peaministri, välisministri, rahandusministri, majandusministri ja siseministri portfelli. Sellised nõudmised olid Isamaa juhtidele vastuvõetamatud ja kui Isamaa lubas Tiit Vähile vaid transpordiministri portfelli, siis otsustas Koonderakond koostööst loobuda.

Isamaa, Mõõdukate ja ERSP koalitsioonikõnelused kulgesid suuremate viperusteta ning lõpliku koalitsioonileppe kirjutas valmis Mart Laar oma isiklikus sülearvutis. Uus valitsus lubas riigiaparaadi vähendamist kolmandiku võrra, haldusreformi, omandireformi ning õiguskaitse- ja kohtureformi läbiviimist. Maksureformiga lubati muuta tulumaks proportsionaalseks ja ettevõtte tulumaksumäär vähendada enam-vähem samale tasemele üksikisiku tulumaksuga. Riigieelarve tasakaalustamiseks soovis koalitsioon kehtestada maamaksu ja mootorkütuse aktsiisi. Riikluse tugevdamiseks oli esmatähtis Vene vägede kiire ja tingimusteta väljaviimine ning võtta riigipiir kindla kontrolli alla. Valitsuse välispoliitilisteks eesmärgiks oli alustada Eesti integreerumist Euroopasse. Võimuleppe allkirjastasid Isamaa, Mõõdukate ja ERSP fraktsioonide juhid 19. oktoobril 1992.

Koalitsioonileppe sõnastamisest märksa raskem oli sobivate ministrite leidmine. Paljud, kellele ministriportfelli pakuti, loobusid, sest ajad olid väga keerulised ja tõenäosus ebaõnnestuda suur. Kuna esimesel okupatsioonijärgsel Riigikogu koosseisul tuli võtta vastu hulk tähtsaid seaduseid, siis oli ka see üks põhjuseid, miks mitmed tipp-poliitikud eelistasid tööd valitsuse asemel parlamendis. Sobivate kandidaatide puuduse tõttu kutsuti ministriteks mitmeid väliseestlasi ja oma ala spetsialiste, kes olid aga Eesti poliitikas tundmatud.

8. oktoobril 1992 andis president Lennart Meri välja dekreedi nr 1, millega ta määras Mart Laari peaministrikandidaadiks ning tegi talle ülesandeks valitsuse moodustamise. Valitsuse ametisseastumine venis, kuna loodav koalitsioon soovis kohe läbi viia valitsusreformi ja moodustada valitsus uue, mitte nõukogudeaegse seaduse alusel. 19. oktoobril 1992 esines Mart Laar Riigikogus ettekandega valitsuse moodustamise alustest ning sai 54 poolthäälega volitused valitsuse moodustamiseks. 21. oktoobri õhtul kell kuus nimetas president Lennart Meri käskkirjaga nr 1 valitsuse ametisse ning 22. oktoobri hommikul andis uus valitsus Riigikogu ees ametivande.

Hääletus Riigikogus

19. oktoober 1992 Peaministrikandidaadile volituste andmine valitsuse moodustamiseks 101 Riigikogu liiget Vajalik poolthäälte enamus
Kandidaat		Hääletustulemus			Koalitsioon
	Mart Laar (Isamaa)		Poolt	54				Isamaa Mõõdukad ERSP
			Vastu	30
			Erapooletu	4
			Ei hääletanud	0
			Puudub	13
Otsus: J vastu võetud

