Kalendrireform

Kalendrireform on kalendri muutmine, mis võetakse tavaliselt ette, et kohandada seda paremini looduse või ühiskonna elurütmiga. Aja jooksul on neid läbi viidud ilmselt loendamatul arvul, kuid kirjalikke teateid on neist vaid mõnede kohta.

Kalendrireformide läbiviimine on tihti kaasa toonud mitmeid segadusi. Sellel inglise maalikunstniku William Hogarthi (1697–1764) maalil "An Election Entertainment" (1754–1755; seeriast "Humours of an Election") on kõrtsipõrandal näha ka protestiloosung "Give us our Eleven days" ('Andke meile meie üksteist päeva'), mis oli viigide partei poolne protest tooride vastu, kes kehtestasid Gregoriuse kalendri vastuvõtmise Inglismaal, mille käigus "kadus" 11 päeva

Reform võib puudutada väga erinevaid valdkondi: võidakse muuta aasta, kuu või nädala pikkust, aastate arvestamise korda ja palju muudki, näiteks ka lihtsalt kuude ümbernimetamist.

Kalendrireformide ajalugu

Hiina kalendrireformid

Esimene kirjalike allikate kaudu teada olev kalendrireform viidi läbi Vana-Hiinas 21. Kristuse-eelse sajandi lõpus. Iga 4 aasta tagant hakati lisama liigaastaid, millega muudeti muistne Hiina päikesekalender Päikese suhtes tunduvalt täpsemaks, see oli võrreldav 2000 aastat hiljem kasutusele võetud Juliuse kalendri omaga. Umbes 3. sajandil pärast Kristust viidi Hiinas läbi uus kalendrireform, mis muutis selle umbes sama täpseks kui hilisem Gregoriuse kalender.

Kalendrireformid Mesopotaamias ja Ees-Aasias

Vana-Babüloonia valitseja Hammurapi ajal viidi Mesopotaamias läbi esimene Ees-Aasiast teada olev kalendrireform, millega sealset kuukalendrit korrigeeriti Päikese suhtes (lunisolaarkalender), lisades iga 2–3 aasta tagant 13. lisakuu. Sellise kalendri võtsid hiljem kasutusele ka juudid ning araablased. Viimased loobusid aga Muhamedi ajal lisakuu lisamisest, millega nende kalender muutus taas puhtaks kuukalendriks ja on seda tänini. Juudid seevastu arendasid välja väga keeruka algoritmisüsteemil põhineva lunisolaarkalendri, mis enam-vähem tänase kuju sai juba 2. sajandil.

Õhtumaade kalendrireformid

Juliuse kalendrireform

 Pikemalt artiklis Juliuse kalender

Julius Caesari poolt läbi viidud kalendrireform on esimene kindlalt teadaolev Õhtumaades aset leidnud suurem kalendrimuudatus. Probleem seisnes Vana-Rooma kalendris, mis oli oma põhitüübilt kuukalender, mida oldi kauges minevikus täiendatud aeg-ajalt lisatavate päevadega. Selline süsteem oli aga küllaltki ebaõnnestunud: aasta keskmiseks pikkuseks kujunes 4-aastases tsüklis 366,25 päeva ning lisaks sellele võisid kalendriga tegelevad preestrid (pontifeksid) lisapäevi oma suva kohaselt juurde panna, nii et sageli polnud ka kõrgeimatele riigiametnikele teada, kas konkreetne aasta on liht- või liigaasta. Päevade arvestus läks üha enam segamini ning aastaks 46 eKr oli rooma kalendri viga Päikese suhtes juba 80 päeva. Caesar, kellest oli saanud Rooma diktaator ja koos sellega ka mitmete muude, sealhulgas ülempreestri (pontifex maximuse) tiitli valdaja, otsustas korra ka kalendriasjades paika panna. Selleks kutsus ta kohale Aleksandria astronoomi Sosigenese, kes soovitas aasta pikkuseks määrata 365 päeva ning lisada igale 4. aastale lisapäeva. Sellist reformi oli püüdnud juba 3. sajandil eKr läbi viia hellenistlik vaarao Ptolemaios III, kuid toona ebaõnnestunult, egiptuse kalender jäi 365-päevaliseks, mis tähendas selle pidevat liikumist Päikese suhtes (1461 egiptuse aastaga tegi Maa ümber 1460 tiiru). Ka selline süsteem ei muutnud kalendriaastat Päikese suhtes päris täpseks, keskmiseks aastaseks veaks kujunes umbes 12 minutit. Samas oli see nii rooma kui ka egiptuse kalendrist tunduvalt täpsem. Lisaks aasta pikkusele muutis Caesar ka selle alguse asukohta, lükates selle 1. märtsilt 1. jaanuarile, mil Roomas nimetati ametisse olulisemaid riigiametnikke. Aasta seitsmes kuu (endine viies, Quintilis) nimetati tema auks juuliks. Aastatel 46 eKr–45 eKr viidi kalendrireform läbi ning oma põhiosas ei toimunud Juliuse kalendris muudatusi kuni 1582. aastani.

