Holsteini hertsogkond

	Holsteini hertsogkond saksa: Herzogtum Holstein; taani: Hertugdømmet Holsten 1474–1864
Valitsusvorm	feodaalne monarhia
Osa	Saksa-Rooma riik (1474–1806); Saksa Liit (1815–1864);
Holsteini krahvkond	Schleswig-Holsteini provints

Holsteini hertsogkond (saksa: Herzogtum Holstein, taani: Hertugdømmet Holsten) oli Saksa-Rooma riigi põhjapoolseim osariik, paiknedes tänasel Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaal. See tekkis, kui keiser Friedrich III ülendas Taani kuninga Christian I Holstein-Rendsburgi krahvkonna 1474. aastal hertsogkonnaks, senisest Saksamaa Holsteini krahvkonnast (811–1474). Taani Oldenburgi dünastia liikmed valitsesid Holsteini – koos Schleswigi hertsogkonnaga – kogu selle olemasolu jooksul.

Aastatel 1490–1523 ja taas 1544–1773 jagunes hertsogkond erinevate Oldenburgi harude vahel, kõige tähtsamad olid Holstein-Glückstadti hertsogid (identsed Taani kuningatega) ja Holstein-Gottorpi hertsogid. Hertsogkond lakkas olemast, kui Preisi kuningriik selle 1866. aastal pärast Austria-Preisi sõda annekteeris.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Holstein#Ajalugu

Holsteini põhjapiir piki Eideri jõge moodustas ka Karolingide impeeriumi põhjapiiri, kui keiser Karl Suur jõudis 811. aastal pärast Saksi sõdu kokkuleppele Taani kuninga Hemmingiga. Schleswigi maad teisel pool jõge jäid Taani krooni vasalliks, samas Holsteinist sai Ida-Frangi riigi, Saksamaa kuningriigi ja Saksa-Rooma riigi lahutamatu osa. Saksid ajasid Vagrid Limes Saxoniae taha ning uus piir kulges Elbe jõest Boizenburgi juures põhjasuunas piki Bille jõge Schwentine suudmeni Kieler Fördes ja Läänemeres. Järgnenud 300 aasta jooksul oli Holstein Saksimaa osa. Holsteini territooriumil asutati 1143. aastal hilisem Hansa Liidu pealinn Vabalinn Lübeck. Uus Holsteini krahvkond rajati 1111. aastal; alguses oli see Saksimaa hertsogiriigi vasall, siis Saksi-Lauenburgi hertsogkonna vasall ja lõpuks Lübecki piiskopkonna vasall. Holsteini krahvkonda valitses Schaumburgi dünastia. Pärast Stellau lahingut (1201) okupeeris Taani ajutiselt Holsteini, kuid Schauenburgi krahv vallutas selle koos liitlastega Bornhövedi lahingus (1227) tagasi.

Rajamine

Holstein
- Holstein-Kiel (1261–1390)
  - Holstein-Segeberg (1273-1308)
- Holstein-Itzehoe (1261–1300)
  - Holstein-Plön (1300–1390)
  - Holstein-Rendsburg (1300–1459)
    - Holsteini hertsogkond (1474-)
  - Holstein-Pinneberg (1300–1640)
    - Rantzau krahvkond (1650–1726)

Adolf VIII, viimane Holstein-Rendsburgi krahv ja Schleswigi hertsog suri 1459. aastal pärijateta. Kuna Schleswig oli olnud Taani vasall, läks see tagasi (1460–1481) Taani kuningas (1448–1481 ja Norra kuninga (1450–1481) Christian I-le, kes, olles Adolfi sugulane, püüdis omandada ka Holsteini. Teda toetas kohalik aadel, kes toetas mõlema maa jätkuvat ühishaldamist ja kuulutas 1460. aasta Ribe lepinguga ta Holsteini uueks (1460–1471) Holsteini krahviks.

Sellegipoolest jäid Eideri jõest lõuna pool olevad krahvliku Holsteini maad ametlikult Saksi-Lauenburgi Askania hertsogite vasallideks. 1474. aastal annetas keiser Friedrich III Christianile vahetult keisrile alluvuse, ülendades ta Holsteini hertsogiks (1471–1481).

Jagunemine

1544. aastal jagunesid Schleswigi ja Holsteini hertsogkonnad Christiani pojapoja, Taani kuninga (1534–1559) ja Norra kuninga (1537–1559) Christian III (1503–1559) ja tema kahe noorema poolvenna vahel (kes pidid Taani troonist loobuma) järgmiselt kolme ossa:

Kuninglik Holstein-Glückstadti osa läks Christian III-le ja tema Oldenburgi dünastiast järglastele (kes olid ka Taani kuningad). 1648. aastast hallati Schleswigi ja Holsteini kuninglikke osi Glückstadtist ja sealt ka nimetus Schleswig-Holstein-Glückstadti hertsogkond. Enne 1773. aastat sisaldas tema Holsteini territoorium järgmisi Amte: Rendsburg, Lõuna-Dithmarschen, Steinburg, Segeberg ja Plön.
Schleswig-Holsteini hertsogkond Haderslevis läks hertsog Hans Vanemale. Hans ei omanud järglasi ja pärast tema surma 1580. aastal jaotati tema territooriumid, kuningas Frederik II ja Adolfi vahel..
Schleswig-Holsteini hertsogkond Gottorpis läks hertsog Adolfile ja tema järglastele.