Valitsuse koosseis

Ametinimetus		Nimi	Ametisse asumise aeg	Ametist lahkumise aeg	Erakond
Peaministri büroo
Peaminister		Mart Laar	21. oktoober 1992	8. november 1994	RKEI
Justiitsministeerium
Justiitsminister		Kaido Kama	21. oktoober 1992	23. mai 1994	RKEI
		Urmas Arumäe	6. juuni 1994	8. november 1994	RKEI
Kaitseministeerium
Kaitseminister		Hain Rebas	21. oktoober 1992	5. august 1993	ERSP
		Jüri Luik	23. august 1993	7. jaanuar 1994	RKEI
		Indrek Kannik	12. jaanuar 1994	23. mai 1994	RKEI
		Enn Tupp	29. juuni 1994	8. november 1994	RKEI
Keskkonnaministeerium
Keskkonnaminister		Andres Tarand	21. oktoober 1992	8. november 1994	M
Kultuuri- ja Haridusministeerium
Kultuuri- ja haridusminister		Paul-Eerik Rummo	21. oktoober 1992	21. juuni 1994	ELDP
		Peeter Olesk	27. juuni 1994	8. november 1994	ERSP
Majandusministeerium
Majandusminister		Ain Saarmann	21. oktoober 1992	5. veebruar 1993	RKEI
		Toomas Sildmäe	8. veebruar 1993	11. jaanuar 1994	RKEI
		Toivo Jürgenson	12. jaanuar 1994	8. november 1994	RKEI
Põllumajandusministeerium
Põllumajandusminister		Jaan Leetsar	21. oktoober 1992	8. november 1994	M
Rahandusministeerium
Rahandusminister		Madis Üürike	21. oktoober 1992	7. jaanuar 1994	RKEI
		Heiki Kranich	12. jaanuar 1994	21. juuni 1994	ELDP
		Andres Lipstok	28. juuni 1994	8. november 1994	ELDP
Siseministeerium
Siseminister		Lagle Parek	21. oktoober 1992	27. november 1993	ERSP
		Heiki Arike	15. detsember 1993	8. november 1994	ERSP
Sotsiaalministeerium
Sotsiaalminister		Marju Lauristin	21. oktoober 1992	20. september 1994	M
		Toomas Vilosius	21. september 1994	8. november 1994	ELDP
Teede- ja Sideministeerium
Teede- ja sideminister		Andi Meister	21. oktoober 1992	8. november 1994	ERSP
Välisministeerium
Välisminister		Trivimi Velliste	21. oktoober 1992	7. jaanuar 1994	RKEI
		Jüri Luik	7. jaanuar 1994	8. november 1994	RKEI
Ei juhi ministeeriumi
Minister (Eesti-Vene läbirääkimiste juht)		Jüri Luik	8. detsember 1992	6. oktoober 1993	RKEI
Minister (energeetikaminister)		Arvo Niitenberg	21. oktoober 1992	8. november 1994	RKEI
Minister (rahvastikuminister)		Peeter Olesk	12. oktoober 1993	27. juuni 1994	ERSP
Minister (reformiminister)		Liia Hänni	21. oktoober 1992	8. november 1994	M

Valitsuse poliitika, kriisid ja skandaalid

Maksureform

Kohe ametisse astumise järel asus valitsus tegelema maksureformiga. Maksureformi ettevalmistamise eest vastutas algul rahandusminister Madis Üürike, kuna ta oli ainuke valitsuse liige, kellel oli rahanduse vallas praktilisi kogemusi. Esimese asjana tühistas valitsus rahareformi ajal kehtestatud kõrgeima tulumaksuastme, mis oli 50% üle 2000-krooniselt tulult kuus. Peaminister Mart Laar soovis uute maksuseaduste kiiret vastuvõtmist, kuna kartis, et valitsus võib enne laguneda, kui maksureformiga lõpuni jõutakse. Ametnikud rahandusministeeriumist pidasid aga võimatuks koalitsiooni kokkulepitud ühetaolise tulumaksu kehtestamist. Veel ei olnud Maksuametile meeltmööda, et ajal, mil riigis lokkas ulatuslik varimajandus, tekitab valitsus radikaalsete maksumuudatustega ametile hulga tööd juurde. Kuna Üürike oli Laari meelest maksureformi ettevalmistamisel olnud liiga aeglane, siis lõi ta protsessi kiirendamiseks spetsiaalse töörühma. Selle tulemusena kiitis Riigikogu 1993. aasta esimesel poolel heaks maamaksuseaduse, alkoholiaktsiisi seaduse ja mootorikütuse aktsiisi seaduse. Uued seadused hakkasid kehtima 1. juulist 1993. Riiklik maamaks oli 0,5% ja kohalik 0,3–0,7% maa maksustamisehinnast. Bensiinile kehtestati aktsiis 40 senti liitrilt. Kange alkoholi aktsiis oli 4 krooni ja lahja alkoholi aktsiis 3 krooni liitrilt.

25. augustil 1993 kiitis Riigikogu heaks käibemaksuseaduse, millega hakkas senise 10-protsendilise käibemaksumäära asemel kehtima 18-protsendiline määr. Kõige revolutsioonilisem oli tulumaksuseadus, millega kehtestati progressiivse tulumaksu asemel proportsionaalne maksumäär. Algselt pakkus Isamaa saadikuterühma aseesimees ning Riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni liige Heiki Kranich maksumääraks 25%, kuna ta olevat kuskilt lugenud, et inimene hakkab maksudest kõrvale hiilima, kui maksumäär on üle veerandi tuludest. Lõpuks jäi maksumääraks 26% nii eraisikutele kui ka ettevõtjatele, sest muidu poleks saadud riigieelarvet tasakaalu. Riigikogu andis tulumaksuseadusele oma heakskiidu 8. detsembril 1993 ning uued käibemaksu ja tulumaksu määrad hakkasid kehtima 1. jaanuarist 1994.