Siiski viidi aja jooksul läbi mitmeid väikeseid muutusi. Keiser Augustus pidi kalendrit korrigeerima, sest ilmselt Rooma kodusõdadest tekkinud segaduste tõttu oldi liigaastateks tehtud iga 3., mitte 4. aasta. Augustus taastas Caesari süsteemi, jättes mõnel aastal lisapäevad ära. Lisaks sellele nimetati aasta 8 pKr paiku kaheksas kuu (Sextilis) tema auks ümber augustiks. Mõnikord on väidetud, et lisaks sellele muutis Augustus kuu ka 31-päevaliseks, et see oleks võrdne juuliga, kuid tõenäoliselt oli see nõnda isegi juba enne Caesarit.

Juliuse kalender oli puhas päikesekalender kuni 325. aastani, mil Nikaia kirikukogu, mis pani paika mitmeid kirikuelu dogmaatikat puudutavaid reegleid, otsustas lihavõttepühasid arvutada kuufaaside järgi. Seetõttu loodi arvutustabelid, mis baseerusid päikeseaasta ja kuufaaside seotusel 19-aastase Metoni tsükliga. Enim kasutatava lihavõttepäevade tsükli töötas välja abt Dionysius Exiguus 6. sajandil. Tema arvutused muutusid üldvaldavaks küll alles sajandeid hiljem. Dionysius on laiemalt tuntud hoopis Kristuse (tõenäoliselt vale) sünniaasta väljaarvutajana, ent see polnud tegelikult tema peaülesanne. Kristuse sünnidaatum võeti 8. sajandiks ajaarvamise algusena laialt kasutusele seetõttu, et luua mingit ühist ajaarvamissüsteemi, mis oleks kogu kristlaskonnale vastuvõetav, edasisi uuringuid selle täpsuse osas, mille tähtsust oli rõhutanud ka Dionysius ise, ei tehtud. Keskajal muutus ka aasta alguse kuupäev, enamasti loeti selleks kas 1. või 25. märtsi, mõnel pool ka teisi daatumeid, näiteks Bütsantsis ja Venemaal 1. septembrit. Seal ei võetud kasutusele ka Kristuse sünnist lähtuvad ajaarvamist. Dionysiuse muudatused ja seega ka Juliuse kalendri lõplik kuju kinnistus Lääne-Euroopas aga pärast ajaloolasest ja astronoomist munga Beda Venerabilise tegevust, kes lisaks nende muudatuste kiitmisele märkis aga ka Juliuse kalendri ebatäpsust päikeseaasta suhtes.