Lisaks haldasid Holstein-Glückstadti hertsogid ja Holstein-Gottorpi hertsogid märkimisväärseid Holsteini osi (peamiselt Läänemere rannikul) ühiselt.

1640. aastal liideti Holstein-Pinnebergi krahvkond, mille valitsev koda hääbus, Holsteini hertsogkonna kuningliku osaga.

Taasühinemine

Allegooriline pilt Christian VII-st, kes ühendas Holsteini kuningliku ja hertsogliku osa, Nicolai Abildgaardi maal

1713. aastal Põhjasõja ajal vallutasid kuninglikud Taani väed Schleswig-Holstein-Gottorpi hertsogite valdused Schleswigis, sealhulgas Gottorfi lossi. 1720. aasta Frederiksborgi rahuga loovutas hertsog Karl Friedrich need oma lääniisandale Taani kroonile.

Tema allesjäänud territooriumid moodustasid Holstein-Gottorpi hertsogkonna, mida valitseti Kielist. 1773. aastal andis Karl Friedrichi poja Peeter III, poeg Venemaa keiser Paul I lõpuks oma Holsteini maad Taani kuningale Holsteini hertsogi ülesannetes, vastu sai Oldenburgi krahvkonna, ja Holstein taasühendati ühtseks riigiks.

Saksa-Rooma riigi kaotamisega 1806. aastal saavutas Holsteini hertsogkond suveräänsuse. Pärast 1815. aasta Viini kongressi sai Holsteini hertsogkonnast Saksa Liidu liige, põhjustades mitu diplomaatilist ja sõjalist konflikti niinimetatud Schleswig-Holsteini küsimuses. Taani kaitses oma võimu Holsteini üle Esimeses Schleswigi sõjas (1848–51) Preisi kuningriigi vastu. Kuid Teises Schleswigi sõjas (1864) vallutasid Preisi ja Austria väed Schleswigi. Christian IX pidi Viini rahuga 30. oktoobril loobuma nii Schleswigist kui ka Holsteinist. Esmalt ühisvalitsemise all, võtsid Preisimaa ja Austria Gasteini konventsiooniga 14. augustist 1865 endale vastavalt Schleswigi ja Holsteini haldamise. Kuid pinged kahe riigi vahel kulmineerusid Austria-Preisi sõjaga (1866). Praha rahu järel annekteerisid võidukad preislased nii Schleswigi kui ka Holsteini dekreediga 24. detsembrist 1866 ja rajasid hiljem ühise Schleswig-Holsteini provintsi.

Asehaldurite loend Holsteinis

Taani kuningas oma Holsteini hertsogi ja Schleswigi hertsogi ülesannetes määras asehaldurid (saksa: Statthalter; ladina: produx) ennast hertsogkondades esindama. Asehaldurid täitsid hertsogivõimuga seotud ülesandeid pärusisandatena Holsteini ja Schleswigi kuninglikes osades, samuti kuninglikku osa ühisvalitsuses Gottorpi ja Haderslevi (viimane hääbus 1580. aastal) kodadega nii Holsteini (kuni Gottorpi taandumiseni 1773. aastal) kui ka Schleswigi (kuni Gottorpi loobumiseni hertsogkonnast 1720. aastal) hertsogkonnas.

1523/45–1550: Johan Rantzau
1550–1556: krahv Bertram von Ahlefeldt
1556–1598: Heinrich Rantzau
1598–1600: täitmata?
1600–1627: Geerd Rantzau
1627–1647: täitmata
1647–1648: prints Frederik
1648–1663: Christian zu Rantzau
1663–1685: Friedrich von Ahlefeldt
1685–1697: Detlev zu Rantzau
1697–1708: Friedrich von Ahlefeldt
1708–1722: Carl von Ahlefeldt
1722–1730: ?
1730–1731: markkrahv Karl August von Brandenburg-Kulmbach
1731–1762: markkrahv Friedrich Ernst von Brandenburg-Kulmbach
1762–1768: krahv Friedrich Ludwig von Ahlefeldt-Dehn
1768–1836: prints Karl von Hessen-Kassel
1836–1842: prints Friedrich von Hessen-Kassel
1842–1851: Friedrich Emil August von Schleswig-Holstein-Sonderburg-Augustenburg
1851–1864: Christian zu Rantzau?