Omandireform

17. novembril 1992 kuulutas Eesti Erastamisettevõte välja Eesti esimese erastamisvooru, mida reklaamiti mainekates ajalehtedes üle maailma. Kokku pandi müüki 38 ettevõtet. Kuna müüdavatele ettevõtetele kuulus ka objekte, mis oleks tulnud endistele omanikele tagastada, siis otsustas valitsus müügi peatada. Peaminister Mart Laar väitis, et ta oli enne müügi väljakuulutamist Erastamisettevõte juhil Andres Bergmannil käskinud kontrollida, et müüki ei pandaks tagastamisele minevat vara, kuid Bergmann ei olevat sellest välja teinud. Seetõttu otsustas Laar Bergmanni vallandada. Detsembris 1992 teatas Laar, et esimene erastamisvoor siiski jätkub muudatusteta. Tulevikus sarnaste olukordade vältimiseks töötas valitsus välja erastamisseaduse, mille Riigikogu võttis vastu 1993. aasta juunis. Uue seadusega liideti Eesti Erastamisettevõte ja Riigivaraamet Eesti Erastamisagentuuriks, mida asus juhtima Väino Sarnet. Seejärel sai erastamine hoo sisse: 1993. aastal sõlmiti 55 müügilepingut ja 1994. aastal juba 214 müügilepingut. Laari valitsuse ajal erastati üle poole riigi suurettevõtetest.

Kuigi erastamine pälvis palju rahvusvahelist tähelepanu, siis valitsus pidas väga oluliseks ka okupatsiooni käigus kaotatud vara tagastamise. Riigikogu võttis Laari valitsuse ajal vastu üle 20 omandireformi puudutava seaduse ja valitsus ise kinnitas ligi 40 vastavasisulist määrust. Esimene kinnistu tagastati 21. detsembril 1992. 1. jaanuariks 1994 oli tagastatud juba üle 2000 kinnistu ja sellest ajast peale hakkas tagastamise tempo kiiresti kasvama.

Pangakarahh

Kohe pärast valitsuse ametisse astumist tabas Eestit pangakrahh. 17. novembril 1992 kehtestati moratoorium Tartu Kommertspangale, Balti Ühispangale ja Põhja-Eesti Aktsiapangale. Pangad olid rubla käibeloleku ajal teeninud valuutaäriga suuri kasumeid, kuid krooni tulek lõpetas selle ära. Lisaks oli Venemaale kinni jäänud miljonite kroonide väärtuses Eesti pankade välisvaluutat, mille kättesaamine tundus praktiliselt võimatu. Pangajuhid nõudsid valitsuselt riigiabi, kuid valitsuse hinnangul olid pangad endale võtnud liiga suuri riske. Kuna riik pankadele abi ei andnud, siis läks Tartu Kommertspank pankrotti ning Balti Ühispank ja Põhja-Eesti Aktsiapank pidid ühinema Põhja-Eesti Pangaks. Tartu Kommertspank läks aga 19. detsembril 1992 sundlikvideerimisele.

Narva kriis

 Pikemalt artiklis Narva ja Sillamäe 1993. aasta autonoomia referendum

Nõukogude okupatsiooni ajal asusid Ida-Virumaa linnadesse elama peamiselt teistest Nõukogude Liidu vabariikidest tulnud migrandid, kes eesti keelt ei osanud. Seetõttu jäid nad enamasti ka ilma Eesti kodakondsusest, mis tähendas ka valimisõiguse puudumist. Näiteks võttis 80 000 elanikuga Narvas 1992. aastal toimunud põhiseaduse referendumil ja Riigikogu valimistel osa ainult 3500 inimest. See tekitas linna elanikes tunde, et nad on Eesti riigis justkui võõrkehad. Poliitilisi vastuolusid Narva ning Eesti valitsuse vahel võimendas ka Narva vilets majanduslik olukord. Narva suurim tööstusettevõtte Kreenholm oli Vene turu ära kukkumise tõttu sunnitud tootmise peatama ning töö seiskus ka mitmetes teistes linna tehases. Lisaks tähendas rahareform ja viisarežiimi kehtestamine Eesti-Vene piiril, et paljudel narvakatel ei olnud enam võimalik Ivangorodis tööl käia.

Mitmed Narva kohalikud poliitikud ja tööstusettevõtete juhid soovisid luua Ida-Virumaast autonoomse piirkonna, kus oleksid venekeelsetel elanikel suuremad poliitilised õigused ja mille kaubavahetus Venemaaga oleks piirangutevabam. Valitsus asus kiirelt eemaldama Narva tööstusettevõtete separatistlikult meelestatud juhte ja Narvas olid pidevalt kohal ka Kaitsepolitsei ametnikud, kelle eesmärk oli jälgida meeleolusid linnas ning nurjata Narvas autonoomese piirkonna loomise katseid.