Gregoriuse kalendrireform

 Pikemalt artiklis Gregoriuse kalender

Paavst Gregorius XIII

Juliuse kalendri ebatäpsus oli teada võib-olla juba selle loojale Sosigenesele, ent ilmselt ei peetud viga esialgu oluliseks. Enam kui 1000 aastat oligi see nii, sest 13. sajandiks oli viga muutunud alles 8-päevaseks ning inimese eluea jooksul polnud niivõrd aeglane muutus tajutav. Suuremaid probleeme tekitas kalendri vigasus taevakehade liikumise suhtes aga kirikuringkondadele, sest Dionysiuse tabelite järgi välja arvutatavad kuufaasid ja tegelike faaside aeg lahknesid üha enam, seda ka Metoni tsükli enda vigasuse tõttu (see oli siiski tunduvalt väiksem kui Juliuse kalendril). Veelgi hullem oli aga ehk see, et tegelik kevadine pööripäev nihkus ajas ettepoole ning lihavõttepühad hakkasid toimuma "valel" ajal, mis oli suur usuline probleem. Tänu astronoomia ja matemaatika arengule hakkas tekkima üha enam õpetlasi, kes seda probleemi mitte ainult ei mõistnud, vaid oskasid viga ka välja arvutada. 13. sajandiks oldi välja arvutatud reaalse päikeseaasta ligikaudne pikkus ning astronoom Johannes de Sacrobosco esitas koguni ka uue kalendrireformi kava, millega oleks iga 288 aasta tagant üks liigaasta ära jäetud. Selline muudatus oleks aga kalendrit tunduvalt komplitseerinud, pealegi oleks see aastast vigasust Juliuse kalendriga võrreldes vähendanud vaid poole võrra. Kalendrireformiks polnud toona veel valmis ka kirik, mis 13. sajandil tegeles ilmaliku võimupoliitikaga ning 14. sajandil vaevles sisemise lõhestatuse käes. Paavst Clemens VI püüdis 1340. aastatel küll kalendrireformi käima lükata, kuid see takerdus mitmete tegurite, sealhulgas katkuepideemia tuleku tõttu.

Tõsisem katse kalendrireformiks tehti paavst Sixtus IV ajal (1470. aastatel), kes kutsus Rooma asjaga tegelema toonase kuulsaima astronoomi Regiomontanuse. Too oli oma kalendris juba täpselt näidanud, kui palju Juliuse aasta ja päikeseaasta (lihavõttepühade tähistamise aega võrreldes) erinevad. Seega oli nüüd küsimus vaid reformi läbiviimise tehnilistes üksikasjades. Ometi takerdus reform ka nüüd, sest Regiomontanus suri ootamatult ning hiljem keskendusid paavstid rohkem ilmalikele asjadele, eriti oma valduste suurendamisele, sellised teoreetilised küsimused jäid aga unarusse. Uuesti kerkis kalendrireformi idee üles viiendal Lateraani kirikukogul (1510. aastatel). Reformi läbiviimist arutati mitmete astronoomide, sealhulgas Mikolaj Kopernikuga, kuid too arvas, et reformi veel läbi viia ei saa, sest kalendriviga polevat päris täpselt määratletud. Seega polnud pärast Regiomontanust keegi kalendrireformiga enam tõsisemalt tegelenud.

Kalendrireform tuli arutluse alla ka Trento kirikukogul, mis lisaks katoliikluse tõsisele reformimisele ja vastureformatsiooni põhipunktide paikapanemisele otsustas viimaks ka Juliuse kalendri vead parandada. Ennekõike nähti selles religioosset probleemi, sooviti, et lihavõttepühad oleksid õigel kohal: pühapäeval pärast esimest kevadise pööripäeva järgset täiskuud. Probleemiga asusid tegelema Itaalia astronoomid Aloysius Lillius (Luigi Giglio) ning tema vend Antonius (Antonio). Nad töötasid välja kalendrivea likvideerimise alused, samuti uue arvutussüsteemi, mis oli küllaltki lihtne: iga saja aasta tagant tuli üks liigaasta ära jätta, välja arvatud juhul, kui selle sajaliste number jagus neljaga. Samuti arvutasid nad välja uue kuufaaside arvutamise tsükli, mis oli Metoni omast tunduvalt täpsem. Toona oli viimasel arvutusel isegi suurem tähtsus. Läbi viidud muudatused tegid kalendri küllaltki täpseks: viga Päikese suhtes oli vaid 26 sekundit aastas ehk ööpäevane viga tekiks alles 3280 aastaga. Ka uus kuufaaside tsükkel oli Metoni omast tunduvalt täpsem.

Gregoriuse kalendrireformi 400. juubelit tähistav Saksa postmark

Aloysius Lilius ei jõudnud siiski reformi ise ellu viia, sest ta suri 1576. aastal. Antonius esitas projekti paavst Gregorius XIII-le, kes määras reformi rakendajaks saksa jesuiidist matemaatiku ja astronoomi Christophorus Claviuse. Too töötas välja reformi reaalse ellurakendamise, otsustades selle läbi viia ühekorraga, mitte järk-järgult, nagu olid soovitanud Liliused, seega pidi kalendris vahele jäetama kümme päeva. Liturgiline kevadine pööripäev määrati 21. märtsi kanti ning kuufaase nihutati kolme päeva võrra tahapoole (Metoni tsükli tekitatud vea tõttu). Projekt esitati ka olulisematele katoliiklikele valitsejatele, kes selle heaks kiitsid. 24. veebruaril 1582 avaldas Gregorius XIII bulla Inter gravissimas, millega sätestati reformi elluviimine sama aasta oktoobris: 4.-le pidi kohe järgnema 15. oktoober. Samuti esitati uus kuufaaside arvutamise tabel ning kristlike pühade aegade nimekiri, mis oli esialgu aga vigane. Seetõttu anti 1583. aastal uus ja parandatud nimekiri, mis ka paavsti poolt ametliku heakskiidu sai. Sellega oli Gregoriuse kalendrireform läbi viidud; et see oli aga põhimõtteliselt ilmalik asi, siis pidid selle järgnevalt heaks kiitma ka Euroopa riikide valitsejad.

Et Euroopa polnud ammugi enam ei ilmaliku ega vaimuliku võimu osas ühtne, siis võttis reformi rakendumine palju aega. Ka katoliiklikest valitsejatest võtsid uue reformi kohe üle vaid vähesed: oktoobris läksid uuele kalendrile üle Hispaania, Portugal, Rzeczpospolita ja enamik Itaalia riike. Esimese kahe asumaad võtsid selle üle ajapikku, sedamööda, kuidas uudised kalendrireformist neisse levisid. 1582. aasta detsembris läksid Gregoriuse kalendrile üle Prantsusmaa ning kummalisel kombel ka Hollandi protestantlikud provintsid Zeeland ja Holland. Saksa-Rooma riigis ei suudetud konsensust leida ning 16. sajandi lõpuks läksid uuele kalendrile üle vaid katoliiklikud vürstiriigid. Sajandi lõpuks olid kalendrireformi tunnistanud ka kõik ülejäänud katoliiklikud maad.

17. sajandi alguses tekkis Saksa-Rooma riigis terav poleemika Gregoriuse kalendri laiema rakendamise üle, ent ometi ei viidud seda ellu, ehkki seda toetas ka mõjukaim protestandist astronoom Johannes Kepler. Selle asemel jätkati Juliuse kalendri kasutamist, kuid kuufaaside arvutamisel võeti Metoni tsükli asemel kasutusse Kepleri astronoomiliste arvutuste tabelid, mis said nime keiser Rudolf II järgi (Rudolfi tabelid). Alles 1700. aastal otsustasid protestantlikud saksa vürstiriigid ja Taani-Norra üle minna Gregoriuse kalendrile, mida nimetati "uueks riigikalendriks", vältimaks kummardust katoliikliku paavsti ees. Kuufaase arvutati aga kuni 1775. aastani Kepleri tabelite järgi, seejärel võeti samuti omaks Lilliuste tsükkel. Viimane võeti üle seetõttu, et tavainimestele osutusid astronoomilised arvutused küllaltki keerukateks ning et kuu faasid on aastate lõikes küllaltki ebastabiilsed, siis põhjustas reaalsete faaside järgimine palju segadusi.

Omaette lugu oli aga Rootsi üleminek uuele kalendrile. 1700. aastal otsustati, et Gregoriuse kalender võetakse üle järk-järgult ehk järjest liigaastaid ära jättes. Nii oleks uuele kalendrile üle mindud 1740. aastaks, ent vahepeal oleks rootsi kalender erinenud nii vanast kui ka uuest. 1700. aastal jäetigi lisapäev ära ning kalender läks Juliuse omast päeva võrra ette. Et aga oli puhkenud Põhjasõda ja kuningas viibis Rootsist eemal, siis unustati järgnevatel aastatel lisapäevi ära jätta ning 1712. aastaks oli kalender endiselt vaid päeva võrra vanast ees. Siis otsustas Karl XII selle segaduse lõpetada ning leidis, et lihtsam on tagasi pöörduda Juliuse kalendri juurde. Nii lisati 1712. aastale 30. veebruar ning kuni 1753. aastani kasutas Rootsi taas Juliuse kalendrit. Selleks ajaks oli uue kalendri üle võtnud ka Inglismaa, 1752. aastal mindi korraga üle nii Gregoriuse kalendrile, võeti kasutusele Liliuste tsükkel kui ka määrati aasta alguseks 1. jaanuar. Rootsi kasutas aga Kepleri tabeleid aastatel 1740–1844, Soome isegi kuni 1866. aastani.