Pinged kasvasid veelgi 1993. aasta mais, kui Riigikogu võttis vastu kohalike omavalitsuste valimise seaduse. Seadus sätestas, et kohaliku omavalitsuse volikokku oli õigus kandideerida vaid Eesti kodanikel. Narvas oli aga Eesti kodanikke vaid 5% elanikkonnast. Veel ärritas venelasi uus haridusseadus, mis nägi ette venekeelse gümnaasiumihariduse lõpetamise 2000. aastaks. Lisaks kartsid venelased, et välismaalaste seaduse vastuvõtmisega järel jäävad paljud neist ilma Eesti elamisloast. Eesti uute seaduste kohta tegi terava avalduse ka Venemaa välisministeerium, mis leidis, et vastuvõetud seadused diskrimineerivad venelasi ja muudavad konfliktiohu reaalsuseks. Kriitikat uute seaduste kohta tuli ka lääneriikidelt, kuna nähti, et terved Ida-Virumaa linnad võivad jääda ilma hääleõiguseta.

Narva kriisi haripunkt oli 16. ja 17. juulil 1993 Narvas ja Sillamäel toimunud referendum rahvuslik-territoriaalse autonoomia küsimuses. Enne referendumite toimumist saadeti Narva valitsuse eriesindajana Indrek Tarand, kelle eesmärgiks oli referendumid läbi kukutada. Linnavõimude sõnul käis Narvas hääletamas 55% ja Sillamäel 60% elanikest ja mõlemas linnas toetas autonoomiat üle 97% hääletamas käinutest. Eesti valitsus samas kahtles nende arvude õigsuses. 11. augustil 1993 tunnistas Riigikohus Narva ja Sillamäe referendumi tulemused kehtetuks.

Referendumite läbikukkumise järel hakkas Tarand valmistama ette nimekirju oktoobris toimuvateks kohalikeks valimisteks. Kuigi ametis olevad Narva linnavõimud püüdsid kandidaatide registreerimist takistada, siis valimised kulgesid edukalt ja Narva sai eestimeelse linnavalitsuse. See tähendas ka kriisi lõppu.

Kuritegevuse kasv

Taasiseseisvumise järgsed Eesti riigistruktuurid olid liiga nõrgad, et ohjata riigis järjest kasvavat kuritegevust. 1990. aastate alguses tekkisid Eestis mitmed kuritegelikud grupeeringud, kelle peamisteks tegevusvaldkondadeks olid metalliäri, illegaalne relvaäri, salakaubavedu, inimkaubandus, väljapressimine ja ähvardamine. Grupeeringute omavaheliste arveteklaarimisega kaasnes tapmiste arvu järsk tõus.

Siseminister Lagle Pareki nõunikuks määrati Tiit Madisson, kes hakkas juhtima illegaalse metalliäri tõkestamise erigruppi, mida tunti laiemalt "metalligrupi" nime all. 1993. aastal puhkesid rahutused vangilaagrites, nende mahasurumiseks jõudu kasutanud Kinnipidamiskohtade Ameti peadirektor Rein Laid vallandati.

Poliitilistel põhjustel sunniti lahkuma Eesti piirivalvejuht Andrus Öövel. Valitsuse meelest oli salakaubanduse tõkestamiseks hädavajalik, et riik saaks piiri tugevalt oma kontrolli alla. Samas tahtis Öövel valitsusliikmete arvates rohkem Kaitseväega tegeleda kui piirivalvet juhtida. Ööveli vabastamise pärast ja kõrgena püsiva kuritegevuse tõttu esitas opositsioon siseminister Lagle Parekile umbusaldusavalduse, mis küll läbi ei läinud. Parek pidi siiski hiljem Pullapää kriisi tõttu tagasi astuma.

Uueks siseministriks sai Heiki Arike. Tema periood oli illegaalse relvaäri õitseaeg, mil enam kui 30 000 püstolit TT müüdi kahtlaste tehingutega Venemaale. Opositsioon püüdis Arikesele relvaäri tõttu umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle.

Jäägrikriis

 Pikemalt artiklis Pullapää kriis

6. juulil 1993 käskis kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompaniil dislotseeruda Pullapäält ümber Paldiskis asuvasse Nõukogude sõjaväe linnakusse. Jäägritele Paldiski elutingimused ei meeldinud ning seetõttu saatis 22. juulil jäägrikompanii ülem Asso Kommer peaminister Mart Laarile kirja, kus ta kurtis halbade elu- ja olmetingimuste üle ja küsisi abi jäägrikompanii sisseseadmiseks Paldiskis. Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln nägi kirja kui käsuliinist üleastumist ja vabastas 23. juulil Kommeri jäägrikompanii ülema ametikohalt. Kompaniiülema ajutiseks kohusetäitjaks määrati Jaak Mosin.