Venemaa võttis Juliuse kalendri täies mahus kasutusele alles 1700. aastal. Enne seda kasutati Venemaal Bütsantsi kalendrit, mis oli võetud kasutusele Venemaal koos vene õigeusu vastuvõtmisega 10. sajandil. Peeter I oli Juliuse kalendri valimisega teinud aga valearvestuse, sest järgneva 60 aasta jooksul läksid kõik ülejäänud Euroopa riigid üle uuele kalendrile. Ka 1809. aastal Venemaa koosseisu läinud Soome kasutas seda. Nii tehti eriti 19. sajandil mitut puhku ettepanekuid üleminekuks Gregoriuse kalendrile, kuid konservatiivse vaimulikkonna vastuseisu ja tsaarivalitsuse kartuste tõttu see ei teostunud. Omaette huvitava kalendrimuudatuse pakkus välja ka Tartus tegutsenud astronoom Johann Heinrich von Mädler, kelle reformiettepanekust aga täpsemalt allpool. Gregoriuse kalendrile läks Venemaa üle alles 1918. aasta veebruaris, kui bolševikud sätestasid, et 31. jaanuarile peab järgnema 14. veebruar.

Kalendrireformid Eestis

Eestis võeti Juliuse kalender laiemalt kasutusele tõenäoliselt 13. sajandil. 1582. aastal viidi Gregoriuse reform läbi Liivimaal, mis kuulus toona katoliikliku Rzeczpospolita koosseisu. See tekitas suuri vastuolusid, sest protestantlikud liivimaalased, eriti linlased, pidasid uut kalendrit vaid ilmalikuks asjaks ning püüdsid oma kirikupühi endiselt pidada Juliuse kalendri järgi. See ei sobinud aga katoliiklikele poolakatest võimumeestele ning pühade pidamine vana kalendri järgi keelustati. Seda pidasid protestandid aga oma usuvabaduse räigeks rikkumiseks ning nii algas kalendritüli (kalendrirahutused), mis oli ägedaim Riias. Probleem lahenes alles 1625. aastal, kui Rootsi Liivimaa vallutas ning vana kalender uuesti ametlikult kasutusele võeti. Aastatel 1700–1710 kehtis Eestis ka rootsi kalender.

Uuesti viidi Gregoriuse kalender Eestis sisse alles 1918. aastal, samaaegselt muu Venemaaga. Tõsi, Lääne-Eesti saartel oldi uuele kalendrile üle mindud juba 1917. aasta sügisel (Ruhnul juba 1915. aastal), seoses sealse Saksa okupatsiooniga. Kalendrireformi tõttu tunduvad sündmused 1918. aasta veebruaris ootamatult aeglustuvat, kuid põhjus on selles, et 13 päeva jäeti vahelt ära. Seetõttu on ka Eesti Vabariigi aastapäev 24. veebruaril, mitte 10. veebruaril.

Kalendriga tekkis Eestis probleeme eestkätt Petserimaal, sest sealsed õigeusklikud ja vanausulised keeldusid uut kalendrit aktsepteerimast ning pidasid oma kirikupühi vana kalendri järgi. See aga häiris tõsiselt nii koolide kui ka muude riigiasutuste tööd ja nõnda püüdis riik selle vastu suhteliselt karmide meetmetega võidelda: pühade pidamine kirikuis vana kalendri järgi keelati ning keelu rikkujatele määrati karme trahve. Ka koduseid pühade tähistamisi Juliuse kalendri järgi püüti minimeerida. See tekitas mõistagi palju paksu verd ning võõrandas eriti Petserimaa venelasi Eesti valitsusest. 1930. aastateks oldi oma eesmärk sisuliselt saavutatud, ametlikku pühade tähistamisi vana kalendri järgi sisuliselt enam polnud, küll aga jätkus nende pidamine pereringis.

Gregoriuse kalendri reformikatsed kuni 20. sajandini

Prantsuse revolutsioonikalender

 Pikemalt artiklis Prantsuse revolutsioonikalender

Prantsuse revolutsioonikalender 1794. aastal

18. sajandi lõpuks oli enamik Euroopa maid Gregoriuse kalendrile üle läinud. Ehkki selle väike ebatäpsus oli teada, ei peetud seda ilmselt eriliseks probleemiks, sest see pidi avalduma alles 3280 aasta pärast selle rakendamist. Kuid pärast Prantsuse revolutsiooni toimumist otsustasid revolutsionäärid kasutusele võtta täiesti uue kalendri, mis oleks kõiges ratsionaalne ja teaduslik. Nõnda hakati aasta pikkuse arvestamiseks kasutama astronoomilisi vaatlusi, kuude pikkused võrdsustati 30 päevale ning nädalad asendati 10-päevaste dekaadidega. Aasta lõpus oli veel 5–6 lisapäeva. Sisse püüti viia koguni 100-sekundilisi minuteid ja 100-minutilisi tunde, kuid need uuendusi ei võtnud sisuliselt keegi omaks. Aasta algus viidi 21. septembrile ning ajaarvestust alustati 1792. aastast, vabariigi väljakuulutamisest, mis õnnelikul kombel ühtis pea täpselt ka sügisese pööripäevaga.

Kalender ise võeti vastu 1793. aasta lõpus. Prantsuse revolutsioonikalender oli seega senisest kalendrist kardinaalselt erinev ning ehkki teadlastele imponeeris ta oma kümnendsüsteemilisel kujul peaaegu et täiuslikkusega, ei võtnud tavainimesed seda kuigi meelsasti omaks. Lisaks sellele raskendas see tunduvalt suhtlust teiste Euroopa riikidega. 1805. aastal lõpetas Napoleon I revolutsioonikalendri kasutamise ning taastas Gregoriuse kalendri positsioonid Prantsusmaal. Ajutiselt võttis revolutsioonikalender kasutusele ka Pariisi Kommuun 1870. aastal, pärast seda pole kalendrit enam praktiliselt kasutatud.

Johann Heinrich von Mädler

Mädleri reformiettepanek

19. sajandi pakkus Tartus töötanud astronoom Johann Heinrich von Mädler välja ilmselt huvitavaima, kindlasti aga täpseima kalendri. See oli ajendatud püüdest reformida Venemaal kasutatavat Juliuse kalendrit. Tema ettepaneku kohaselt oleks iga 128 aasta tagant liigaasta ära jäetud, mis oleks kalendri viinud Päikesega väga heasse kooskõlla, aastane viga oleks olnud 0,8 sekundit, nõnda oleks ühepäevane viga tekkinud alles 80 000 aastaga. Ent Mädleri reform jäi läbi viimata, sest Venemaal peeti liialt radikaalseks isegi Gregoriuse kalendri kasutuselevõttu. Viimast korda arutati Mädleri ettepanekut 1899. aastal, kuid siis lükati see lõplikult tagasi. Mädleri reformi arutati ka välismaal, kuid keegi selle kasutuselevõtule siiski tõsisemalt ei mõelnud, sest Gregoriuse kalendrit on lihtsam kasutada ning seda võib pidada ka igapäevaelu seisukohalt piisavalt täpseks.

Uusjuliuse kalender

 Pikemalt artiklis Uusjuliuse kalender

1923. aastal püüdsid Konstantinoopoli sinodil oma kalendrireformi läbi viia ka õigeusu kirikud. Nad arutasid Serbia professori Milutin Milankovići ettepanekut, millega jäetaks 13 päeva kalendris vahele ning aasta pikkus oleks edaspidi veelgi paremini kooskõlas tegeliku päikeseaastaga kui Gregoriuse kalender, ent selle arvutamine oleks keerukam. Uusjuliuse ja Gregoriuse kalendrid lahknevad alles 2800. aastal, seetõttu peeti esimest ka lihtsalt õigeusklike kavalaks võtteks aktsepteerida Gregorius XIII muudatusi seda ametlikult tunnistamata. Lisaks aasta pikkuse muutmisele pakuti välja ka astronoomiline lihavõttepäeva arvutamine, kuid see lükati kogu poolt tagasi. Õigeusu kirikud jäid endise lihavõtete arvutamise tabeli juurde, ainult soome õigeusu kirik hakkas kasutama Gregoriuse oma. Uusjuliuse kalendri päikeseosa võtsid kasutusele aga Kreeka, Konstantinoopoli, Antiookia, Küprose, Aleksandria, Rumeenia, Poola ja Bulgaaria õigeusu kirikud, teised ehk enamik ortodoksikirikutest, jäid truuks aga Juliuse kalendrile.