25. juulil 1993 teatasid jäägrikompanii võitlejad, et kompanii lahkub Eesti kaitsejõudude koosseisust. Selle peale otsustas valitsus 27. juulil kompanii laiali saata, kuid jäägrid eirasid valitsuse otsust ja liikusid Paldiskist tagasi Pullapääle. Jäägrid kutsusid Pullapääle ka oma poolehoidjaid, mida püüdsid takistada valitsusele lojaalseks jäänud Kaitseväe üksused. Kardeti, et Eestis võib puhkeda kodusõda.

2. augustil katkestas peaminister Laar puhkuse ja saabus tagasi Eestisse. Samal päeval arreteeris Kaitsepolitsei Jaak Mosina. Laar helistas otse Asso Kommerile ja veenis teda 25. juuli avaldust tagasi võtma. Omalt poolt lubas Laar vastu, et peatab jäägrikompanii laialisaatmise. Kommer teataski, et jäägrikompanii võtab avalduse tagasi. 3. augustil teatas kaitseminister Hain Rebas tagasiastumisest, mille president 5. augustil ka kinnitas. Uueks kaitseministriks määrati Jüri Luik.

Järgnevatel kuudel sooritasid jäägrikompanii võitlejad mitmeid kuritegusid. 26. novembril 1993 haavas Asso Kommer Tallinna kesklinnas toimunud tulevahetuse käigus teda kinni pidada üritanud kriminaalpolitseinikke Koit Pikarot ja Argo Aunapuud. Kommeril õnnestus küll põgeneda, kuid ta tabati juba samal päeval. 27. novembril astus siseminister Lagle Parek tagasi. Tema järeltulijaks sai senine Siseministeeriumi asekantsler Heiki Arike.

Iisraeli relvaost

 Pikemalt artiklis Iisraeli relvaost

Eesti riik hakkas Kaitseväele relvade hankimisega tegelema juba 1991. aasta sügisel, kuid mitte ükski lääneriik ei olnud nõus Eestile relvi müüma. Seetõttu osteti esimesed relvad Rumeeniast ja Hiinast, kuid nende kvaliteet osutus väga halvaks. Kvaliteetsemaid relvi olid Eestile nõus müüma ainult Iisrael ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Ärimees Leonid Apananski vahendusel asus valitsus 1992. aasta lõpus pidama läbirääkimisi Iisraeli sõjatööstusettevõtega TAAS. Kaitseminister Hain Rebas allkirjastas 7. jaanuaril 1993 lepingu, millega osteti Iisraelist 60 miljoni dollari eest NATO standarditele vastavat relvastust. Relvade tarnimine pidi toimuma järgmise kolme aasta jooksul ning kogu raha tuli Eestil ära maksta järgmise kaheksa aasta jooksul. Vastavalt TAAS-i esindajate palvele hoidis valitsus relvatehingut saladuses kuni relvade Eestisse jõudmiseni, kuid info tehingu sõlmimisest lekkis kiiresti ajakirjandusse.

Valitsuse salatsemine tekitas avalikkuses ja opositsioonis ohtralt küsimusi. Kahtluse alla seati ostetud relvade kvaliteet ning relvade eest makstud hinda peeti liiga kõrgeks. Usaldust ei tekitanud ka tehingut vahendanud Leonid Apananski, kelle mitmed ettevõtted olid kahtlaselt pankrotti läinud. 1994. aasta kevadel avastati, et TAAS oli Eestisse saatnud aastakümned vanad õhutõrjekahurid, kuigi lepingu järgi pidid relvad olema uued. Hiljem väitis TAAS, et tegu oli kingitusega ja lubas, et uued õhutõrjekahurid saabuvad Eestisse lähiajal.

Integratsioon Euroopasse

Valitsuse üks tähtsamaid välispoliitilisi eesmärke oli Eesti liitumine Euroopa Nõukoguga, kuna selles nähti esimest etappi Euroopa Liiduga ühinemisel. Euroopa Nõukoguga liitumiseks tuli Eestil teha mitmeid muudatusi inimõigusi käsitlevates seadustes. Peamiselt tundis Euroopa Nõukogu muret Eestis elavate venelaste õiguste pärast. Samal põhjusel oli Venemaa Eesti Euroopa Nõukogu täisliikmeks võtmise vastu, kuigi Venemaa ise Euroopa Nõukogu liige ei olnud. Siiski suutis Eesti saada Euroopa Nõukogu liikmesriikide toetuse ja 14. mail 1993. aastal liitus Eesti ametlikult Euroopa Nõukoguga.

Järgmine oluline samm Euroopa Liiduga liitumiseks oli vabakaubandusleppe sõlmimine Eesti ja Euroopa Liidu vahel. Euroopa Liit soovis aga sõlmida vabakaubandusleppe kõigi kolme Balti riigiga korraga. Läbirääkimised osutusid keeruliseks, kuna erinevalt Eestist soovisid Läti ja Leedu üleminekuaega tollide kaotamisel. Lõpuks pääses Eesti siiski üleminekuajast, kuna Soome ja Rootsi, kes sellel ajal olid Euroopa Liiduga liitumas, soovisid säilitada oma vabakaubanduslepped Baltimaadega. Seetõttu pidi ka Euroopa Liit sõlmima kiiresti vabakaubanduslepped Balti riikidega. Eesti allkirjastas vabakaubandusleppe 18. juulil 1994.

15. detsembril 1993 deklareerisid Eesti, Läti ja Leedu presidendid Tallinnas toimunud kohtumisel, et Balti riikide peamine julgeolekugarantii saab olla ainult NATO. 14. jaanuaril 1994 kirjutasid president Lennart Meri ja peaminister Mart Laar alla NATO rahupartnerlusprogrammiga ühinemise taotlusele, mis oli Eesti esimeseks sammuks NATO liikmelisuse poole. Ametlikult sai Eesti rahupartnerlusprogrammi liikmeks 3. veebruaril 1994.

Vene vägede lahkumine

Pärast Eesti taasiseseisvumist lubas Venemaa viia Eestist välja kõik oma väeosad, kuid väljaviimise tähtaegade osas kokkuleppele ei jõutud. 1992. aastal teatas Venemaa, et vägede väljaviimine saab alata alles 1994. aasta lõpus ning viimased väed võivad lahkuda alles 2002. aastal. Sellised tähtajad olid Eestile vastuvõetamatud ja nii jooksid kõnelused vägede väljaviimiseks ummikusse. Mart Laari valitsus määras läbirääkimiste delegatsiooni juhiks vaid 26-aastase Jüri Luige. Vene vägede lahkumine oli Laari valitsuse üks suurimaid eesmärke, kuna Eesti liitumine NATO ja Euroopa Liiduga ei tulnud kõne allagi seni, kuni Vene väed Eestis viibisid. 1993. aasta novembriks oli peetud neliteist vooru kõnelusi ning Eesti ja Venemaa olid sõlminud mitmeid tehnilisi lepinguid, kuid vägede väljaviimise asjus edasiminekut ei olnud. Siis tetas Venemaa, et on nõus viima väed välja 31. augustiks 1994, kuid nõudis et Eesti annaks Venemaale 23 miljonit dollarit elamute ehitamiseks ja 11 000 Eestisse elama jäänud sõjaväepensionäri saaks alalise elamisloa, võimaluse sooritada kodakondsuseksam eesti keele oskust tõendamata ja võimaluse osaleda erastamises. Eesti oli nõus ainult vägede väljaviimisega 31. augustiks 1994 ilma lisatingimusteta.

1994. aasta kevadeks oli kõik teised Ida-Euroopa riigid sõlminud Venemaaga lepingud vägede väljaviimiseks, kuid Eesti ja Venemaa vahelised läbirääkimised olid endiselt ummikus. Nii ähvardas Eesti jääda ainukeseks riigiks, kuhu jäävad Vene väed edasi ka peale 31. augustit 1994. Seetõttu pöördus Eesti lääneriikide poole, et need Venemaale vägede lahkumise osas survet avaldaksid. Selle tulemusena kutsus Venemaa president Boriss Jeltsin Eesti president Lennart Meri Moskvasse kohtumisele. Nii sõitsidki Meri ja vahepeal välisministriks saanud Jüri Luik 26. juulil Moskvasse, kus suudeti lõpuks Vene vägede lahkumises kokku leppida. Meri ja Jeltsin allkirjastasid nn juulilepped, mille kohaselt pidid Vene väed Eestist lahkuma 31. augustiks 1994 ning Eesti nõustus andma riigis elavatele Vene sõjaväepensionäridele ja nende pereliikmetele sotsiaalse kaitse. 31. augustil 1994 lahkusidki viimased Vene sõdurid Eestist ning esimest korda 55 aasta jooksul oli Eesti okupatsioonivägedest vaba.

Vastuolud valitsuses ja Isamaas

Juba 1993. aasta veebruaris lahkus tervislikel põhjustel valitsusest majandusminister Ain Saarmann. Samas oletati, et teistest valitsuse juhtivpoliitikutest tunduvalt vanem ning poliitikas võrdlemisi tundmatu Saarmann ei suutnud lihtsalt kiirelt muutuvate oludega kohaneda. Saarmanni asemel nimetas peaminister Mart Laar majandusministriks ärimees Toomas Sildmäe, kuigi ERSP ei toetanud Sildmäed majandusministri kohale. Majandusministrina kippus Sildmäe eirama Isamaa põhimõtteid erastamise protsessis, mis tekitas umbusku mitmetes Isamaa poliitikutes. Kuna peaminister Laar oli Sildmäe üks suuremaid toetajaid, siis jagunes Isamaa ka Laari suhtes kaheks leeriks. Erakonna tipp-poliitikutest toetasid Laari Tiit Pruuli ja Jüri Luik. Kriitilisemalt olid meelestatud Kaido Kama, Illar Hallaste, Indrek Kannik ja Heiki Kranich.

1993. aasta sügisel nõudsid Kama, Hallaste ja Kranich riigi alkoholitootja Liviko direktori Udo Themase ametist lahkumist tema mitmete rikkumiste tõttu. Majandusministri kohuseid täitnud Madis Üürike seda ka tegi, kuid hiljem pööras Toomas Sildmäe otsuse tagasi. Selle peale teatasid Isamaa fraktsiooni juhtinud Hallaste, Kannik ja Kranich, et panevad vastuolude tõttu Laariga ameti maha. 1994. aasta alguses otsustas peaminister Mart Laar kodurahu huvides Sildmäe lahti lasta ning Kanniku ja Kranichi valitsusse võtta. 4. jaanuaril 1994 tutvustas Isamaa valitsusremondi kava ja 6. jaanuaril esitas Laar presidendile ettepaneku kaitseministri, majandusministri, välisministri ja rahandusministri väljavahetamiseks. President Lennart Meri ei vabastanud ametist majandusminister Toomas Sildmäed ega kinnitanud Heiki Kranichit uueks rahandusministriks. Selle peale teatasid välisministriks nimetatud Jüri Luik ja uus kaitseminister Indrek Kannik, et kujunenud olukorras ei saa nad ministrikohuseid täita. 11. jaanuaril 1994 nimetas president kõik peaministri esitatud kandidaadid siiski ametisse. Sildmäe asemel sai majandusministriks Toivo Jürgenson.

Pärast valitsusremonti hakkas nn väike koalitsioon (Mõõdukad, ERSP, ELDP) uut peaministrit otsima, sest vastuolud valitsuses aina suurenesid, eelkõige just Mart Laari ja Kaido Kama vahel. Väike koalitsioon nägi uue valitsusjuhina peamiselt Tunne Kelamit või Valve Kirsipuud. Laar suutis oma vastaste katsed teda välja vahetada siiski ära hoida. Kõigepealt vabastas Laar 1994. aasta mais ametist kaitseminister Indrek Kanniku. Selle peale teatas lahkumisest ka justiitsminister Kaido Kama. Järgmisena kutsus Laar kokku erakorralise Isamaa suurkogu ja lubas, et kui suurkogu teda erakonna esimeheks tagasi ei vali, siis astub ta ka peaministri ametist tagasi. Kuna neljast Isamaa moodustanud erakonnast toetas endiselt Laari vaid üks, siis olid Laari vastased oma võidus suurkogul kindlad. Laar suutis aga tuua suurkogule piisavalt oma toetajaid, et erakonna esimeheks jääda. Selle tulemusena eraldusid Isamaast Vabariiklaste Koonderakonna ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed (nende hulgas Illar Hallaste, Indrek Kannik ja Kaido Kama), kes hiljem moodustasid Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonna. Laari jätkamise tõttu lahkus valitsusest ka ELDP ning kutsus tagasi rahandusministri Heiki Kranichi ning kultuuri- ja haridusministri Paul-Eerik Rummo. Valitsus jätkas nüüd vähemusvalitsusena. Laar püüdis omakorda liberaalide vahel vastuolusid tekitada, kui esitas uueks rahandusministriks ELDP liikme Andres Lipstoki.

Peaministri vahetust plaanisid ka Laari toetajad, kes nägid, et Eesti Panga presidendi Siim Kallase toomine valitsuse ja Isamaa etteotsa võimaldab vältida Isamaa langemist opositsiooni ning tagab Isamaale talutava valimistulemuse 1995. aasta Riigikogu valimistel. Kallas oli küll algul plaanile vastu, kuid muutis hiljem meelt. Plaaniga oli nõus ka president Lennart Meri ning asi otsustati teoks teha 1994. aasta sügisel, kuna ei soovitud enne Vene vägede lõpliku lahkumist tekitada riigis ebastabiilsust.

Rublatehing ja Mart Laari umbusaldamine

 Pikemalt artiklis Rublatehing

Eesti oli sõlminud Venemaaga kokkuleppe, et rahareformi käigus kokku korjatud rublad antakse tasuta Venemaale. Samas oli Venemaa pankadesse kinni jäänud hulga Eesti ettevõtete raha ja seetõttu ei soovinud riik rublasid niisama ära anda. Rublade väärtus vähenes aga kiiresti, mistõttu oli kasulik rublad võimalikult kähku maha müüa. Lõplik otsus rublade müügi osas tehti siis, kui selgus, et Iisraelist on võimalik osta Eesti kaitseväele relvastust, kuid riigil puudusid rahalised vahendid relvade eest tasumiseks. Riigil oli ka hädasti vaja raha pensionide maksmiseks. Peaminister Mart Laar ja Eesti Panga president Siim Kallas kirjutasid 1992. aasta detsembris alla protokollile, mille järgi andis Eesti Pank rublad valitsuse rahahoidlasse hoiule. Tegelikult ei antud rublasid valitsuse hoidlasse, vaid need viidi Tallinna lennujaamast lennukiga Tšetšeeniasse. Rublade müüki koordineeris valitsuse poolelt peaministri nõunik Tiit Pruuli ja Eesti Pangast tegeles sellega asepresident Enn Teimann. Müüki vahendas Marek Strandbergi ja Agu Kivimäe Soomes registreeritud firma Maag OY. Kokku läks müügiks 1,46 miljardit rubla, mille eest saadi 1,892 miljonit USA dollarit.

Siim Kallas oli rublade müügist teatanud ka eelmisele peaministrile Tiit Vähile. Vähi aga lekitas info rublamüügist 1994. aasta augustis ajakirjandusse, et vahepeal Riigikogus vähemusse jäänud valitsusele lõplik hoop anda. Nädal enne Vene vägede lahkumist küsiti valitsuse pressikonverentsil Mart Laarilt rublade kohta. Kuna enne Vene vägede lahkumist ei saanud Laar lubada skandaali, mis võiks Venemaad ärritada, siis valetas ta, et rublad on alles. Kohe pärast Vene vägede väljaviimist oli Laar siiski sunnitud rublatehingut tunnistama, mille peale vallandus valitsuskriis. Sotsiaalminister Marju Lauristin teatas tagasiastumisest, kuna talle ei olnud Laar ega Pruuli teada andnud, et Sotsiaalministeeriumi eelarvesse laekunud suur rahasumma oli saadud rublade müügist. Riigikogus algatati peaminister Laari vastu 58 allkirjaga umbusaldusavaldus. 26. septembril 1994 avaldaski Riigikogu peaminister Mart Laarile umbusaldust, mis tähendas ühtlasi kogu valitsuse tagasiastumist.

Valitsuse vahetumine

Pärast peaminister Mart Laari umbusaldamist läks käiku Isamaa plaan tuua peaministriks senine Eesti Panga president Siim Kallas. Vastavalt kokkuleppele oleks pidanud president Lennart Meri nimetama Kallase 28. septembril peaministrikandidaadiks. See jäi samal päeval toimunud Estonia katastroofi tõttu aga tegemata. Kui Kallas lõpuks peaministrikandidaadiks määrati, siis oli vähemalt 45 Riigikogu liiget juba kokku leppinud, et peaministriks toetatakse kas Andres Tarandit või Andres Lipstokki, aga mitte kedagi kolmandat. 10. oktoobril 1994 toimunud hääletusel ei andnud Riigikogu Siim Kallasele volitusi valitsuse moodustamiseks. Seejärel esitas president Meri Andres Tarandi peaministrikandidaadiks, kellele Riigikogu andis valitsuse moodustamise volitused. Mart Laari esimene valitsus lahkus ametist 8. novembril 1994. Samal päeval astus ametisse Andres Tarandi valitsus.

Hilisemad hinnangud

Mart Laari esimest valitsust on peetud üheks taasiseseisvunud Eestit enim mõjutanud valitsuseks, mille paika pandud põhimõtteid, nagu väike välisvõlg, karm rahapoliitika, ühtlane tulumaksumäär ning läänele orienteeritud välispoliitika, on järginud ka enamik hilisemaid Eesti valitsusi. Mart Laari esimese valitsuse algatatud majandusreformid, erastamine ja õigusriigi loomine tõid Eestile märkimisväärse edu võrreldes teiste endiste idabloki riikidega. Juba Laari esimese valitsuse ajal hakkas Eesti liikuma Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise poole.

Samas varjutasid Laari valitsust mitmed skandaalid ning kiired reformid ei parandanud mitte kõigi Eesti elanike elujärge. Näiteks on süüdistatud Mart Laari esimest valitsust Eesti põllumajanduse hävitamises.

Vaata ka

• Mart Laari teine valitsus
• "Rodeo"

Kirjandus

• Kalle Muuli "Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994". Tulimuld, 2012, 324 lk, ISBN 9789949306855
• Mart Laar "Pööre". Read OÜ, 2015, 400 lk, ISBN 9789949963447

Välislingid

• Presidendi avaldus Riigikogule seoses valitsuse koosseisu uuendamisega 11. jaanuaril 1994

Eelnev Tiit Vähi esimene valitsus

Eesti Vabariigi valitsus 1992–1994

Järgnev Andres Tarandi valitsus