Kalendrireformi katsed 20. sajandil

20. sajandi jooksul arutati Gregoriuse kalendri reformimise vajalikkuse üle mitmel korral. Kalendri täpsust eriti ei kritiseeritud, sest lähemate aastatuhandete jooksul peaks see tavainimeste vajadusi täielikult rahuldama. Küll aga taheti ratsionaliseerida aastasisest jaotust, ennekõike muuta kuude, nädalate ja nädalapäevade kalender "igaveseks" ehk viia mõned päevad nädalate ja kuude arvestusest välja, et nood oleksid ühepikkused ja aastast aastasse korduvad. Mitmeid projekte arutati nii Rahvasteliidus kui ka ÜRO-s, ent reformini siiski ei jõutud. Ainsana viis uue kalendrikorralduse 1929. aastal ellu Nõukogude Liit, kuid sealgi otsustati "revolutsioonikalendrist" 1940. aastaks loobuda.

Nõukogude revolutsioonikalender

 Pikemalt artiklis Nõukogude revolutsioonikalender

Kalender viidi eksperimendi korras ellu alates 1. oktoobrist 1929. Sellega kehtestati kõigi kuude pikkuseks 30 päeva, lisaks olid 5 kuudevälist päeva, mis kandsid Lenini päeva, tööstuspäeva ja töölispäevade nimesid, lisaks oli veel liigaasta puhul lisapäev, mis pandi 30. veebruari järele. Nädal muudeti viiepäevaseks, et kaotada kristlik pühapäeva tähistamise komme ning ratsionaliseerida tööstust: kõik päevad olid tööpäevad, ent töölised jagati värvikaartide alusel viide gruppi, iga grupp sai ühe päeva nädalas puhkust. Selline jaotus oli küll paberil efektiivne, ent reaalsuses paraku mitte, sest enamik töölisi võttis endiselt pühapäeva vabaks, pealegi löödi nii sassi kogu senine ajaarvestusgraafik. Nõukogude kalendrit ei kasutatud järjekindlalt isegi parteisiseselt, sest kommunistliku partei peamine häälekandja Pravda jätkas Gregoriuse kalendri kuupäevade kasutamist. 1. detsembril 1931 taastati Gregoriuse kalendri kuude jaotus, kuid nädal muudeti 6-päevaseks. Kuu lõpupäevad viidi nädalatest välja, need olid vaheldumisi puhke- ja tööpäevad, ühine puhkepäev oli nüüd aga igal nädala kuuendal päeval. Töölised jätkasid aga endiselt ka pühapäeval puhkamist. 1940. aastal, kui ees seisis Balti riikide annekteerimine ning välispoliitika üldine aktiveerumine, otsustati sellest eksperimendist lõplikult loobuda ning mindi taas täielikult üle Gregoriuse kalendrile.

Eri kalendrite vastavus troopilise aastaga

Allolevas tabelis on toodud mõningate kalendrite sobituvus päikeseaastaga.

Kalendri nimi	Kasutuselevõtu aeg	Liigaastate süsteem (liig- ja lihtaastate suhe)	1-päevase vea tekkimise aeg (aastates)	Reformi tegelik(ud) elluviija(d)
Egiptuse	?	liigaastaid polnud	4	?
Juliuse	45 eKr	1/4	128	Sosigenes Aleksandriast
Gregoriuse	1582	97/400	3300	Aloisius ja Antonius Lilius ning Christophorus Clavius
Pärsia	1079?	8/33	4500	Omar Hajjam
Uusjuuliuse	1923	218/900	43 500	Milutin Milanković
Mädleri ettepanek	1858 (pakutud)	31/128	80 000	Johann Heinrich von Mädler

Vaata ka

• Ajaarvamine
• Kalender

Välislingid

• Cambridge'i ülikooli kalendrireformide artiklid (kesk- ja varauusajast) (inglise keeles)
• Tõnu Viigi artikkel Mädleri reformist
• Mädleri reformist ja uusjuuliuse kalendrist (inglise keeles)
• Home Page of Calendar Reform – üks praeguse kalendri reformimist toetavaid lehekülgi (inglise keeles)
• Lauri Vahtre: "Kadumaläinud kümme päeva" Postimees, 6. oktoober 2006
• Kalenderwesen und Kalenderreform 1914.Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR